Jutlus – Mt 16:24-26

23. juuni 2023, Võidupüha jumalateenistus
Viljandi Jaani kirikus

EELK peapiiskop Urmas Viilma

“Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? (Mt 16:24-26)

Nüüdisaja inimese soovid peavad olema täidetud ja tema vajadused rahuldatud. Siis on inimene ise ja ühiskond hea ja õnnelik. Siis on saabunud rahu.

Tegelikkuses ei ole tähendanud inimeste heaolule keskendumine seda, et inimesed oleks muutunud tingimata palju paremaks. Mulle tundub, et oleme muutunud üksteise suhtes pigem vaenulikumaks, isegi sõjakamaks. See juhtub, kui südamest kaob igatsus meist kõrgema autoriteedi, suurema idee või aate järele. Moodsa aja kõrgeim autoriteet on inimene ise. Tema soovid, eriti tema õigus neid soove teostada. Inimese tahtmine on talle normiks. Nõnda võivad aga sündida ennast kõigi teiste üle kehtestavad isevalitsejad ja saavad alguse diktatuurid. Me näeme juba üsna hästi, kuhu on viinud inimese tahe valitseda loodust. See on juhatanud inimkonna jaoks enesehävitajaliku keskkonnakatastroofi lävele. Näeme ka, et seda looduvalitsemise tahet muuta on äärmiselt keeruline. Kui asetada majanduskasv ja loodu(s)hoid kaalukaussidele, kaalub majanduse kasv ja kasum, samuti isiklik heaolu loodu eest hoole kandmise endiselt üles. Inimene on võtnud endale loodu üle valitsedes mitte hea sulase, vaid diktaatori rolli.

Ei ole olemuslikult vahet, kuidas diktatuur ennast kehtestab: kas kõvema või enamuse häälega, tugevama rusika või rusikalööki toetava vaikimisega. Me näeme hästi, kuidas Kremli režiim püüab kehtestada oma tahtmist Ukrainas. Ja seda kahjuks patriarhi toel. Jõuga oma tahte kehtestamise tendentsid on äratuntavalt esil paraku ka paljudes end demokraatlikeks ja euroopalikeks nimetavates ühiskondades. Et ennast jõuga kehtestada ei pea tingimata sõjarelvi haarama. Liiga palju on meilgi isevalitsejaid, kes kehtestavad ennast kodude seinte vahel oma lähedaste üle. Karistamatult sel viisil tegutsemine tekitab jumalaks olemise tunde.

Tänases piiblitekstis muretseb Kristus just nõnda tegutseva inimese hinge pärast, kui küsib: “Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju?” (Mt 16:26) Ta ütleb ka, kuidas peaksime toimima: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Mt 16:24).

Kõrgemate ideede ja vabaduse aadete nimel, eriti aga Jumala sõna järgi tegutsemise juurde kuulub oma tahte mahasalgamine, kiusatuste võitmine, raskuste ja kannatuste talumine. Seda kõike nimetab Jeesus risti kandmiseks. Kristuse enda missioon teostus läbi valu, kannatuste ja surma. Ilma selleta ei saaks me rääkida lunastusest ja meil kellelgi poleks lootust igavesele elule.

Umbes sarnaselt, kannatlikult risti kandes, läbi raskuste ja kannatuste minnes, on kulgenud Eesti rahva tee oma iseseisvusele. See juhtus nii Vabadussõja päevil, kuid mitte ainult siis. Kõikjal ja alati, kui rahvas on kannatanud, olgu võõrvõimude repressioonide ja erinevate vaenangute all, oleme kandnud kannatlikult oma risti. Me ei andnud aga kunagi alla, sest meil oli lootus. Lootus, et võitleme end kuidagi vabaks, nagu ka lootus, et Jumal ei jäta meid. Miks muidu oli Ta meid vastu igasugust inimloogikat läbi sajandite alles hoidnud?! Seepärast mõistame me täna vabaduse hinda paremini kui paljud teised rahvad, kes pole kunagi anastajate ikke all elanud. Meie saatus on teinud meist hingesugulased ukrainlastega, sest oleme rahvana tundnud ahelate koormat ning kandnud ka põgenikusaapaid.

Meil on aga ka võidu, lootuse ja vabaduse kogemus, mida saame jagada ning millega julgustada nii ukrainlasi, kuid ka näiteks valgevenelasi. Isegi kannatuste ja surma keskel on palju lootusrikast elutahet, mis aitab juhatada teed vabadusse. Kes paneb lisaks lootuse Jumalale, seda ei saa murda ükski võõras kuri jõud isegi kõige pimedamas vangikongis.

Viimase pooleteise aasta kestel oleme uudistes näinud loendamatuid kaadreid Ukraina  purukspommitatud linnadest ja hävinud kodudest, lasteaedadest, koolidest, haiglatest, kirikutest, muudest asutustest, lisaks pommiaukudest ülekülvatud põldudest ja hauaristidest moodustavatest metsadest värskelt avatud surnuaedadel. Tänased põlvkonnad oma suures enamuses siin rahulikus Eestis ei oska kujuta ette, kuidas on inimestel seal kõige selle keskel võimalik elada. Elada nii normaalset elu, kui see võimalik on. Kas seal on üldse enam alles raasukestki rõõmu, naeru, õnne või lootust?

Minu isa oli II maailmasõja aja laps. Tema esimesed mälupildid lapsepõlvest olid üle kodutalu lendavatest lennukitest. Ka teised tema eakaaslased on kõnelenud lapsepõlve mängudest purukspommitatud Tallinna või teiste Eestimaa linnade varemetes. Sageli on nad lugusid jutustades justkui häbenedes tunnistanud, et laste mängud olid ka neis oludes lõbusad ning teiste mängukaaslastega veedetud tunnid tõid muidu süngesse aega rõõmsaid hetki.

Tõsiasi, et keegi sündis pommitamise ajal maja keldris, kuhu pere varjus, või küüdirongi vagunis teel teadmatusse, või Siberis asumisel keset võõrast kauget tegelikkust, või mujal kuritegeliku režiimi tingimustes, ei tähenda, et uus elu, mis tõotas tulla ebainimlikult raske, ei toonud tegelikult kõikidest raskustest hoolimata ka palju rõõmu. Inimene, kes oskab sellises olukorras hoida ärksana oma tunded, ei ole murtud ega võidetud. Ta on elus! Läbi pisarate naerda oskav rahvas ei ole määratud hukule. Vastupidi, selline rahvas on võitja! See on olnud Eesti kogemus, mida saame täna, Võidupühal tähistada. Seda rõõmsat lootust võidust saame jagada ka oma Ukraina sõpradega.

Pühakirjast leiame mitmelt poolt tõdemuse, et hoolimata sellest, mis ootab ees, jätkub loomiskorraga seatud elurütm: inimesed sünnivad ja surevad, lähevad mehele ja võtavad naisi, külvavad, lõikavad ja koguvad aitadesse. Selle kõige jätkumist on tõotanud Looja ise, kui ta pärast hävitava veeuputuse lõppu ütles: „Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö” (1Ms 8:22). Jumal kinnitas oma sõnu rahust vikerkaarega taevalaotusel. Olgu see meil meeles, kui näeme seitsmevärvilist vikerkaart – see tähendab, et Jumal tõotab meile rahu!

Me võime tähistada, või ka jätta tähistamata kõik tähtpäevad, isegi Võidupüha, kuid kindlasti ei tohi me unustada vabaduse eest tänamast neid, tänu kellele võime seda õnne maitsta. Me ei tohi unustada tänamast ka sõpru ja liitlasi, kes täna meie vabadust aitavad hoida ja kaitsta nii Eestimaal, teistes Balti riikides ja ka Ukrainas.

Usk Jeesusesse Kristusesse annab aga kõigile neile, kes usuvad, julguse jääda kindlaks oma aadetele, oma isamaale ja oma rahvale. See kõik on osa ristist, mida meil tuleb kanda. Kuid kõigile diktaatoritele, võimukehtestajatele ja vägivallatsejatele mõeldes kinnitavad meid Jeesuse sõnad: „Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.“ (Mt 16:27). Aamen.

10