Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kose koguduse lugu.

Harjumaale, kärestikulise Pirita jõe kaldale ehitati 1220. aasta paiku Kose kirik, esialgu puukirik. Loogilise tervikuna oli Kose kihelkond välja kujunenud juba mitu sajandit varem. 

Esimene kivikirik ehitati Kosele hiljemalt 1370. aasta paiku. Selle välispikkus võrdus kahe laiusega. Kirik jagunes kolmeks võlvikuks, millest idapoolsemas asus altar. Ümara põhiplaaniga kellatorn oli kiriku lääneharjal. 

1430. aastatel raiuti kiriku idaseina võidukaar ning selle taha ehitati praegune altariruum. Tellisroided ja lääneportaal sarnanevad Pirita kloostri omadele. Neil võiski olla sama meister. Paar põlvkonda hiljem, 15. sajandi lõpukümnendeil ehitati Kose kirikule viiekorruseline võimas läänetorn. Osaliselt on selle sees säilinud vana haritorni müürid. Torni kahel korrusel on kamin ning laiade isteniššide kõrval laskeavataolised aknad. 

Tõenäoliselt jäigi Kose Püha Nikolause kirik ette vaenuväele. 1560. aastal hävisid Liivi sõjas nii kiriku võlvid kui sisustus. Rootsi ajal kirik taastati. 1630. aastatel valmistas Tallinna meister Tobias Heintze Kose kirikule tänaseni kasutusel oleva kantsli. Umbes samal ajal ehitati kirikusse koorirõdu. Algselt olid kantsli külgedel ka nikerdatud kujud. 

Õpetaja Georg Fuhrmanni ajal, 1644. a. külastas Kose kogudust piiskop Jihering, kes jagas eestikeelseid aabitsaid. Tegemist oli piiskopi enda koostatud õppematerjaliga, teadaolevalt vanima eestikeelse aabitsaga, millest küll kahjuks ainustki eksemplari säilinud ei ole. Juba Fuhrmanni äia, Heinrich Verstingi ametiajal oli Kose kihelkonnas lugema õppimisega algust tehtud. Õpetaja Fuhrmanni lesega abiellus järgmine kirikuõpetaja Johann Witte, ning omakorda tema väimees oli Erich Christian Weidenhain. Viimane osales Uue Testamendi tõlketöös. Kui Weidenhain Koselt Läänemaale Hanilasse kutsuti, jätkas Kose rahva teenimist õpetaja Gotthard Fonne. Ei olnud kerge Fonne ametiaeg. Ta teenis kogudust nii ikalduse, Põhjasõja kui katku ajal, 1710. aastal kanti tedagi hauda. 

Juba sama aasta advendiajal astus Kose kiriku kantslisse Hermann Johann Heizig – Tallinna kaupmehe poeg, kes oli usuteadust õppinud Kielis ja Jenas. 1721. a. oli ta eestikeelse kodu- ja kirikuraamatu autorite hulgas, 1727. a. aitas ta tõlkida Freylinghauseni raamatut „Jumala nõu inimese igavesest õnnistusest“. Heizig pooldas Francke õpetust ja pietistlikku vagadust. Sellega olid Kose kihelkonnas uksed vennastekoguduse ärkamisele varakult valla. Uuemõisas elas usklik parun Tiesenhausen, kes Herrnhuti vendi lahkelt vastu võttis. 1739. a. tutvustas Herrnhuti vendi Kose inimestele Kõpus sündinud köster Jason, kes suure armastusega tegi oma tööd. Lisaks külastasid Kose õdesi ja vendi Tallinna usklikud. Ärkamine levis Kosel kiiresti ning mõne aasta pärast kurdeti, et liigagi kiiresti. Õpetaja Lohmann oli samuti pietistlike vaadetega, kuid talle tegi muret, et rahva seas kippusid teisi õpetama ka need, kes ise veel küllalt Piiblit ei tundnud. 

Terveks sajandiks kinkis Jumal Kose rahvale äratusmeelseid vaimulikke. Usinalt käidi palvetundides. 1760. aastatel läbis Kose ja Jüri kihelkondi taas suurem ärkamiste laine. Vennastekoguduse liikumine oli Harjumaal sel ajal kõige elavam Kose kihelkonnas. Halba mõju avaldas rahva kõlbelisele elule Kose kiriku lähedale paigutatud sõjaväeosa. 

1768. a. ehitati Kosele palvemaja. Kuna see asus Ravila mõisa maal, nimatati seda ka Ravila palvemajaks. Krahv Manteuffeli käest küsis loa Ravila talupoeg Neri Jüri. Kas tohime ehitada vendadele väikese toakese, kuhu pärast jumalateenistust võiksime kokku tulla, et kirikus kuuldut korrata ja hingekosutust saada? Mõisnikul polnud midagi selle vastu, kui vennad palvemaja ehitavad. Üks eestvedajaid oli vaba eestlane, mölder Heinrich Luuck. 

Praeguse altari koos maaliga kinkis Kose kirikule 1774. aastal kihelkonna patroon Carl Zoege von Manteuffel. 1777. a. pühitseti Tuhala mõisa maadel kabel, millest sai Kose koguduse abikirik. 

Veebruaris 1802 sai Kose kihelkonnast oluline vennastekoguduse keskus Põhja-Eestis. Carl Friedrich Genge rentis Paunküla mõisalt talukoha, praeguse Note talu Sae külas. Genge saadeti siia Herrnhutist ja tema ülesanne oli juhtida vendade tegevust Kose, Jüri, Kuusalu, Rakvere, Kadrina, Ambla ja Järva-Peeti kihelkondades. 1819. a. vahetas tema välja Heinrich Christoph Kersten ja 1862. a. Karl Theodor Knothe, kes lahkus Note talust 1903. aastal. 

1820. a. ehitati palvemaja Tuhala abikiriku juurde. Lisaks tuldi palvetundideks kokku Ardu külas, Palvere Virgo talus ja Triigi külas. 

1853. a. maalis Carl Sigismund Walther Kose kirikule uue altarimaali, kaks aastat hiljem valmistati uus altarivõre. Suurem ehitustöö algas Kose kirikus 1856. aastal. Vana käärkamber lammutati ning selle asemele ehitati suur kõrvalruum, nn „uus kirik“, mis ühendati kirikga kahe ukse kaudu. Seda kasutati leerisaalina ja pühapäeviti kiriku laiendusena. Kantsel viidi vasakust seinast paremale, et ka kõrvalruumis viibijad saaksid jutlustajat näha. Kantsli vastu ehitati sakste rõdu eraldi trepi ja sissekäiguga. Altariruumi põhjakülge tehti uks ja kiriku aknad muudeti suuremaks. Pärast ümberehitusi pühitseti Kose kirik 16. novembril 1858. a. 

Aasta hiljem, 12. aprillil 1859. a. avati kõrvalruumis maal „Jeesuse haudapanek“. Praegu on see kiriku lõunaseinal. Maali kinkis Harmi omanik Max Zoege von Manteuffel ja selle valmistas tema vend Otto Zoege von Manteuffel. Tegemist on koopiaga kunstnik Carl Timoleon Neffi maalist Helsingi toomkirikus. 

1863. a. valgendati kirikut seest ja väljast. Remondi ajal peeti jumalateenistusi kirikaias. 1873. a. laoti torn kahe korruse võrra kõrgemaks ja püstitati tornikiiver, mille tippu asetati kukk ja rist. Kuus aastat hiljem tõsteti torni veel teine kaunikõlaline kell. 

Vana Hörschelmann ei pidanud koolide rajamist vajalikuks, sest ta oli kindel, et iga ema suudab voki kõrval oma lapsed lugema õpetada. Kiriku juures oli kool siiski olemas, kuid ainult ärksamad lapsevanemad saatsid lapsed kooli terveks õppeaastaks. 

Märkimisväärselt sageli on kirikule altaririistu ja küünlajalgu kinkinud leerilapsed üheskoos. Lisaks on kingitusi teinud jõukamad koguduse liikmed. Oreli ehitas Kose kirikusse Gustav Normann. 15 registri, 2 manuaali ja pedaaliga pill pühitseti 1. juulil 1890. a. 

Kui Ravila mõis Kose kiriku juures talud ära müüs, hakkas kiriku ümber kerkima alev oma kauplustega. Probleemiks kujunes viinamüük ja joomine. Karsket elu edendas jätkuvalt vennastekogudus, mis seisis Kosel kindlal alusel. Ravila palvemajas oli 19. sajandi lõpul 13 ettelugejat, Tuhalas 6. Lisaks peeti palvetunde kodudes kihelkonna erinevates külades.

27. augustil 1906. a. pühitseti Harald Põld Kose koguduse õpetajaks. Hoolimata vihmasest ilmast ja halbadest teedest tõttas kiriku poole noori ja vanu nii palju, et näha polnud rahvahulga otsa ega äärt. Kirikusse mahtus neist vaid väike osa, jutlustada tuli nii sees kui väljas. „Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus!“Nii kõlas jutluse sõnum. Harald Põld sai tuntuks esialgu emakeeleõpikute autorina, seejärel alalhoidliku teoloogia eestkõnelejana. Hinnatud jutlustajana oli ta üle Eesti oodatud külaline. Ta oli ajakirjade „Meie Kirik“ ja „Meie Misjon“ toimetaja ning Eesti Misjoni Seltsi välismisjoni juhataja. Tema vend oli Tartu ülikooli kuraator ja haridusminister, professor Peeter Põld. Haraldi poeg Hillar Põld oli vaimulik ja kirikuloo professor.  

Järgmise kirikuõpetaja Richard Jõgise arreteerisid kommunistid ja saatsid Siberi vangilaagrisse. Õpetaja Hugo Valma algatusel rajati Kose-Uuemõisa härrastemajja kool orbude ning vaimse alaarenguga laste jaoks. Esimesena Eestis võttis Valma kasutusele IQ testid. 1945. a. eraldus Kose kogudusest iseseisev Tuhala Kaarli kogudus.

Vennastekoguduse palvemaja tegutses Kose koguduse filiaalina 1950. aastani. Siis lasi Kose rajooni Täitevkmitee esimees Gustav Võrro palvemaja kui „mittevajaliku ehitise“ lammutada. Nõukogude ajal teenis Kose kogudust Leo Vahter, kes oli vabanenud vangilaagrist. Õpetaja Jaanus Noormägi paigutas uuema altarimaali kiriku kõrvalruumi ning nähtavale tuli vana altarimaal, mis kujutab samuti Kristust ristil. Õpetaja Randar Tasmuth siirdus Tallinna, kus temast sai Usuteaduse Instituudi dekaan ja hiljem rektor. Aastal 2000 asutas Kahro Kivilo Kose koguduse puhkpilliorkestri. 2005. a. toodi Kose kihelkonna Pikva külla endine Tallinna Diakonisside Asutuse kabel ja pühitseti Pikva Miikaeli kabeliks. Soojal ajal tullakse kord kuus ka siin Jumala Sõna juurde kokku. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. 

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1