Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Lihula koguduse lugu.

Lihula järsunõlvaline neemik sobis täiuslikult linnuse rajamiseks. Siit möödus Saaremaad mandriga ühendanud maantee. Hiljemalt 12. sajandil kujunes Lihula muinaslinn terve Läänemaa keskuseks. Kaitstud paigana ulatus Lihula kuulsus veelgi kaugemale. Juba muinasajal võis olla Lihulas kristlaste kaubitsemiskoht.

1218. aasta varakevadel rüüstasid riialased koos liivlaste ja lätlastega Läänemaa mereäärseid kihelkondi ja lahkusid pärast seda, kui kihelkonnad kinnitasid, et on nõus ristiusu vastu võtma. Tegelikult juba enne seda, 1211. a. oli Riia peapiiskop Albert määranud Lihula linnuse Eestimaa piiskopi asukohaks. Lihulast võinuks saada Eesti pealinn, aga piiskop Theoderich ei jõudnud sinna kohale, vaid langes lahingus Tallinna all 1219. aasta suvel. Järgmisel suvel, 1220. a. randus Lihula lähedal Rootsi sõjavägi, mida juhtis kuningas Johan I. Temaga olid kaasas kaks Karli: hertsog Karl ja Linköpingi piiskop Karl. Lihula alistus ilma lahinguta ning kuningas purjetas tagasi. Hertsog ja piiskop jäid Lihulasse. Rootslased käisid mööda maad, õpetasid inimesi, ristisid ja asusid kirikuid ehitama. Siis aga tungisid Lihulasse saarlased, kes vallutasid linnuse ja lõid maha enamiku rootslasi koos hertsogi ja piiskopiga. 

Nagu Theoderich, nii ei asunud Lihulas oma ametikohustusi täitma ka tema järglaseks nimetatud piiskop Hermann. 1224. aastal otsustas ta viia piiskopkonna keskuse Tartusse. Neli aastat hiljem sai ka Lihulast siiski piiskopkonna keskus. Nimelt asutati 1228. a. Saare-Lääne piiskopkond. Selle esimene piiskop Gottfried pani juba mõne kuu pärast ameti maha. Järgmine piiskop Heinrich I ehitas Lihula kivilinnuse üheskoos Mõõgavendade orduga. Piiskopkonna alast kaks kolmandikku moodustasid piiskopi valduse, ülejäänud maadel jäi peremeheks ordu. Lihula oli korraga nii Saare-Lääne piiskopkonna kui ordu komtuurkonna keskus. Väike kabel oli linnuse värava kõrval. Piiskopkonna peakirikut ei jõutud ehitada, sest 1251. a. viis Heinrich piiskopkonna keskuse Vana-Pärnusse, kust see hiljem edasi Haapsallu ja Kuressaarde viidi. 1280. aasta paiku asutasid tsistertslased Lihulasse nunnakloostri. 

Kuna Riia linn, Riia peapiiskop ja Saare-Lääne piiskop sõlmisid leedukatega liidu ordu vastu, vallutas ordumeister 1298. aastal karistuseks Saare-Lääne piiskopi maad, sh Lihula linnuse, kus parajasti viibis Saare-Lääne piiskop Konrad. Piiskop võeti vangi ja Lihula Eliisabeti kirik hävitati. Paavsti abiga õnnestus Konradil oma amet ja valdused tagasi saada ning ordu oli sunnitud piiskopkonnale kahjutasu maksma. Kirik ehitati uuesti üles ja Lihulasse tekkis väikese linna mõõtu alev. Siia ehitati ka Püha Martini kirik, Püha Vaimu hospidal ja 1505. a. fransiskaani klooster. 

Liivi sõda tabas Lihulat rängalt. Viimane Saare-Lääne piiskop Johannes Münchhausen müüs piiskopi valdused 1560. a. Taani kuningale. See saatis maid valitsema oma venna, hertsog Magnuse. 1563. a. langes Lihula linnus rootslaste kätte, kuid vallutati varsti Liivi ordu poolt. Hiljem vallutasid rootslased Lihula tagasi. 27. jaanuaril 1576. a. tungis Läänemaale 6000-meheline Vene vägi, mis hõivas ilma lahinguteta kõik linnused, sealhulgas Lihula. Viis aastat hiljem piirasid Lihulat rootslased, kes linnuse maha põletasid. Sõjas hävisid kõik Lihula kloostrid ja kirikud. Linnust enam üles ei ehitatud. 

1586. aastal määrati Tallinna toomkoguduse ülemõpetaja David Dubberch Eestimaa visitaatoriks. Kui ta Lihula kogudust visiteerima tuli, lasi pastor Urban Milde edasi öeda, et teda pole kodus ja ta pole 30 aasta jooksul midagi kuulnud ei kirikuvisitatsioonidest ega visitaatoritest. Seda teadmatust võimaldati talle ka edaspidiseks, küll mitte enam kirikuõpetaja ametis. Sama visitatsiooni ajal andis David Dubberch Lihula kogudusele korralduse palgata koolmeister. 

1588. a. oli Lihula koguduse õpetajaks Joachim Strassenburgh, kelle pastoraat asus vana hospidali kohal. Pärast Strassenburghi teenis Lihula kogudust Elias Dubberch, kes oli visitaator David Dubberchi poeg. Rootsi ajal vahetusid Lihulas vaimulikud sageli – kes sai kutse mõnelt teiselt koguduselt, kes surid varakult. Näiteks Andreas Jenitz suri kõigest 5 kuud ja 13 päeva pärast seda, kui ta kirikuõpetajaks oli ordineeritud. Pikemad ametiajad algavad Lihula viimase rootsiaegse kirikuõpetaja Peter Anton Udamiga. 

Pastor Udam õpetas lapsi lugema ja pühapäeviti lugesid noored kirikus epistleid ja evangeeliume ette. Lihula kirik oli sel ajal pooleldi võlvitud kivihoone, kuhu siseneti lõunaküljelt. 

1710. a. jõudis Lihulasse katk, mis viis siin hauda 96% elanikest, sh kirikuõpetaja. Ainult üksikud jäid alles. Sama hull oli olukord ka Kirblas. Keset kõige suuremat häda leidus üks julge soomlane Johannes Levanus, kes tuli Lihula kogudust teenima. Ta oli abielus Kirbla kirikuõpetaja Albert Erasmi tütrega ning asus Lihula kõrvalt ka Kirbla kogudust teenima. Sedasama tegid pärast teda ka tema vend ja vennapoeg. Kõik kolm Levanust teenisid surmani Lihula ja Kirbla kogudusi. Ametlikult ühendati kaks kogudust 1728. aastal. Veel 15 aastat pärast katku oli Lihula kihelkonnas kokku ainult 266 inimest, ja seda vaatamata vahepealsele sisserändele ja sündimusele. 

Johannese vend Michael Levanus lõpetas ülikooli Soomes ja õppis seejärel Halle ülikoolis. Kogu hingest püüdis ta juhtida inimesi Jeesuse juurde. Ta oli üks neist vaimulikest, kes tervitasid rõõmuga vennastekoguduse liikumist. 1740. aastal oli tema abiliseks herrnhutlane Georg Pilder, kes läks edasi Noarootsi kihelkonda. 1747. a. kirjutas õpetaja Michael Levanus Jumala Sõna kuulutamise kohta: „Takistused on minus endas, aga osaliselt ka minu kuulajais. Iga kord, kui Sõna ei lähe kuuljate südamesse, asetan ma enese esimesena süüpinki Issanda ees. Ma ei ole osanud Sõna õigesti jagada. See sunnib mind innukamale Jumala juurde põgenemisele.“ 

Lihula koguduse õpetaja Joachim Gottlieb Schwabe koostas Lindforsi „Eesti-Ma-Rahwa Kalendri“ lisa. Tema luuletus „Kewwade laul“ oli esimene trükis ilmunud eesti loodusluuletus, „Lapse uinutamisse Laul“ aga esimene hällilaul. 

19. sajandi esimestel kümnenditel levis Eestis ekstaatiliste prohvetite ehk nn taevaskäijate liikumine. Vennastekogudust ega palvemaju sel ajal Lihulas ei olnud, küll aga leidus taevaskäijaid, nagu kirjutas koguduse õpetaja Christoph Friedrich Mickwitz. Mickwitzi väimehe, õpetaja Ludwig Kettleri ajal sai Lihula kirik oreli, mis on tänaseni säilinud. Väärtusliku pilli valmistas Eesti orelimeister Carl August Tanton 1846. aastal. 

Kõlavaid tiitleid kandis Lihula koguduse õpetaja Bernhard Spindler. Lisaks oma tööle Lihulas oli ta Peterburi kindralkonsistooriumi assessor ja ülemkonsistoriaalnõunik. Teda tunnustati kuldristi ja mitme riikliku autasuga. Lihulas korraldas ta uue kiriku ehitamise. Vana kirik, mis veel aastal 1768 oli muldpõrandaga, muutus kasutamiskõlbmatuks ning see lammutati 1874. aastal. Uue kiriku nurgakivi pandi 5. mail 1876. a. Johann Gottfried Mühlenhauseni juhtimisel kerkis ühelööviline neogooti stiilis pühakoda. Pikihoonet katavad puidust krohvitud võlvid. Kohalik meister Friedrich Laurberg valmistas altari, kantsli ja kirikupingid. Ristilöödud Õnnistegijat maalis G. F. Welsberg. Eeskujuks oli talle Otto von Moelleri loodud Võnnu kiriku altarimaal. Uus kirik pühitseti 15. oktoobril 1878. a. 

Vaatamata suurejoonelisele kirikuehitusele ei võitnud õpetaja Spindler Lihula rahva südameid. Seda kasutas ära Vene riik, kes lubas õigeusku siirdujaile mitmesuguseid hüvesid. 1883. a. algas Lihulas usuvahetusliikumine, mis levis üle Läänemaa. 

Eesti Vabariigi ajal, 1931. a. avati Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee ja Lihula raudteejaam. Nõukogude ajal, 1968. a. liin suleti ja rööpad võeti üles. 1971. aastal lõhkusid vandaalid Lihula kiriku kaheksa akna 72 klaasruutu, mille kogudus ära parandas. Suurem remont kiriku torni ja katuse juures tehti 1970. aastate teises pooles. Siis restaureeriti ka altarimaal. 

1989. aastal ristiti ja leeritati Lihula kirikus kohalik noormees Kaido Saak, kes aasta hiljem alustas usuteaduse õpingud ning kes 1992. aastal pühitseti Lihula diakoniks. Alates 2004. aastast on ta Lihula koguduse õpetaja. Lapsest saadik vanavara vastu huvi tundnud Kaido Saak peab Lihulas antiigipoodi. Paraku puudus tal vanade relvade kollektsioneerimisluba, mistõttu tuli see osa vanavarast riigile loovutada.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1