Tallinnas toimuva Euroopa Kirikute Konverentsi assamblee peakõneleja, õigeusu kirikupea patriarh Bartolomeus keskendus oma ettekandes 21. sajandi oikumeenilistele suhetele, oikumeenia tänastele väljakutsetele ja tulevikuvisioonile.  

Ettekannet sisse juhatades märkis patriarh Bartolomeus, et Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) peaassamblee on oluline kohtumine, kus rõhutatakse oikumeenilist vaimu, uuritakse minevikku ja vaadatakse tulevikku, et seista silmitsi suurte proovikividega, mis ootavad ees nii Euroopat kui maailma. Ta lisas, et Tallinna valimine 16. assamblee toimumispaigaks on oluline, sest just tänavu tähistatakse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia 100. aastapäeva, mis anti talle Konstantinoopoli emakiriku poolt aastal 1923. Sündmust meenutatakse septembris toimuva patriarhi ametliku visiidi ajal Eestisse. See on võimalust pühitseda ja kinnitada erinevate kirikute, osaduste ja konfessioonide oikumeenilist vaimu ning vaadata austusega tagasi oikumeeniliste suhete ajaloole Euroopas ja maailmas. Samuti soovitakse suunata tähelepanu tulevastele väljakutsetele, millega tuleb silmitsi seista nii Euroopas kui ka kogu maailmas.

Patriarh sõnas, et oikumeeniline liikumine on kestnud juba üle sajandi ja see on püüdnud kutsuda kristlasi üles liikuma isolatsioonist ühtekuuluvuse suunas, nagu Kristus on kutsunud tegema oma jüngreid. Konstantinoopoli kirik on  1920. aastast alates püüdnud soodustada vennalikku dialoogi ja osadust, lootes taastada kristlikku ühtsust. Liikumine hoogustus pärast kaht laastavat maailmasõda, mil inimesed hakkasid otsima uusi viise, kuidas omavahel suhelda. Mõisteti, et rahumeelsele kooselule võib jõuda üksteist austades ja silmast silma suheldes, sõltumata usulistest veendumustest.

Euroopas on küll palju räägitud sekulariseerumisest ja sellest, et “Jumal on surnud”, kuid ometi on terve 20. sajand on olnud kristlik aeg Euroopas, lausus õigeusu kirikupea. Enamik eurooplasi oli ristitud ja pidas end kristlasteks, kristlikke talitusi ja kombeid järgiti laulatuste ja matustega ning jumalateenistustel osales suur hulk inimesi. Oikumeeniline liikumine töötas innukalt selle nimel, et ületada kristlike kirikute vaen ja võidukultus, natsionalism ja sektantlus, mis olid raskendanud suhteid nii kirikute vahel kui ka nende sees.

Kristlikud kirikud on aidanud luua uut arusaama ühtsest inimkonnast, ületades riigi- ja konfessioonipiire ning mõistes, et Püha Vaim viibib kõikjal. Euroopa usuline maastik on muutunud, mistõttu ei saa kristlikud kirikud enam eeldada, et enamik eurooplasi kuulub konkreetse kiriku või usu järgijate hulka. Oikumeeniline liikumine seisab silmitsi väljakutsega, milline peaks olema religiooni roll sellises Euroopas.

Patriarh peatus siinkohal “uuel oikumeenial”, mis kutsub kristlikke kirikuid ühinema traditsiooniliste väärtuste ümber. See võib viia ebatavaliste liitude tekkimiseni kirikute vahel, kes varem olid oikumeenilistele kõnelustele vastu. Näiteks on mõned Ameerika evangeelsed kristlased nüüd valmis koostööd tegema katoliku ja õigeusu kristlastega traditsiooniliste väärtuste toetamiseks. Selle “uue oikumeenia” raames on kuulutatud koguni Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin poliitiliseks eestkõnelejaks ja Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirill vaimulikuks juhiks.

21. sajandi “uue oikumeenia” iseloom on  pigem lahutav ja hävitav, hindas kirikupea. Sellise mõtteviisi tagajärjed on ilmsed, kui vaadata Venemaa rünnakut Ukrainale ning seda, kuidas Venemaa kirik õigustab sõda Ukraina vastu, väites, et päästab ukrainlasi lääne jumalatust, sekulaarsest ja liberaalsest kiusatusest. „Uus oikumeenia“ on oma olemuselt ka ebaoikumeeniline ja vastandub teistele kristlastele, kes ei toeta sarnast välistavat keskendumist väärtustele. Selline lähenemine soodustab lõhestumist ja toetab dualistlikku, mitte inkarnatsioonilist arusaama Jumala suhtest maailmaga.

Praeguse sajandi oikumeenilises liikumises on jõutud üksmeelele, et ehkki varasemaid suhteid varjutasid eelarvamused ja vaenulikkus, on ühine usk Jeesusesse Kristusesse piisav alus üksteisega kohtumiseks ja suhtlemiseks ning kristliku usu ühiste algete tunnustamiseks. Traditsioonilised väärtused ei pruugi aga endistviisi aidata kristlasi ühtsusele, sest need on tänapäeval kahtluse alla seatud nii avalikus sfääris kui ka kirikutes endis. “Kultuurisõjad” on vähendanud dialoogi võimalusi ja kahjustanud oikumeeniat, sest õigeusklikud vaidlevad õigeusklikega, katoliiklased katoliiklastega, protestandid protestantidega, ja vahel tundub, et ainus ühendav element on eriarvamus ja hukkamõist.

Just selliste “kultuurisõdade” üleilmne levik võib osutuda oikumeeniale järgmiseks proovikiviks. Patriarh Bartolomeus lausus, et kristlike kogukondadena peame tunnistama oma süüd oikumeenia vähenemises ja võtma alandliku hoiaku. Oleme sageli ise oodanud endale käe ulatamist, nõudnud õigusi, suhelnud eliidi ja võimukandjatega, unustades samas nõrgad ja diskrimineeritud. Ajalugu on näidanud, et kui kirikud on saavutanud riigiga liiga lähedased suhted ja erilised eesõigused, on sellel olnud oma hind, sealhulgas kirikute prohvetlike häälte vaigistamine ja näiteks ka vaikimine suveräänse Ukraina ründamisel.

Oikumeeniline liikumine peab jätkuvalt arutlema kristliku Euroopa idee üle demokraatlikus Euroopa Liidus, sõnas patriarh. Tänapäeva poliitilisel maastikul, kus usuline ja rahvuslik identiteet on eraldunud ning autoritarism kasvab, tuleb kaaluda, kas kristlik Euroopa peaks rõhutama oma veendumuste ülimust või näitama avatust ja lugupidamist teiste uskude suhtes. Kas kristlik Euroopa suudaks aktsepteerida erinevaid seisukohti ja uskmatust ning elada kõrvuti mittekristlike kogukondadega, tunnistades inimeste ainulaadsust ja püüdes tegutseda nende heaolu nimel?

Kuigi ristiusu olukord võib tunduda halvenevat ning kristlikud kogukonnad võivad tunda end ohustatuna, ei tohiks me toetada poliitilist autoritarismi lootuses oma staatust parandada, leidis kirikupea ning lisas, et. Euroopa kristlikud kirikud peaksid andma tunnistust osadusest, mida Kristus meilt ootab, ning uskuma vastastikuse lugupidamise ja sotsiaalse õigluse jõusse.

Oikumeeniline visioon on tänapäeval sama oluline kui kunagi varem, ning peaksime julgema töötada ühiselt, ületades seniseid piire ja eraldusjooni. Euroopas peaksid kristlased ja kõik head soovivad inimesed ühiselt püüdlema õigluse poole ja avatult võtma vastu võõraid. Me peaksime meeles pidama kristlikku kutsumust kuulutada rõõmusõnumit vaestele, vabastada vangid, avada pimedate silmad ja toetada rõhutuid. Selline lähenemine oleks sobiv viis kristliku Euroopa taaselustamiseks, ütles patriarh Bartolomeus.

Loe lisa:

• Loome tulevikku Jumala õnnistusel, Tema Pühaduse oikumeenilise patriarhi Bartolomeuse plenaarkõne Euroopa Kirikute Konverentsi 16. peaassambleel (Tallinn, 18. juuni 2023) inglise keeles, tõlge eesti keelde

• Tänane EKK assamblee peakõneleja on patriarh Bartolomeus
• Bartolomeus I: “Kultuurisõjad on rängalt vähendanud dialoogi võimalikkust”, pressiteade 18.06.2023