Kukk kirikutornis meenutab meile teadupärast lugu Issanda kolm korda maha salanud apostel Peetrusest. Kukk tahab panna inimest oma usu ja elu üle järele mõtlema ning endalt küsima, kui kindel ja ustav ta ikkagi on. Kukke on peetud valvamise ja valvsuse sümboliks, kes kuulutab uue päeva saabumist.

Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku hoonel aga torni ei ole, nagu ka tornikukke. See-eest elas seal veel vahetult ülestõusmispühade eel ehtne kukk, kes vanalinna hoovis uue päeva koidikut ikka selgel ja kõlaval häälel oma kiremisega tervitas. See viimane ei meeldinud aga üldse valvsale vanalinnakodanikule (olgu ta siinkohal nimetatud Peetriks) – või vastupidi – kukelaul meeldis sedavõrd, et Peeter otsustas oma heameelt tublist laululinnust ka munitsipaalpolitseiga jagada. Igatahes seisis ühel päeval Rootsi-Mihkli kiriku ukse taga politsei.  

“Vanalinnas keegi kuulis kukke ja tahtis ta vaikima panna,” nendib Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson ja lisab Piibli sõnumile mõeldes: “See ülereguleerimine on viinud nii kaugele, et Peetrusel ei olegi võimalik tänapäeval enam kukelaulu kuulda.” Abiõpetaja Tõnis Kark näeb asju aga positiivsemas valguses ja soovitab siinkohal mõelda nii öelda karbist välja: “Ka hea asja pärast helistatakse mõnikord politseisse: “Olen praegu Tallinna vanalinnas ja siin kuked kirevad hommikul kella neljast alates! Fantastiline! Nagu muinasjutumaailm, ma tahan seda rõõmu teiega jagada!”

Sündmuskohal rullus aga kohale saabunud politsei ees lahti lugu, mille kohta võiks öelda: palju küsimusi, vähe vastuseid. Kas kireja oli üldse kukk? Kas laululinde oli üks või koguni kaks? Aidaku lugeja siin kaasa mõelda.

Juhtunut vahendab abiõpetaja Tõnis Kark:

“Meie siin oleme majanduslikult mõtlev kogudus, püüame ehitada ja ka võimalikult oma jõududega toime tulla. Ühel kenal sügispäeval tuli meile tööle tubli koristaja, kuid mitte üksi: kaasas oli tal kolm minikana. Võtsime nad vastu. Mune nad suurt ei too, aga seltsi pakuvad – teraapiakanad ühesõnaga. Nädalakese olime neid pidanud – toitnud, nunnutanud. Kanad meeldisid ka pühapäevakooli lastele. Aga edasi läks nagu kolme põrsakese muinasjutus: päevad läksid aina lühemaks ja õhtud pikemaks ning külmaks hakkas minema. Meilgi tuli hakata mõtlema, et kanadele tuleb lisaks senisele suvepuurile teha eluase, mis oleks kõigi mugavustega – ikka korralikult soojustatud seinte ja katusega, elektriküttega. Selleks puhuks palusime oma kirikumehe Mattiase abi ja tema ehitaski meie sõpradele sellise mugavustega apartemendi Rüütli 9 hoovi peale. Kanad olid rahul. Ja nagu meie sekretär pr Berg kenasti märkis, siis kokkuvõttes on selle majal arvatavasti Tallinna vanalinna kõige kallim ruutmeetrihind. Nii et vanalinnas tegusevatel arendajatel on selles mõttes ka uus märk maas!

Poputasime kanakesi terve talve. Saime ka ühe muna. Ainult et kuidagi veider oli see, et üks neist kolmest minikanast tundus kahe teise kõrval jäävat üha väiksemaks ja kaks tükki seevastu kasvasid hiigelmõõtu. Ausalt öeldes oli mõnikord juba päris hirmus neile viia teri ja muud säärast, sest kanamajas oli tegemist ikkagi juba selliste jõu- ja ilunumbritega, mis ehitisel katuse pealt ära ähvardasid viia. Mul on ka vorm, millega ma alati kanade juurde lähen: väga pika nokaga müts, et nad mulle näo kallale ei pääseks (kirikuõpetajale on ka väljanägemine ikka oluline!) ja paksud tallenahast kindad, mis kogudus mulle eraldas.

Möödus talv ja purikad hakkasid tilkuma. Kenal varakevadisel päeval, mil õues olid plusskraadid, tõstsime kanad väliaedikusse, mis on ka turvatud igatpidi (ka rotid ei saa sisse: võrk üleval ja all, katus peal – kõik täpselt nii, nagu Euroopa Liidus peab olema).

Ja kujutad sa ette! – siis need kaks väga suurt kana ajasid ühel hetkel end järsku sirgu, tõmbasid kaelad sirgeks, tegid nokad lahti, üks tõmbas õhu sisse ja – KIRES! Kana kires! Ka teine ei lasknud seda kaks korda öelda, ajas samuti ennast punni ja tõmbas kopsud õhku täis (püüab jäljendada). Need kaks kana kiresid vastastikku viis minutit järjest, kolmesekundilise intervalliga. Hakkasin seepeale natuke kahtlustama, et need võivad hoopis kuked olla. Esitasin seda teooriat ka lõuna ajal söögilaua taga, mille peale öeldi, et arvatavasti üks ongi, aga teine küll kindlasti mitte. Mille peale jäime kõik natukeseks ajaks rahule.

Kuudist kostus edaspidi aga summutatud kiremist ning kuna tundus, et see, kes kireb, ei jäta aega isegi sissehingamiseks, võib neid kirejaid seal siiski rohkem olla. Esitasin taas oma kahtlusi, meil oli kirikus sel teemal koguni ümarlaud. Ehitaja jäi endale aga kindlaks, et üks kahtlusalustest ei ole kukk, vaid kana, kes jäljendab kuke kiremist, et oma positsiooni karjas kinnitada. Et tegelikult on ta pigem alfakana. Ootasime muidugi kõik hinge kinni pidades, et ka meie väike kana Elfriide ajab ühel päeval samuti oma rinna kummi, tõmbab kaela sirgeks, avab noka ja laseb kuuldavale klassikalise “Kukeleegu!” Seda aga ei juhtunud.

Nii kaua, kuni muusika talvehooajal kiriku kõrval oleval liuväljal mürtsus, oli kõik väga kenasti. Kui aga liuväli soojemate ilmude saabudes suleti, kaevati meie peale politseisse. Siis tulid härrased siia, tahtsid õpetaja Patrikut küsitleda, võib olla isegi ära viia. Ent tema on rahuarmastav inimene ning põgenes kiriku katusekorrusele ja lukustas end sinna, tahtmata mõeldagi eelseisvale kohtuskäimisele ja muule säärasele. Mina siis käisin meie 500-aastase maja kitsast preestriaugust üles talle süüa viimas, sidusin ümber keha endale seapekki ja leivapätsi ja tirisin kõik mööda kitsast lõõri üles. Ja niimoodi me väsitasime lihtsalt selle mupo ära. Kuni ühel hetkel me mõistsime, et viisakas on ikkagi heade linnakodanikena midagi ette võtta, kui juba kaevati – hakkasime otsima kodu meie kanadele, kellest üks on vist päriselt kukk ja teine arvab, et ta on kukk.

Kukk või kana – lähenemisviise on erinevaid, võimalusi mitmeid – nüüd oleneb kõik ikkagi sellest, mida kanad arvavad. Igal juhul on meie kangelased Leif ja Billi tänaseks endale leidnud uued kodud kogudusega seotud inimeste taludes. Tänulik kanakari oli neid ootamas. Uuemate uudiste kohaselt on Billi kahjuks siiski osutunud vägivaldseks pereisaks: saabudes andis ta kõigepealt kanadele peksa. Nii see läks.

Meil Rootsi-Mihklis on aga olukord, kus kanade rida laieneb ja pikeneb. Meie neli leerilast, kellest kolm ristiti Naissaarel ja üks pühade eel laupäeval Rootsi-Mihkli kirikus, tõid igaüks oma leeriõpetajale kingiks kana. Elfriide osas, kes on küll teistest pisem, oleme optimistlikud – kui ta pidas vastu terve talve (minu arvates siiski kahe) jõhkra kuke seltsis, siis elab ta üle kanad ka. Vaatame rõõmuga, kuidas ta oma väikest harja pea peal juba sirgeks ajab!”

4