Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Nissi koguduse lugu.

Varbola oli muinasajal Eesti suurim ja kõige paremini kaitstud linnus. Vallutatud ei ole seda kunagi, pole isegi üritatud. Kui aastal 1060 vürst Izjaslav Varbola alla tuli, maksid asukad kopsaka lunara ja linnust ei rüüstatud. Sama kordus 1212. aastal vürst Mstislaviga. Varbola oli tähtis kaubandussõlm kolme maakonna piiril Kasari jõe lähedal. Asustus tekkis linnuse ümber alles 12. sajandil. Varbola kristlikku kogukonda juhtisid eesti ülikud. Liitlassuhteid peeti Taaniga. Näiteks 1219. a. kinkisid taanlased varbolastele kiviheitemasina, mis oli toona militaarne tipptehnoloogia. Veel 13. sajandi keskel ehitati linnust edasi ning selle ümber tekkis Hertele kihelkond. Hjerte tähendab taani keeles süda. Ka mujal Harjumaal ei toonud 13. sajandil Taani koosseisu minek eesti ülikute igapäevaellu märgatavaid muutusi. Varbola olulisust näitab seegi, et 1281. a. anti Padise kabel Hertele kihelkonnakiriku alluvusse. 

Olukord muutus 1343. a. kui puhkes Jüriöö ülestõus. Taani alamad tõstsid Harju- ja Läänemaal mässu. Seda ruttas maha suruma Liivimaa Ordu. Eestlaste poolt appi kutsutud rootslased jäid hiljaks ja 14. mail 1343. a. kaotasid ülestõusnud ordule Sõjamäe lahingu. Taani kuningas müüs Eestimaa valdused Liivimaa Ordule. Varbola kaotas oma kaubandusliku tähtsuse ning Hertelest sai Nissi kihelkond, millest osa jagunes Hageri, Rapla ja Märjamaa vahel. Varbola ääremaastumine võis põhjustada omakorda Märjamaa esilekerkimise. Läänemaal on Märjamaa kivikirik ainus, mis ehitati alles 14. sajandil. Hertelest järele jäänud Nissi kihelkonnal õiget elujõudu ei olnud. 1452. a. mainitakse veel Nissi kihelkonna kirikut, kuid edaspidi räägitakse vaid Riisipere mõisa kabelist. 

7. aprillil 1501 andis paavst Riisipere mõisnik Johann von Üxküllile loa omada kaasaskantavat altarit. Legendi kohaselt käis Üxküll selleks jalgsi Roomas. Pärgamendil on kirjas, et sellel altaril on lubatud igal väärilisel preestril ilma lisaloata missat pühitseda. Üxküll kasutas altarit kabelis, mille ta lasi ehitada oma mõisa maale. Sellest saigi Nissi kirik. 

Rootsi ajal pidas siin jumalateenistusi Hageri koguduse õpetaja. Teada on ka üks Nissis ametis olnud Hageri koguduse abiõpetaja. Petrus Clementi peale kaevati, et ta oli armulaual kasutanud veini asemel õlut, kodus polnud tal ühtki raamatut ja jutlusi ei valmistanud ta kunagi ette. Kirblast ta tuli ja Kirblasse läks. 

Hagerist eraldus Nissi kihelkond 1645. aastal. Nime sai kirik küla järgi, mis hiljem liideti Ürjastega. Rootsi ajal ei ole ükski Nissi koguduse õpetaja mujale läinud, vaid nad kõik on pühendunud siinse rahva teenimisele. Nicolaus Tiesen suri 26-aastaselt ja koguduse õpetajaks jõudis ta olla vaid üheksa kuud. Tieseni lesega abiellus koguduse järgmine õpetaja Elias Weise. Seejärel teenis Nissi kogudust Josua von Linwall. Tema väimees Johann von Renteln oli siin viimane rootsiaegne kirikuõpetaja, kes elas üle ka Põhjasõja. 

Õpetaja Hirschberger oli esialgu ajutine, nö leseaasta õpetaja. Millegipärast ei kinnitanud konsistoorium ametisse uut kirikuõpetajat Benedict Ellerströmi, kes mõne aasta pärast suri. Gottfried Hirschberger kutsuti tagasi. Kaheksa aastat hiljem läks ta Vändrasse. 

Samuel Nauhaus oli Halle ülikooli hariduse ja pietistlike vaadetega vaimulik. Kui ta Nissist Kadrinasse läks, algas seal nii suur ärkamine, et konsistoorium pidi läbi viima uurimise. Nissi kogudust teenis selleks ajaks Johann Wilhelm Ude, kes oli samuti Halle ülikoolis õppinud, kuid enne kirikuõpetaja ametisse astumist töötanud mõned aastad Albu seminaris ja koduõpetajana Lääne-Nigula pastor Schultzi peres. Vennaste ärkamine jõudis tema ametiajal Nissi kihelkonda Piirsalust. Vanas eas oli Udele koguduse teenimisel abiks väimees Melchior Gottfried Hippius. Kui Ude suri, sai Hippiusest Nissi koguduse õpetaja, kuid ainult väga lühikeseks ajaks, sest 38 päeva hiljem suri ka tema. Järgmised neli kirikuõpetajat olid ametis lühikest aega, sest nad kutsuti teistesse kogudustesse. 

Melchior Gottfried Hippiuse onupoja poeg Thomas Hippius õppis Jena ülikoolis nii usuteadust kui kameralistikat. Ta kirjutas nii majanduse kui aianduse alaseid raamatuid. Thomas Hippiuse poeg Gustav Adolf Hippius oli maalikunstnik, pojapoeg Otto Pius Hippius aga arhitekt, kes projekteeris muuhulgas Narva Aleksandri ja Tallinna Kaarli kirikud. 

Ligi 49 aastat teenis Nissi kogudust õpetaja Ephraim Emmanuel Bodeck. Juba aasta pärast tema ametisse astumist, 1821. a. ehitati Riisipere maale Nissi vennastekoguduse palvemaja. Seni käidi Piirsalu ja Keila palvemajades. Nissi vennastekogudus oli rahvarohkeim terves  praostkonnas. 1851. a. ehitas Nissi köster Eduard Paulsen kodukirikule 7 registriga oreli. Seni juhtis koguduse laulu köster, kes valjul häälel teistest üle laulis. Kord hakkas ta köhima ja hääl katkes, kuid üks talumees laulis edasi ja rahvas läks tema järel. Pärast jumalateenistust kutsuti mees kirikuõpetaja juurde, kes ütles: „Sina ära topib oma nina ette, kus ei oleb vaja“. 

Nissi kirik jäi rahvale kitsaks ja kippus lagunema. Kui Martin Körber kirjeldas Saaremaal Anseküla kiriku õnnetut olukorda ja ütles, et kehvemat ei leidu peaaegu tervel Baltimaal, siis ta lisas, et isegi Nissi kirik on sellest parem. Pastor Emil Bruhnsi eestvõttel algas Nissi uue kiriku ehitus. Abiks oli talle eestlasest ehitusmeister Villenthal. Suure osa rahast annetas kohalik parun Stackelberg, kuid märkimisväärne oli ka rahva ohvrimeelsus aitamaks kaasa, et ilus, avar ja valge kirik võiks tõusta vana asemele. Ehitus algas 1871. a. Projekti valmistas Peterburi arhitekt David Grim, ehitusmeistriks kutsuti Hindrek Jakobson. Õieti oli projekt tellitud Mustjala kirikule, kuid seal teostati see vaid osaliselt. Romaani ja gooti stiili segamisel saavutas arhitekt silmapaistva tulemuse. 52 meetri kõrgune sihvakas torn paistis kaugele üle metsade. Sellest tuli kõnekäänd „nina nagu Nissi kiriku torn“. Uue kiriku pühitses kindralsuperintendent Woldemar Schultz 7. oktoobril 1873. a. Kunstnik Robert Eduard Baerwinkel maalis ristil rippuva Kristuse poolprofiilis. Maal sarnaneb Viljandi Pauluse altarimaalile. Riias valmistati vitraažaknad, mis kujutavad evangelist Johannest ja apostel Peetrust. Uue kiriku jaoks ehitas Nissi köster ümber ka enda tehtud oreli. 

Uus vaimulik ärkamine haaras Läänemaad 1874. aastal. Teiste seas tuli usule Nissi kõrtsmik, kes seni oli pimeduse noodavedajaks, kuid kellest nüüd sai jutlustaja ning oma sõprade ärataja. Nissi kihelkonnast levis ärkamine Raplasse. Koos talumeestega pidas palvetunde Laitse parun von Üxküll. Õpetaja Bruhns toimetas kalendrit ning oli Ristirahva Pühapäevalehe ja Misjonilehe kaastööline. Nissi vennastekogudus oli jätkuvalt üks Põhja-Eesti elavamaid. 1893. a. kulus Nissi uue palvemaja ehitamiseks ainult kümme nädalat. 

Kui õpetaja Bruhns emerituuri siirdus, kasutas Riisipere mõisnik Stackelberg oma patronaadiõigust ja kutsus uueks kirikuõpetajaks baltisakslase Hugo Hahni. Rahvuslikult meelestatud kogudus oli mõisahärra käitumisest häiritud. 1919. a. põgenes Hahn kommunistide eest Saksamaale. Dresdenis sai temast paljude poolt armastatud piiskop. 

1923. aasta rahvahääletusel toetas usuõpetust 72% Eesti elanikest, Riisipere vallas aga koguni 95%. Nissi inimeste usklikkus väljendas ka aktiivses osavõtus pühapäevastest jumalateenistustest. Esimene eestlasest kirikuõpetaja, Julius Voolaid, astus Nissi kirikus ametisse 1930. aastal. Mõni aasta hiljem võeti kirikus kasutusele eleketrivalgus ja ehitati ahjud. Järgnevalt kaeti seinte alumine osa puupaneelidega ja põrand kaunistati vaipadega. Siseremondi järel pühitses piiskop Rahamägi Nissi kiriku 29. mail 1938. a. 

Pärast Teist maailmasõda näitas nõukogude valitsus oma jõudu. 14. veebruaril 1949. a. keelas Harjumaa täitevkomitee Nissi palvemaja tegevuse ning hoone läks kohalikule kolhoosile. Palvetunnid jätkusid kodudes. Nissi kihelkonnast on pärit Eesti esimene naisvaimulik, kuulutajavenna Jaan Villenthali pojatütar Laine Villenthal, kes teenis Võrumaal Pindi kogudust. 

Pärast nõuogude okupatsiooni lõppu tagastati kogudusele armetus seisukorras hooned. Leerimaja õnnestus päästa. Külmal ajal peetakse siin jumalateenistusi, siin on pühapäevakooli- ja leeritunnid. Taaselustati Nissi vennastekogudus ja korda tehti palvemaja. 

Aastal 2003 hakati Kibuna külas Märt Vähi ja Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku algatusel rajama Lootuse küla sõltuvuste küüsi langenud inimeste aitamiseks. Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11,28) 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• koguduse koduleht nissi.eelk.ee

1