Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest Sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud. (Js 26:19)

Matteus, evangelistidest esimene, kandis algselt nime Leevi. Ta oli tölner, oma rahvuskaaslaste poolt põlatud tolliametnik Kapernaumas Geneetsareti järve ranna. Kord aga läks tollimajast mööda Jeesus ning ütles talle: „Järgne mulle!“ Leevi jättiski oma töö ja elatise ning järgnes Jeesusele (Mt 9:9). Issand võttis ta apostlite hulka ning pani talle nimeks Matteus ehk „Jumala and“.

Legendi järgi asus Matteus aastate 41 ja 42 paiku kirjutama evangeeliumi Jeesuse elust, õpetusest, surmast ja ülestõusmisest. Jeesuse taevaminemisest oli siis möödunud vaevu 12 aastat. Kirjutades pidas ta silmas eelkõige juute, keda ta püüdis veenda selles, et Jeesus oli tõotatud Messias. Sellepärast tsiteerib ta sageli Vana Testamendi prohveteid.

Apostli saatusest rääkivad pärimused lähevad erinevaid radu. Kõige järgi otsustades lahkus ta Palestiinast ning kuulutas evangeeliumi Egiptuses, seejärel Etioopias.

Sellest, kui vanaks Matteus elas ning millistel maadel ta käis, on erinevaid versioone. Teatud määral kindlama pärimuse järgi suri ta igatahes enne Jeruusalemma hävitamist aastal 70.

Alates aastast 954 puhkavad apostli säilmed Salernos, Lõuna-Itaalias. 

(Allikas: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”)

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sina kutsusid Matteuse tollipunktist oma apostliks ja evangeeliumi kirjutajaks. Valgusta meie südameid oma Püha Vaimuga, et me oma patud maha jätaksime, kõigile rikkuse kiusatustele vastu seisaksime ja loobuksime omakasu taotlemisest. Aita meil järgida Sinu Poega Jeesust Kristust, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

1