Tallinna Kaarli kogudusel on põhjust meenutada koguduse köster-organist ERNST LODERAUA, kes oli Kaarli koguduse teenistuses aastatel 1923–1932, värvikat elukäiku. Augustisse jäid nii tema sünni- kui ka surma-aastapäev.

Ernst Loderaud sündis 20. augustil 1890 (ukj) Moostes Põlva kihelkonnas mõisa rendikohapidaja Jaan Lodderaudi pere kaheksanda lapsena. Tema vanematel oli kokku üheksa last, lisaks oli isal esimesest abielust neli last. Ernst ristiti ja konfirmeeriti Põlva koguduses.

E. Loderaud sai oma esimese hariduse Põlva 6-klassilises alg- ja kihelkonnakoolis, aastatel 1908–1913 õppis aga juba Petrogradi sisemisjonikoolis (Petersburger Evangelischen Brüderhauses) haigete ravimist. 1912. aastal teenis ta kuus kuud reamehena Vene sõjaväes Sedletzis. Õpingud jätkusid Saksamaal: 1913–1914 täiendas ta teadmisi haigete ravimisest ja õppis ka raskelt kasvatatava noorsoo praktilist kasvatamist Stephansstiftis Hannoveris. Alanud maailmasõja tõttu jäi Saksamaale kahe aasta asemel viieks ning aastatel 1914–1918 õppis seal muusikat ning oli tegev sisemisjoni alal. 1918. aastal naases E. Loderaud kodumaale.

Ligi aasta 1919–1920 oli ta Eesti Vabadussõjas Tartus tööroodus reamehena 2. Eesti jalaväe diviisi Intentandi Valitsuse tagavara karja- ja lihalao kantselei vanemkirjutajaks (1.7.1922 saanud Eesti Vabadussõja mälestusmärgi). Peale seda täiendas end 1920–1922 Tartu Kõrgema muusikakooli oreliklassis.

Kuni 1922. aasta oktoobrini töötas Eesti demobiliseeritud sõjaväelaste liidu Tartu osakonna asjaajajana ning peale seda mõned kuud Tartumaa Riigimaksude Ameti 2. maksujaoskonna kantseleiametnikuna ja sealt edasi suundus juba Tallinna, kus oli 1923–1932 Kaarli koguduse köster-organist.

Kogudusse tööle asudes oli tal ka mitu soovitajat – 2. Eesti jalaväe diviisi ametnik Kompuse sõnul oli „Loderaud mõjuv tööjõud kantselei töödes. Elukommetes oli tema täiesti kaine, eeskujulik, punkti-pealne ja hoolas” ning Tartu Kõrgema Muusikakooli direktor August Nieländer kirjutas, et „Loderaud, on töötanud hoolsalt ja hää eduga ning kahe õppeaasta kursuse eksamid sooritanud tagajärgedega „hää” ning kellel muusikas kui ka orelimängus kõnetav oskus on.”

Kaarlisse tööle tulles oli õpetaja Aleksander Kapil soov, et „valitaval köstril peaks olema ka huvi linnamisjoni töö vastu ja olema sellekohane ettevalmistus“. Kuna Loderaud oli väljaspool kodumaad sarnastes asutustes köster-organisti ja diakoni ettevalmistuse ja eelhariduse saanud, siis võis see saada oluliseks mõjutajaks köstri valimisel. Loderaud oli sõjaväeteenistusest vabastamisest saadik 1920. aastal omale vastavat tööpõldu otsinud ning soovis Kaarlis „oma täie noormehe jõuga Jumalariigi tööd Jumala auks teha ning lootis terve koguduse rahulolemist ära teenida“.

Kandidaate köstri kohale oli lisaks Loderaule veel kaheksa: H. Viermann, Rudolf Palts, Harry Säga, Peeter Treufeldt, Jüri Soon, Johan Otto Thomson, Anton Luck, Herman Baumann.

Koguduses töötavale köster Gustav Kasemetsale jäi teenida I pihtkond, II pihtkond aga köster Loderauale ning III pihtkond jagati kahe köstri vahel pooleks. Mõlema köstri ülesannete hulka kuulus lisaks põhitööle õpetajate kõnetundide ajal kantseleis liikmemaksude vastuvõtmine.

Loderaud valiti 1923. aastal oreli komisjoni liikmeks ja uue Walckeri oreli vastuvõtmise ajal oli tema ülesandeks koos Mihkel Lüdigu ja Ahnikeriga „oreli ülesseadmist ja oreli materjalisi järele vaadata”.

Loderaud oli 1923–1932 Kaarli koguduse Vaeste Hoolekande Seltsi liige, 1924–1925 Tallinna Kaarli Laulu Seltsi eestseisuse abiesimees, kuulus ka Kristlikku Rahvaerakonda ning oli Evangeelsete Noortemeeste Seltsi juhatuse liige. E. Loderaud lahkus Kaarli koguduse töölt omal soovil 1. märtsil 1932 ja talle avaldati tänu üheksa aasta hoolsa töö eest Kaarlis.

Side kogudusega jäi – ta oli 1932–1935 II pihtkonna vaestehoolekanderingi kirjatoimetaja ning 1934. aastal valiti ta Kaarli koguduse nõukogu liikmeks ning Kirikupäeva saadikuks ning 1935. aastal nõukogu liikme kandidaadiks (asendusliikmeks).

1925. aastast oli ta firma „Vennad E. & G. Loderaudi” klaasilihvimise ja peeglihõbetuse töökoja omanik ja meister. Peegelklaasi hõbetamise, parajaks lõikamise- ja poleerimisega tegelesid Eestis arvukad väiketöökojad. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli peeglitootjaid kokku üle paarikümne, suuremad ja tuntumad neist olidki E & G Loderaud Peeglitööstus, Johann Lindemanni Klaasi- ja peeglitöökoda ning aktsiaseltsid Frankonia ja Fama. 

1938. aastal kirjutatakse Vabadusväljaku Harju kohviku kohta ajalehes Vaba Maa: “Peegleid on külluses selles kohvikus, nagu peegelsambad pearuumi keskel, samuti leti kaunistusena, kuid nad on asetatud niivõrd osavasti, et kuidagi ei torka nad eriti silma, mõjudes pigemini rahustavalt. Peeglid on firmalt Loderaud, kelle poolt nad on ka üles seatud. See firma on hoolitsenud ka nägusate klaaskatete eest laudadel”.

Ehkki firma natsionaliseeriti 1940. aastal, jäi Loderaud koos vennaga sinna ametisse. Tema iseloomustuseks kirjutas komissaar M. Kask:„Ernst Loderaud oli üks käitise omanikest. Tegeles peaasjalikult käitises meistrina, töötas ja katsetas palju aega klaasipaenutamise ahju kallal. Tunneb hästi kõvera klaasipaenutamise tehnikat. Omab klaasitöö alal meistrikutset. Iseloomult on rohkem temperamentsem kui Gustav Loderaud. On usklik inimene, kuid pole kunagi märganud temas tahet teha usu heaks propagandat. Jättes seega usk täiesti oma enese asjaks. Käitise nats. peale vaatamata on otseselt kaasa töötanud, vähemalgi määral ei ole ma temas leidnud kahtlustamiseks põhjust tema mitte lojaalsuses. Tööliste poolt ei ole kuulnud tema üle kaebusi. Tarvitan tema tööjõudu käitise meistrina ja arvestades tema võimetega pean teda asendamata jõuks. Kui peaks pol. põhjustel olema mitte võimalik olema tema ametissekinnitamine siis on soovitav, et võin teda pidada ajutise töötajana edasi.“

1944. aastal põgenes Loderaud koos sakslannast abikaasa Gertrudi (1893 Hannover–?) ja laste Ingeborg Gertrudi (1925 Tallinn – 2009 Caracas) ning Hansuga (1928 Tallinn – 2017 Caracas) Saksamaale. Kuidas nende elu vahepeal kulges, ei ole täpselt teada, poeg Hans olevat juba samal aastal sõitnud Venetsueelasse. Teada on, et 1947. aasta teisel poole alguses, kui elati Saksamaal Briti okupatsiooni tsoonis, sai pere loa Venetsueela valitsuse kuludega Venetsueela kodanikena sõita laeval “General S. D. Sturgis” Venetsueelasse.

E. Loderaua kogemus painutatud klaasi meistrina tuli võõrsil kasuks ja ta rajas Venetsueela pealinnas Caracases autoklaaside valmistamise ettevõtte, praegugi tegutseb Caracases tema poja Hans Loderaudi nimeline auto tagavaraosade äri. 

E. Loderaud oli Caracase eestlaste usu- ja seltskonnaelu korraldava komitee liige.

E. Loderaud suri 3. augustil 1962 Caracases. Tema järelhüüdes kirjutas Kaarli koguduse endine õpetaja Fr. Stockholm „Lõuna-Ameerikas keskööl 3. augustil 1962. a. ootamatult uinus vaikselt surmaunne oma kirjutuslaua juures istudes, ühele armsale inimesele Euroopas kirja kirjutades omaaegne tuntud ja armastatud Tallinna suurima – Toompea Kaarli Koguduse kõrge-haridusega köster. Teda kui kindlat eesti meest, ustavat, ennastsalgavat ja tõsist head kaastöölist “Suure Looja, Elu-Issanda viinamäel” mälestavad tõsises leinas ja kustumatus mälestuses endine Toom-Kaarli koguduse õpetaja senior Fr. Stockholm perekonnaga, ja väga paljud endised Toom-Kaarli koguduse liikmed laiali pillutatud kogu maailmas. Olgu võõras muld, mida ta küll ei armastanud, lahkunule kerge… „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat“ (Mt 5:8).“

Tekst: Külli Saard

Fotod: Rahvusarhiivi fotokogu ja Kaarli koguduse arhiiv

1