Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Pühalepa koguduse lugu.

Muinasajal oli Hiiumaa asustus hõre, osalt isegi hooajalise iseloomuga ning seotud eelkõige kala- ja hülgepüügiga. Aastal 1254 jagati Hiiumaa Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel. Piir jooksis mööda Vaemla jõge ja Pihla oja. Piiskop sai Käina ja ordu Pühalepa kihelkonna. Pole teada, millal püstitati Pühalepa esialgne puukirik, kuid kohe pärast maade jagamist algas Pühalepas kivikiriku ehitus. Esmalt valmis altariruum, mille idaküljes on neljakandiline väljaehitis. Samasugune on ka Muhu kirikul, mille ehitusisandaks oli samuti Liivi ordu. Tõenäoliselt ehitati altariruum vastu puukiriku idaseina ja pärast 1261. aasta saarlaste ülestõusu ehitati ka pikihoone kivikirikuks. 

13. sajandil hakkas Hiiumaa rahvaarv kasvama. Uusi elanikke tuli Saaremaalt. Pärast Jüriöö ülestõusu saabus ordu soosival toel Kärdla ja Reigi ümbrusse rootslasi. Pühalepa kihelkonna külakabelid rajati katoliku ajal tõenäoliselt Kassaris, Kärdlas, Tahkunas ja Reigi-Kodestes. 

Pühalepa kirik sai tugevasti kannatada 1575. aastal venelaste rüüsteretke ajal. Alles jäi Püha Anna kappaltar, mille 15. sajandi teises pooles valmistas kunstnik Clawes van der Sittow. Samal aastal rüüsteretkega astus Pühalepa koguduses ametisse pastor Oloff Harder. Talle heideti ette, et ta olla kord selle asemel, et surijale armulauda jagada, läinud hoopis jahile. Harder suri 1603. aastal katku. Selleks ajaks olid taastatud Pühalepa kiriku altariruumi võlv ja pikihoone kaetud madalama puitlaega. Alustati kellatorni ehitamist, millega kaugele ei jõutud. 

1636. aastal kinkis Hiiesaare mõisnik Gentschieden Pühalepa kirikule dolomiidist kantsli. See on Haapsalu kiviraidur Joachim Winteri kätetöö. Kantsli jalg kujutab evangelist Markust, kellel on käes raamat ning jalge ees lõvi. 

Rootsi aja lõpul teenis Pühalepa rahvast Heinrich Conrad Burchardi. Ka temaga polnud kogudus rahul. Jõulupühal öelnud ta kogudusele: „Nüüd olete teie kui sead lakku täis kirikusse tulnud, sest Jumal on teile andnud hea aasta, ehk võib Jumal ka karistada, et te aasta pärast täiesti ilma leivata olete?“ Näljahäda algas 1695. Pärast kahte visitatsiooni tagandas konsistoorium Burchardi ametist. Ta võitles oma koha eest ja sai selle tagasi, kuid ametit pidada enam ei jõudnud, sest ta suri Stockholmi reisi ajal aastal 1703. 

Õpetaja Bernhard Johann Göthe teoloogilised teadmised jäid kesisteks vaatamata õpingutele Wittenbergi ja Pärnu ülikoolis. Pühalepas alustas ta tööd 1711. aasta katku ajal, mil üle poole kihelkonna elanikest tuli panna hauda. Pärast Göthe surma teenis Pühalepa kogudust pietistlike vaadetega Johann Chalenius. Ta oli hea inimestetundja ning ustav töötegija. Herrnhuti vendi kutsus ta endale abilisteks. Koos Chaleniusega jõudis Pühalepa kihelkonda vennaste liikumine. Ametlikult asutati Pühalepa „hulgake“ 2. mail 1756. a. Ärkamine ei jätnud puudutamata ühtegi perekonda kihelkonnas ja eriti elav oli see laste seas. 

1750. aastatel laoti Pühalepa kirikule kivipõrand ja 1770. a. sai valmis kiriku torn. Õpetaja Chaleniuse tööd jätkas Johann Jahn. 1801. a. ehitati praegune Kassari kabel. Pühalepa koguduse abikirik on Kassaris olnud juba katoliku ajal, praegune on aga üks väheseid pühakodasid Eestis, millel on säilinud rookatus. Kassari kabelit ümbritseb surnuaed, kuhu on maetud Villem Tamm – mees, kelle järgi Johann Köhler maalis õnnistava Jeesuse Tallinna Kaarli kirikusse. 

Kui harilikult on kirikuõpetaja äratajaks kogudusele, siis Pühalepa näitel võib olla ka vastupidi. Paul Eduard Hörcshelmann tuli Hiiumaale ratsionalistlike vaadetega, kuid elas siin läbi usulise ärkamise. Tema ajal ehitati Pühalepa kiriku lähedale Kaseväljale vennastekoguduse palvemaja, 1816. a. ehitati palvemaja ka Kassari saare Tagakülla. 1820. a. ehitasid Ungru krahvi pojad hauakabeli Palukülla, kuid põhjavesi oli arvatust kõrgemal ja nii sai Palu kabelist hoopis Pühalepa abikirik. 1822. a. kutsuti Hörschelmann Tallinna toomkoguduse ülemõpetajaks. Ta toimetas Vene kirikuseaduse teksti. Kui talle pakuti superintendendi kohta, loobus ta sellest, kuna oli ise nimetatud ametikoha seadusesse kirjutanud. Hörschelmann suri vaid kaks tundi enne oma abikaasat ning nad maeti üheskoos. 

Aastal 1829. asutasid Ungern-Sternbergid Suuremõisas kalevivabriku. Juba aasta pärast kolisind nad selle Kärdlasse. Tööliste jaoks ehitati sinna Pühalepa koguduse abikirik. 

55 aastat teenis Pühalepa kogudust õpetaja Alexander von Sengbusch. Ta asutas abipiibliseltsi Pühalepas veel enne, kui see ametlikult lubatud oli. Lisaks kogus ta annetusi vaimuliku kirjanduse väljaandmiseks, hoolitses vaeste eest ja kogus hiiu murret ning rahvaluulet. Kirikus võttis ta ette suuri ehitustöid. Kiriku torn sai praeguse kuju aastal 1874. Rahvajutu järgi püüdnud Sengbusch kirikumõisas metsjäneseid kodustada, mereveest soola toota ning oma ainsa härja olevat ta kohtusse kaevanud. Tegelikult oli ta väga haritud mees ja pietistlike vaadetega. Koolide puudumisel pani ta ametisse rändõpetajad Kasevälja Juhani ja Peetri. Paluküla kabelisse seadis ta ametisse köstri. Soovijaile õpetas Sengbusch ise kirjutamist. Ajakirjanduses kasutas ta varjunime Vaene Karjus Tühjas Laanes. Sengbusch oli terava ütlemisega. Tema koostatud kroonika tuli superintendendi käsul hävitada, kuid hävitati vaid osaliselt. Pensionipõlve veetis õpetaja Sengbusch Saaremaal. 

1881. aastal jõudis Pühalepa kogudusse ekstaatiline Vormsi ärkamine, 1884. a. järgnes sellele baptism. Õpetaja Paul Normanni surma järel teenis Pühalepa kogudust talupoeglikku päritolu Heinrich Krebsbach. Ta oli väga konservatiivsete vaadetega vaimulik, kes 1905. aastal sattus usulisse kriisi ja loobus kirikuõpetaja ametist. Siis tuli Carl Otto Malm, kes oli leebe ja kannatliku meelega ja rahva poolt väga armastatud kirikuõpetaja. Kui ta Vormsi saarele kutsuti, jäi Pühalepa kogudus Eesti Vabadussõja ajaks ilma korralise hingekarjaseta. 1920. a. kinnitati ametisse misjonär Hendrik Kokamägi, kes tegi koostööd Soome lestadiuslaste äratusliikumisega. Pühalepa kogudus elavnes märgatavalt. Kuna Konsistoorium ei pidanud Kokamäe töömeetodeid küllalt luterlikeks, lahkus ta ametist. 

Nüüd jäi Pühalepa terveks aastakümneks asetäitjate teenida. Suur vastutus oli köster Jüri Rannutil. Koolipoiste jaoks oli ta Püha Jüri. Kord küsis üks poiss: miks on Piiblis Ülemlaul, kus räägitakse seksist? Rannut vastas: aga sellepärast, et ka sina Piiblit loeksid – muidu sa ju seda raamatut kätte ei võta. Jüri Rannut kutsuti vennastekoguduse Lõuna-Eesti ringkonna hoolekandjaks Tartusse. 1926. a. iseseisvus Kärdla kogudus Pühalepast eraldumise teel. 

Pühalepa õpetaja Boris Aareandi alustas taktitundetut võitlust vennastekoguduse vastu. Lisaks pahandas hiidlasi tema seotus vabadussõjalaste liikumisega. Kui Aareandi veel segastel asjaoludel skandaali sattus, lahkus ta Eestist. Jälle pidi kogudus läbi ajama asetäitjatega. Mõne kõrvaltvaataja arvates tulnuks Pühalepa üldse Käinaga kogudusega ühendada. 

1939. aasta suvel anti Paluküla kabel Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Pühalepa kirik jäi Teises maailmasõjas küll alles, kuid huligaanid rüüstasid oreli ja harmooniumi, lasid altaripildi kuulidega läbi ja lõhkusid kaks krutsifiksi. Pühalepa vennastekogudus registreeriti luterliku kiriku filiaalina. 1951. aastal kolis palvemajja terve Pühalepa kogudus, sest kirik võeti käest ja muudeti ETKVL’i jahulaoks. Partorg andis külameestele käsu kirikupingid tükkideks saagida. Mehed vastasid, et vaat selleks küll nende käsi ei tõuse. Partorg hakkas siis ise saagima, kuid töö jäi pooleli, sest teda tabas äkksurm. 

Jahuladu ei olnud kirikus kaua. Täitevkomitee mõtles pühakoja muuseumiks muuta, kuid mitte miski ei edenenud. Kirik seisis tühjalt ja lagunes. 1987. aastal läks kirik põlema ja 1988. a. otsustas täitevkomitee anda kiriku Pühalepa kogudusele tasuta kasutamiseks. Jõululaupäeval peetigi Pühalepa kirikus taas jumalateenistust, samuti Kassari kabelis, mis terve nõukogude aja oli tühjana seisnud. 

1990. aastal süttis Paluküla kabel. Järgnevalt taastati selle katus ja tornikiiver. Pühalepa kirikusse toodi tagasi sealt Nõukogude võimu eest päästetud esemed. Pühalepa kirik taaspühitseti 22. juunil 1993. a. Samal aastal paigaldati kirikusse Valev Seina vitraažid. Aastal 2015 sai Pühalepa kirik oreli, mille kinkis Rootsi Skövde Püha Markuse kogudus. Kevadel 2023 vahetati välja kiriku tornikiiver. Uus kiiver valmistati Saaremaal. Ühtlasi restaureeriti kiriku tornikukk ja -kuul ning annetajate toel kullati need üle. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.