Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Noarootsi koguduse lugu.

Noarootsi oli kaua aega saar, mis alles 19. sajandi algupoolel liitus mandriga. Hiljemalt 1260. aastal jõudsid siia esimesed ümberasujad Rootsist ning juba sajand hiljem olid rannarootslased saare peamised asukad. Kujunev kogukond rajas oma pühakoja, esialgu Lääne-Nigula kihelkonda kuuluva kabeli. 

Kivikirik jõuti ehitada veel katoliku ajal, 1500. aasta paiku. Tundub, et torni ehitajad võtsid eeskuju Kirbla ja Martna kirikutest. Noarootsi altariruumi kirdenurgas on suur sakramendinišš ja mõlemas külgseinas kaks laia istenišši. Pikihoone laudlage kannavad 8-kandilised paesambad. 

Tõenäoliselt siis, kui ehitati Noarootsi Püha Katariina kivikirik, asutati ka iseseisev Noarootsi kogudus. Lisaks Noarootsi saarele kuulusid kihelkonda ka Mandri-Eesti loodenurk ja Osmussaar. Meremeeste kabel võis Osmussaarel olla juba 13. või 14. sajandil. Praegusele kohale, kunagise sadamakoha lähistele ehitati puust kabel tõenäoliselt 16. sajandil. Noarootsi kirikuõpetaja Isaac Hasselblatt sõitis kord aastas sinna jumalateenistust pidama.  

Rooslepa kabeli ajalugu ulatub samuti katoliku aega. Säilinud on Rooslepa kabeli Püha Anna ja Püha Jüri kujud, mis valmistati 16. sajandi alguses. Järelikult pidi juba siis kabel olemas olema. Tee Riguldi mõisa lõunapoolsetest küladest hargneb Rooslepa kabeli juures Rooslepa ja Spithami küladesse. Rootsi aja lõpul, 1699. a. ehitati kabel ka Sutlepa külla. 

Haapsalu kiviraidur Joachim Winter valmistas Noarootsi kirikule dolomiidist epitaafi 1630. aastal. Noarootsi kirikuõpetaja Martin Winter oli kiviraiduri vend ja epitaafil on kujutatud kirikuõpetaja kaheksalapselist peret. Üks lastest, tütar Elisabeth abiellus järgmise kirikuõpetaja Isaac Hasselblattiga. Umbes sellest ajast pärineb ka Noarootsi kiriku ristimiskivi. 

1656. a. valmistas Tallinna puunikerdaja Elert Thiele või mõni tema õpilastest Noarootsi kiriku praeguse kantsli. Samal aastal valmistas Elert Thiele kantsli ka Ridala kirikule. 

Isaac Hasselblatt asutas 1650. aasta paiku Noarootsi kiriku juurde kooli, mida asus juhtima tema vend Abraham. Lesena abiellus Isaac Hasselblatt piiskop Jheringi tütre Brigittaga. Sellest abielust sündis poeg Christian, kes 1682. a. võttis üle Noarootsi koguduse teenimise. 1718. a. andis ta omakorda tööjärje üle oma pojale Carl Friedrich Hasselblattile. 

Pered olid suured ja lapsi palju. Kirikuõpetaja ametisse jõudsid Christian Hasselblatti kolm poega, neli väimeest, kuus lapselast ja palju teisi järeltulijaid tänapäevani välja. Carl Friedrich Hasselblatti tütar Frederica Elisabeth abiellus Kambja köstri Ignatsi Jaagu poja Johann Ignatiusega. Viimasest sai Märjamaa pastor ja Maa-Lääne praost. 

Põhjasõja ajal, 1710 – 1711 suri katku kaks kolmandikku Noarootsi elanikest. Tühjaksjäänud küladesse asusid elama eestlased sisemaalt. Sellega algas Noarootsi eestistumine. 

Kui Noarootsi kogudust teenis Christian Hasselblatti väimees Johann Friedrich Becker, algas Tallinnas vennastekoguduse ärkamine. Sealt jõudis see Läänemaale. Uuemõisa ja Sutlepa omanik Christoph Adam von Richter tõi ärkamise Ridalast Noarootsi kihelkonda. Vennastekogudusega liitus ka Richteri vanaonu pojapoeg, Paslepa omanik Jakob Johann von Richter, kes lasi oma maale ehitada palvemaja. Pastor Johann Benedict Wolterile oli äratustöös abiliseks herrnhutlane Georg Pilder. Kõige rahvarohkem oli vennastekogudus Paslepas, kuid palve- ja lastetunde peeti ka mujal, sh Osmussaarel. 

3. septembril 1766 pühitses õpetaja Jonas Carlblom Osmussaare Jeesuse kabeli. Uus paekivist pühakoda püstitati samale kohale, kus seni oli vana puukabel. Uue kabeli ehituseks ühendasid oma jõud Sutlepa leskproua Barbara Hedvig on Richter, tema väimees Gustav Johann von Ungern-Sternberg ja seitse kohalikku talumeest. 

1761. a. ehitati Noarootsi kirikusse orelirõdu, kümmekond aastat hiljem ka väike eeskoda kiriku lõunaküljele ja käärkamber altariruumi põhjaküljele. Torni ette püstitati matmiskabel. Järelikult ei kasutanud kirikulised läänepoolset peaust, et selle ette võis juurdeehituse teha. 

Õpetaja Johann Lithander propageeris talupoegade seas torupilli asemel viiulimängu. Lithanderi abikaasa oli erakordselt musikaalne ning tema poegadest kasvasid kuulsad muusikud. 1781. a. avaldas Johann Lithander eestikeelse kokaraamatu, mis sisaldas 986 retsepti. Kui Lithander suri, jäi orvuks 11 last. Nagu Lithanderil, nii olid ka Gustav Carlblomil ja paljudel teistel Noarootsi kirikuõpetajatel suured teened kohaliku koolihariduse edendamisel. Gustavi poeg Johannes Carlblom huvitus muuhulgas meteoroloogiast, tegi ilmavaatlusi ja kirjutas 16. novembril 1827. a. Läänemaal toimunud maavärinast. 

1816. a. kaotati Eestimaa kubermangus pärisorjus. Rannarootslasi see ei puudutanud ja nii jäi nende seisund ebamääraseks – ei olnud nad varem ametlikult pärisorjad ega pärast ka tegelikult vabad. Samal ajal tegutses Niibi kandis nn „taevaskäija“, kes kuulutas peatset maailmalõppu. Põrgust pääsemiseks nõudis ta uhkema vara põletamist, mida inimesed ka rõõmuga tegid. 

Vennastekoguduse palvemaja ehitati Niibi mõisa maale Väike-Nõmmkülla arvatavasti 1804. aastal. Pool sajandit hiljem, 1851. a. laoti puuhoone asemele paekivist seinad. Hoone on tänaseni alles. 

1835. a. ehitati Rooslepa külla uus kivikabel. Töö teostati Riguldi mõisavalitseja Mathias Rösleri kulul. Vana puukabel võeti palkideks lahti ja pandi kolm aastat hiljem kokku Sutlepas sealse vana kabeli asemele. Noarootsi kirikus tõsteti 1863. a. pikihoone lagi kõrgemale ja põrand kaeti paeplaatidega. Sammastele lisati pikendused. 

Koolide rajamine tähendas Noarootsis ühtlasi vajadust rootsikeelsete pedagoogide järele. 1873. a. asutati selleks Paslepa koolmeistrite seminar, mis tegutses 14 aastat. Seminari esimese õpetaja Emanuel Thoréni kuulutustöö tulemusena algas taas usuline ärkamine Noarootsi kihelkonnas. Palvetunde hakati pidama nii Noarootsis kui Sutlepas. Seitse kõrtsi lõpetasid tegevuse. Ärkamine algas ka Vormsi saarel. Johan Klanman lõpetas Paslepa seminari ja tõlkis eesti keelde umbes 600 laulu, millest sai populaarne kogumik „Laulud Talle kiituseks“. 

1880. aastate algul tuli Noarootsi usklike seas ette ekstaatilisi ilminguid ja separatismi. Peterburi baptistipastori Adam Reinhold Schiewe mõjul kasvas siinsest ärkamisest välja priilaste liikumine, mis omakorda valmistas teed baptistikoguduste sünniks Eestis. 

20. sajandi alguses kujunes Noarootsi rannarootslaste keskuseks – siin asutati lauluselts ja raamatukogu, välja hakati andma rootsikeelset kalendrit. 1920. a. avati Pürksi mõisahoones rootsikeelne Põllutöö- ja Rahvaülikool, mis tegutses 1943. aastani. Eesti Vabariigi päevil teenis Noarootsi kogudust Eugen Tanner, kes pühendus hiljem täielikult vennastekogudusele. Rooslepa abikogudust kutsuti teenima Skara piiskop Hjalmar Danelli poeg Sven Danell. Oma raamatus „Kuldrannake“ kirjeldab Sven Danell värvikalt Noarootsi kihelkonda. Tanneri äramineku järel jätkas Danell Noarootsi koguduse teenmist. Kui aga uus kirikuseadus nõudis, et koguduse õpetaja peab olema Eesti kodanik, pidi Danell lahkuma. Ta läks Rootsi, oli seal kuninga õukonnajutlustaja ja hiljem Skara piiskop. 

1939. a. rajati Eestisse Nõukogude sõjaväebaasid ja õpetaja Rosenstein läks Saksamaale. 12. juunil 1940 sunniti lahkuma Osmussaare elanikud, mõni aasta hiljem läks enamus rootlasi Eestist ära. Asemele tulid sõjapõgenikud Ida-Virumaalt ja Ingerimaalt. 

Osmussaare kabel sai Teises maailmasõjas kannatada ja lagunes. Säilinud on üksnes fassaad ja torn. Rooslepa kabelit lõhkusid vandaalid ning see lagunes samuti ja Sutlepa kabel viidi 1970. aastal Vabaõhumuuseumisse, kus see kuus aastat hiljem kokku pandi. 

Ajad muutusid. Sutlepa kabelis on aeg-ajalt taas jumalateenistusi peetud alates 1989. aastast. Täielikult taastatud Rooslepa kabeli pühitses peapiiskop Andres Põder 12. augustil 2007. a. Osmussaare kabeli konserveerimistööd lõppesid tänujumalateenistusega 5. augustil 2012. a. Kuid Noarootsi kirikus on Jumala rahvas kokku tulnud kõikidel aegadel. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Noarootsi Püha Katariina koguduse koduleht noarootsi.eelk.ee

1