Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Ridala koguduse lugu.

Suur osa praegusest Ridala kihelkonnast oli 3000 tagasi alles vee all. Muinaskihelkond kujunes siin välja esimese aastatuhande teises pooles Tubrilinna muinaslinnuse ümber. Toona olid Ridalaga seotud ka Lääne-Nigula, Martna ja Noarootsi ning Läti Henrik kasutas Ridala nime praktiliselt kogu Läänemaa tähenduses. Muinasaja lõpuks oli Ridalas Läänemaa tihedaim asustus, 13. sajandi teisel kümnendil oli siin palju sõdimist erinevate vaenlastega. 

Kristlik kogudus rajati Ridalas tõenäoliselt 1220. aasta paiku, kivikirik valmis ehk pool sajandit hiljem. Torni esialgu polnud ning altari taga oli sarnaselt Kaarma kirikuga kolmikaken. Lääneportaali kohal on kujutatud kiriku nimipühakut Maarja-Magdaleenat savinõuga. Aastal 1279 pühitseti Ridala kirikust 9 km põhja pool mere ääres Saare-Lääne piiskopkonna uus keskus – Haapsalu toomkirik, mille ümber kerkis Haapsalu linn. 14. ja 15. sajandil asus Ridala rannikule elama rootslasi. 

14. sajandil kaeti Ridala kiriku seinad seko tehnikas maalingutega – värv kanti kuivale siledale krohvile. Tõenäoliselt maalis seesama Gotlandi meister kaunistused ka Muhu kirikusse. 

1500. aasta paiku püstitati kiriku lõunaküljele madal neljakandiline kellatorn, mille esimesest võlvitud korrusest sai eeskoda kirikusse saabujaile. Altariruumi põhjaküljele rajati käärkamber, mis algselt oli kaetud võlviga. Altari kõrvale kiriku seina sisse tehti sakramendinišš ning sellest veidi kõrgemale nn reliikviamajake. Viimasel on säilinud puidust vooderdis. 

Tänu Jumalale on Ridala kirik sõdadest puutumata jäänud. Rootsi ajal oli siin kõige kauem ametis kirikuõpetaja Reinhold Müller – 42 aastat! Teda kutsuti küll Keilasse, aga ta ei läinud, vaid jäi elu lõpuni Ridalasse. Tänaseni on kasutusel kantsel, mille valmistas õpetaja Mülleri ajal 1656. aastal Tallinna meitser Elert Thiele. Kantsli viiel küljel on nelja evangelisti ja Kristuse kujud. Võidukas Kristus troonib kõlaräästa harjal. 

Järgmine pastor Samuel Richter jäi samuti elu lõpuni Ridalasse, kuid lõpp saabus juba viie aasta pärast. Richter oli abielus Tallinna nikerduskunstnik Hans von Hembseni tütre Mettaga. Metta vend Albrecht oli portreekunstnik. Kui õpetaja Richter suri, abiellus lesk järgmise Ridala hingekarjase Tobias Winterbergiga. Viimase ametiajal, 1678. a. ehitati Ridala kiriku katolikuaegse kivist altari ümber baroksete nikerdustega altarisein ja sellega seoses asendati idaseina kolmikaken laiema teravkaarse aknaga. Altariseina valmistas Tallinna meister Berent Lorentz, kulud kandis major Heinrich von Kursell Mäemõisast. Koos altariseinaga püstitas Berent Lorentz kiriku võidukaare alla vahevõre ehk letneri. Ridala kirik on täna Eesti ainus pühakoda, kus letner on alles. Ristpalgil seisavad Kristus, Maarja ja Maarja-Magdaleena ning kahel pool annetajate vapid. Letneri kinkisid parun Fabian Ernst von Ungern-Sternberg ja tema abikaasa Elisabeth Dorothea, sündinud von Wrangel. 

Viimane rootsiaegne kirikuõpetaja Georg Schultz suri suure katku ajal 1710. aasta sügisel. Kulus mitu aastat kuni talle mantlipärija leiti. Samal aastal, 1713, kui õpetaja Samuel Friedrich Krippendorf ametisse astus, suri koguduse eestseisja Reinhold von Ungern-Sternbeg. Viimase mälestuseks on kiriku altariruumi seinal must marmortahvel. Aadelkonna peamehena oli Ungern-Sternberg see, kes allkirjastas Harku rahu ja sellega Eestimaa Vene võimu alla andis. 

Pärast Põhjasõda käis Ridala kirikus vähe inimesi, eriti vähe pähkli- ja humalakorjamise ajal. Mõnest külast tuldi ainult siis, kui oli aeg armulauale tulla. Kirikuõpetaja pani pahaks, et lapsevanemad näevad rohkem vaeva loomade kasvatamise kui oma laste kasvatamisega. Õpetaja Mattschek soovis ellu äratada vana tava, et mõisates, kus talupojad ööbivad, nendega hommikul ja õhtul lühidalt palvetataks. Rehepapid ongi ju nime saanud sellest, et nad peavad rehe- või majapreestri ametit. 

Vennaste ärkamine algas Ridala kihelkonnas 1739. aastal, kui Tallinnast tulid siia vennad Rubusch ja Benzien ja kolm aastat hiljem ka vend Bergmann Herrnhutist. Ungru mõisast kujunes tänu usklikule mõisahärrale Läänemaa ärkamise esimene keskus. Vagad rändurid lähemalt ja kaugemalt ei jätnud kunagi Ungrut külastamata. Pühapäeval läksid talupojad ja aadlikud üheskoos ühel meelel kirikusse Issanda lauale. Ridala kirikuõpetaja Matthias Mattschek oli pietistlike vaadetega vennastekoguduse sõber, Böömimaalt pärit ja Halle ülikooli haridusega. Ta pidas ennast maarahva liikmeks ja jutlustas küll võimsalt, aga elas vaikselt omaette ega suhelnud eriti kellegagi. Ungru krahv Reinhold Gustaf von Ungern-Sternberg lasi ehitada Pusku palvemaja, mis pühitseti 1. augustil 1762. Siin tegutses Herrnhuti vend Ernst ja 16 eestlasest töötegijat. 

Teine usklik mõisahärra Ridala kihelkonnas oli Uuemõisa ja Sutlepa omanik kapten Christoph Adam von Richter, kelle tütrega abiellus Ungru krahvi poeg Gustav Johann von Ungern-Sternberg. Kapten von Richter viis vennastekoguduse ärkamise edasi Noarootsi kihelkonda. 

Õpetaja Mattschek oli ametis 39 aastat, tema väimees Jakob Heinrich Schlepegrell teenis Ridala rahvast 49 aastat, sellest esimesed kolm aastat abilisena äia kõrval. Uut kirikuõpetajat tabas ootamatu õnnetus: 1769. a. varises kokku kiriku läänesein koos pikihoone läänevõlviga. Läänepoolne osa kirikust asendati puitlaega ja 1782. a. toestati läänesein kahe suure ja mitte eriti ilusa tugipiilariga. Praegune Vasalemma paekivist põrand ehitati Ridala kirikule 1858. aastal ja 1880. a. asendati läänevõlviku puitlagi puidust võlvi-imitatsiooniga. 

Juba Mattscheki ajal oli Ridalasse ehitatud koolimaja, aga kogudus ei tundnud selle vastu huvi. Vaatamata kirikuõpetaja pealekäimisele lapsi sinna ei saadetud. Näib, et aastatepikkune selgitustöö kandis vilja ning 1788. aastal käis õppetöö juba täies hoos. Pastor Aleksander Hörschelmann asutas Ridala piibliseltsi. Hörschelmanni poeg Leopold jätkas isa tööd Ridala koguduse õpetajana. Eestimaa pastorite sinodil 1881. a. pidas ta ettekande teemal “Kas oleks kasulik, et ka meie võtaksime osa Aleksandrikooli asutamisest?”. Seitse aastat hiljem sai Leopold Hörschelmannist Eestimaa kindralsuperintendent. Ta oli ajaloos esimene Ridala koguduse õpetaja, kes siit teise kohta kutsuti, seni olid kõik teeninud ainult Ridala kogudust. 

19. sajandi keskel tuli ette talurahvarahutusi. Kirikuõpetajale tegi muret rahva joomine ja pidutsemine. Vennastekogudus käis ustavalt Pusku palvemajas. 1848. a. toodi palvemaja konsistooriumi loal Ridala kirikule lähemale, Sinalepa mõisa maale. 1880ndatel sagenesid palvetundides hüppamine, käte plaksutamine, ekstaasi langemine ja keeltes rääkimine. 1879. aastal algas Ridalas ärkamine, millest sündis baptistikogudus. Mitusada inimest siirdus vene õigeusku. 1896. a. ehitati Mäemõisa õigeusu kirik. Kuna Ridala oli üks Eesti vaesemaid piirkondi, algas talude päriseksostmine siin hilja. 

Pärast Leopold Hörschelmanni äraminekut jäid Ridala hingekarjaste ametiajad umbes neli korda lühemaks. Õpetaja Spindler suri noorelt, tema abikaasa vend Franz Sintenis läks tööle kurttummade kooli, Arthur Hoffmann siirdus Viru-Jaagupisse, Gustav Matthey põgenes Vabadussõja ajal kommunistide eest Saksamaale. 

Eesti Vabariigi ajal remonditi kirikut ja puhastati krohvi alt välja vanu seinamaalinguid. Pärast teist maailmasõda oli kogudus 12 aastat ilma oma õpetajata, kuni tööjärje võttis üle Siberi vangilaagrist vabanenud Arved Paul. Ta asus päästma lagunevat kirikut. Nõukogude okupatsiooni tingimustes ei olnud see kerge ülesanne. Katus ja lagi said siiski korda ja kirik väljast krohvitud. Vaatamata raskustele tänas ja kiitis Arved Paul oma Issandat. Ridalas on ta kirjutanud laulusõnad „Su rahu, Issand, täidab // mu elu täiesti. // Kõik kartuse ta võidab, // mis vahel rõhubki. // Su rahu, Issand, mulle // kui lapsel ema käed, // mis silitavd jälle, // ta juurde laps kui läeb.“ Arved Paul suri 46-aastaselt sapipõie lõhkemise tagajärjel. Tema tööd jätkas poeg Toomas Paul, kellest sai piiblitõlkija ja teoloog. 

Suuri koormaid pidi elus kandma ka õpetaja Eduard Lillepuu. Tal olid seljataga pikad sõja- ja Siberiaastad, Ridala kogudust teenides elas ta sõprade puukuurist ehitatud kööktoas. Ja siiski polnud ta liiga vaene teiste eest hoolitsemiseks. Hipiliikumise ajal pakkus ta noortele nii sööki kui peavarju. 

1990ndatel aastatel teenis Ridala kogudust Peeter Paenurm, kes oli samal ajal EELK Noorsootöö Keskuse peasekretär ja Liturgiakomisjoni sekretär. Praegu teenib Ridala kogudust Küllike Valk, kelle südames on esimesel kohal kristlik lastetöö.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• Koguduse koduleht ridala.eelk.ee