Ja Jumal nägi, et see oli hea: mõtteid loomisteoloogiast

Ja Jumal nägi, et see oli hea: mõtteid loomisteoloogiast

Toimetus0

Barbara R. Rossing
Artikkel ilmus 2016. aastal EELK Usuteaduse Instituudi väljaandes “Jumala armu poolt vabastatud”. Avaldame selle siinkohal taas seoses käimasoleva looduhoiukuuga.

Loodu pühadus ja headus on nii Pühakirja poolt kinnitatav tõdemus kui ka üks luterliku teoloogia keskseid põhimõtteid. 

Esimese Moosese raamatu loomislugu läbib poeetiline refrään „Jumal nägi, et see oli hea”. Seda korratakse eri variantides kuus korda ning see tipneb kuuendal päeval esitatava kuulutusega „väga hea” (1 Mo 1:31). Heebreakeelset sidesõna ki saab tõlkida ka määrsõnaliselt tähenduses „kui”: „Jumal nägi, kui (ki) hea see oli”. Väljend „kui hea” näitab Jumala rõõmu, kui ta leidis, et kõik maailma osad on head. Jumal leiab loodust rõõmu.

Võtmesõna on „hea” – kõige headus, mida Jumal näeb maailma kõiki tahke vaadates. Heebreakeelne sõna tov väljendab rõõmu, suhet ja ilu. Ühes rabinistlikus kommentaaris tõlgitakse tov sõnaga „ilus”. 

Esimene Moosese raamat on liturgiline poeesia, mis näitab meile loodu kõigi osade ilu. Päike, maa, atmosfäär („taevalaotus”), ookeanid ja kõik bioloogilised organismid, kaasa arvatud inimesed, taime- ja loomaliigid –  neil kõigil on oma ökoloogiline nišš ja igaüks neist kuulutatakse Jumala silmis ilusaks ja heaks. 

Vaadates Maad

Jumala esimene reaktsioon – vaatamine – võib olla lähtekohaks ka meile. Esimeses Moosese raamatus paigutatakse inimesed keset tohutut kosmost. Tänu kosmosest tehtud fotodele saame nüüd näha Maad nii nagu ei kunagi varem. 1972. aastal Ameerika Ühendriikide Apollo kosmoselaeva meeskonna tehtud ikooniline pilt Maast on kõigi aegade kõige levinum foto ning näitab selle siniseviirulise planeedi, selle elavate ookeanide ja mandrite ilu. Saame näha sama, mida astronaudid: Maa ehedat ilu, selle haavatavust. Ühtlasi tekib meil uus arusaam inimkonna kohast planeedil. Seda kõike saadab ülevoolav aukartusetunne. Astronaut Michael Collins kirjeldas seda nii: 

Mäletan väga elavalt, mida ma oma hapra kodu poole tagasi vaadates nägin: sätendav kutsuv majakas, õrn sinine ja valge, mustas lõpmatuses hõljuv tilluke eelpost. Maad tuleb hinnata ja hoida, see on midagi kallist, mis peab alles jääma.

Sarnaselt ütles astronaut Bill Anders, rääkides 1968. aastal tehtud tiirust ümber Kuu: „Me läbisime kogu selle vahemaa, et Kuud uurida, aga kõige olulisema asjana avastasime hoopis Maa.”  

Vaadata tänapäeval Maad tähendab avada silmad nii selle ilule kui ka haavatavusele – hävitustööle, mida inimesed Jumala hea loodu kallal toime panevad. Astronaudid on rääkinud šokist, mis neid tabas, nähes Maal toimunud muutusi, näiteks polaarjää kahanemist. Esimese naisena USA kosmosesüstiku missiooni juhtinud komandör Ellen Collins rääkis, mida ta nägi Madagaskari saarel: „Nägime metsade kadumist […]. Tavaliselt sinakashallid jõed ja ojad on nüüd ookeani voolava pinnase erosiooni tõttu pruunid.”

Samuti näevad astronaudid seda, kui õhuke ja haavatav on Maa atmosfäär võrreldes ülejäänud planeediga. Kosmosest paistab Maa atmosfäär nagu „õhuke sinine joon”, õhem kui õunakoor õuna kõrval. Esimeses Moosese raamatus nimetatakse seda kaitsekihti „taevalaotuseks”.

Süsinikdioksiid ise on värvitu, seega ei saa kosmosest otseselt näha süsinikdioksiidi ja muude kasvuhoonegaaside atmosfääri kogunemist. Küll aga saab näha süsinikdioksiidi hulga suurenemise mõju planeedile: järvede, näiteks Aafrika Tšaadi järve kuivamine; katastroofilised üleujutused Aasias; metsade kadumine Amazonase ja Kongo jõgede vesikondades; maailma mäeahelike kahanevad jääliustikud; ennenägematu ulatusega kulutulede suits ja põuast tingitud tolmukerad. Kasvuhoonegaaside (eeskätt süsinikdioksiidi) mõjul tekkiv liigne kuumus tapab ökosüsteeme, mida inimesed eluks vajavad.

Hea, väga hea

Jumala silmis on kõik loodud „head”. Nimetades kõiki looduid heaks, algatab Jumal jätkuva armastussuhte Maa ja kõigi selle olenditega. Jumal „on nähtust liigutatud.” Norman Habel märgib, et sarnase hüüatusega kirjeldatakse ka Moosese ema reaktsiooni oma lapse sünnile. Moosese ema nägi, et ta poeg „oli ilus” (2 Mo 2:2). Sarnaselt 1. Moosese raamatus: „Jumal vaatab, kuidas all olevatest vetest kerkib maa, ja näeb, et see on hea.” Maa on Jumala elav laps.

Jumala jaoks on „hea” Maa pidev loomisvõime, mida evolutsioonibioloogid nimetavad võimeks tekitada uusi liike. Hämmastava teadusliku taibuga kirjeldatakse 1. Moosese raamatus Maad kui Jumala partnerit uute olendite loomisel. Enne meie teadusliku maailmapildi teket kirjutatud 1. Moosese raamat erineb tänapäeva kosmoloogiast. Sellegipoolest on selles väljendatud austus Maa pideva loovuse suhtes kooskõlas sellega, mida me teame evolutsiooni ja liikide tekke bioloogilistest protsessidest. Alates taimede loomisest kolmandal päeval on Maa ise Jumala kaaslooja, mis toob esile oma looduid: „Maa laskis võrsuda haljast rohtu (1 Mo 1:12). Sama kordub kuuendal päeval seoses loomade tekkimisega: „Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järgi” (1 Mo 1:24). Loomine on altpoolt toimuv protsess, milles loodud ise saavad kaasloojateks, tuues omalt poolt esile üha uusi looduid ning tekitades nii elu ja loomise küllust. Jumal nimetab kogu seda protsessi heaks.

Mida tähendab loodu headus või ilu meie jaoks tänapäeval? See võib tähendada mitmeid asju. Loodu on hea toiduna, mida inimesed saavad süüa, nagu rõhutas Martin Luther oma 1. Moosese raamatu kommentaaris. Nälja ajal muutub üha olulisemaks see, et Jumal toidab näljaseid loomise heade andidega. 

Kasulikkus inimeste jaoks ei ole siiski „hea” põhiline tähendus. Jumal ei ütle: „Hea inimeste jaoks”. See on oluline, sest Maa ressursside ammutamist kaevandamise, puurimise, põllumajanduse ja tööstuse abil on sageli õigustatud sellega, et 1 Mo 1:26 määras Jumal inimesed loodut „valitsema”. Iga loomispäeva lähemal vaatlemisel selgub siiski, et Jumal kuulutab loodud heaks nende endi pärast, mitte nende kasulikkuse pärast inimestele. Sama arusaama väljendab tormituulest peetud Jumala kõne Iiobi raamatu peatükkides 38–41. 

Võib-olla kõige tähtsamana tähendab headus ka omavahelist seotust, mis on ökoloogiline printsiip. Jumal kuulutab kogu loodu „väga heaks” (tov ma’ov, 1 Mo 1:31). See kuuendal päeval väljendatud kiitus ei ole mõeldud ainult inimestele, nagu mõnes inimkeskses tõlgenduses on väidetud. Pigem kuulutab Jumal kõik väga, väga heaks pärast seda, kui ta on vaadanud kõike ja näinud, kuidas kogu loodu üheskoos toimib nagu omavahel seotud elav ökosüsteem.

Hea kui ühine hüve

Loodu headus või hüve (inglise keeles good) tekitab meie jaoks tänapäeval eetilisi küsimusi. 

Nimisõna „hüve” võib osutada ka kellegi eraomandile või varale nagu näiteks ingliskeelses väljendis my goods (minu vara), mis sarnaneb kreekakeelse väljendiga ta agatha. Jeesuse lugu mehest, kes ehitab suuremad aidad, et mahutada ära kogu oma vara (Lk 12:18, 19), sisaldab tungivat hoiatust ohtude eest, mis kaasnevad ainult iseenda jaoks vara kogumisega. Mees arvab ekslikult, et ta on ise oma vara tekitanud. Ta ei taipa, et tema rikkaliku viljasaagi tõi esile Maa. See mees kaotab oma hinge. Martin Luther kasutab selle kirjakoha seletamisel mõistet Mammon.

Kui headust või hüve mõistetakse eelkõige isikliku kasuna, arvestamata selle mõju ligimesele, tulevastele põlvedele või ökosüsteemidele, oleme kõik hädaohus. Jumal kutsub meid nägema loodu headust eelkõige vastastikustes suhetes. 

Reformatsiooni 500. aastapäev 2017. aastal saabub loodu jaoks tähtsal hetkel. Eetik Larry Rasmussen ja teised teoloogid on väitnud, et aeg on küps uueks reformatsiooniks. Me vajame ökoloogilist reformatsiooni, mis paneks kiriku tegelema Maa tervendamise ja ühise hüvega. Ökoreformatsiooni võimalike piirjoonte visandamisel rõhutab Rasmussen vajadust ühist hüve soodustava majanduse järele, et „esmased üldised hüved – maa, õhk, tuli, vesi, valgus – oleksid ühise hüve eeltingimused, mis tagaksid selle hüve nii inimkonna kui ka muude olendite praegustele ja tulevastele põlvkondadele”.

Me elame ajal, kui hüvesid kaubastatakse, kuid loodust ja atmosfääri koheldakse endiselt liiga sageli kui kanalisatsiooniauku või kui ressurssi, millel pole mingit väärtust ega hinda. Enamik maailma riike ei ole veel kindlaks määranud süsinikdioksiidiga saastamise hinda. Tööstusettevõtetel lubatakse fossiilseid kütuseid põletada ilma tekkiva saastumise tagajärgede eest maksmata. Mittesäästev areng ohustab vaeste inimeste elatusallikaid. Piiblis õpetatav majanduspõhimõte on „kõigile piisavalt” ning selle aluseks on kõigile ühiseks hüveks antud asjade jagamine (1 Mo 16). Nii piibelliku kui ka luterliku teoloogia keskmeks on armastus ligimese vastu, mis hõlmab ka tulevasi põlvkondi kui meie ligimesi.

Lutheri loomis- ja ristiteoloogia

Viissada aastat tagasi rõhutas Martin Luther, et Jumala arm ei ole müügiks. Luther kutsus oma julges majanduskriitikas üles reformima mitte üksnes kirikut, vaid ka ühiskondlikku laenukorraldust, mis inimesi vaeseks muudab. Täna võime laiendada Lutheri reformatsioonimõtet armu ja elu hindamatusest ka muudele valdkondadele, kaasa arvatud loodule. Loodu ja tulevased põlvkonnad on minu ligimesed, keda mul on kästud armastada. Nad ei ole müügiks.

Võime võtta aluseks inkarnatsioonilise ja sakramentaalse teoloogia, mis näeb Jumalat kõiges elavas. Kalvinistidele vastulauseks kirjutatud käsitluses armulauast rõhutas Luther, et lõplik saab mahutada lõpmatut: finitum capax infiniti. Taani luterlane Nils Gregerson on pakkunud välja mõiste „süvainkarnatsioon” (deep incarnation), mis peaks tähendama Jumala radikaalset inkarnatsiooni kogu mateerias. Inkarnatsioonilises ja sakramentaalses teoloogias väidetakse, et Jumal on kohal „tervenisti igas seemneivas […] Kristus on kohal kõigis loodutes ning ma võin leida [Kristuse] kivist, tulest, veest või isegi köiest, sest [Kristus] on seal sees.” Rasmussen ja teised on nimetanud seda Lutheri „rõõmsaks panenteismiks”. Tänapäeval võime isegi loodu rikkumise tingimustes omaks võtta Lutheri rõõmsa tõdemuse, et Jumal on kohal igas üksikus olendis, kõige sisemises ja kõige välimises olemuses, kõigil külgedel, läbinisti, all ja peal, ees ja taga nii, et miski muu ei saaks kõigis olendites enam rohkem kohal olla kui Jumal ise oma väega.

Lutheri ristiteoloogia väide, et Jumal on kohal ka murtuses ja valus – ning eriti just seal –, võib aidata meil vastu astuda ökoloogilise laastamise patule, sellele, et kliima-muutused mõjutavad ebaõiglaselt rängalt just kõige vaesemaid, ning sõnastada sellise patu ja lunastuse analüüsi, mis sobib ökoloogilisest kriisist rääkimiseks.

Loodu headuse taasrõhutamisel võib meil abi olla ka põliskogukondade mõttelaadist. Saami luterlik teoloog Tore Johnson rõhutab loodu kogukondlikku iseloomu, kuna kõik elusolendid on eluringis omavahel seotud. „Saami traditsioonis kajastub mõte, et loodul on oma hääl, mida tuleb kuulata.” Johnson teeb ettepaneku võtta aluseks ökoteoloogiline lähtekoht, mis algab loomisest ja milles teoloogia lähtuks eluringist.

Kas fossiilsed kütused on „head”? Energia ja ühine hüve

Kliimakriisi teoloogiline käsitlemine eeldab ka vastust küsimusele Jumala loodu hulka kuuluvate fossiilsete kütuste headuse ja riskide kohta. Seoses energiaga tekib konkureerivate hüvede probleem. Jumala esimene loomistegu 1. Moosese raamatu järgi oli valguse ehk meile elu andva energia loomine. Päikesevalgus annab nii palju energiat, et sellest peaks Maa peal kõigeks jätkuma. Päike saadab igas tunnis Maale rohkem energiat, kui inimesed suudavad terve aasta jooksul kulutada. Hiljuti on inimesed avastanud, kuidas kasutada ära ammuste aegade päikeseenergiat – selleks põletatakse miljonite aastate eest maapinna alla salvestunud päikeseenergiat söe, nafta ja maagaasi kujul.

Energia on inimeste õitsenguks hädavajalik. Ent kuidas leida tasakaal odavate fossiilsete kütuste kasutamise ja süsinikdioksiidi saastest tingitud ohtude vältimise vahel? Kliimateadlased märgivad, et planeedi jaoks ohtlike muutuste vältimiseks peame jätma kolm neljandikku teadaolevatest naftaressurssidest maapõue. Püüdlus ühise hüve, tulevaste põlvkondade heaolu poole tingib selle, et me peame loobuma fossiilsetest kütustest taastuvenergia kasuks.

Põhja-Dakota piiskop Mark Narum leiab, et peaksime küsima Lutheri katekismuse küsimust „Mis see on?” ka energiapoliitika kohta. Paljud piiskop Narumi teenimiskohaks oleva Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku Põhja-Dakota sinodipiirikonna elanikud on saanud kasu põlevkivi kaevandamise tohutust kasvust, mis sai võimalikuks tänu hüdraulilise frakkimise ja horisontaalse puurimise tehnoloogia väljatöötamisele. Piiskop Narum rõhutab, et toodetud õli on toonud kasu maa-omanikele ja piirkonna tööhõivele. Kogudustes tekib seoses õliga keerukaid hingehoidlikke küsimusi ja vajadus kuulata ära erinevaid seisukohti. Narum küsib: „Kui Jumal on kõige Looja ja Jumal ütleb: „See on hea”, kas see kehtib ka nafta kohta?”

Nafta kui Jumala hea loodu osa on kindlasti „hea”. Kuid kas see tähendab, et me peaksime selle tervenisti maapõuest välja ammutama ja fossiilse kütusena põletama? Võib-olla oleks naftaga seoses tänapäeval veel suurem „hüve” see, kui me jätame selle maa sisse. Võib-olla on Jumal miljonite aastate jooksul talletanud süsinikku turvaliselt settekivimi kihtidesse selleks, et hoida Maa atmosfääri temperatuuri elu jaoks sobival tasemel. Kui 19. ja 20. sajandil nähti naftarikaste ladestuste „headust” energias, mis võimaldas inimestel majandust kasvatada, siis nüüd võib nende headus olla veel suurem maa sisse jääva süsinikuvaruna. 

Esimeses Moosese raamatus kirjeldatud Jumala armastus loodu vastu kutsub meid uurima keerukaid eetilisi küsimusi, üksteist kuulama ning astuma julgeid prohvetlikke samme, et hoolitseda kogu loodu kui oma ligimese eest. Astronaudid on näinud, et inimese patt ohustab loodut. Väljend „Kui hea!” näitab Jumala armastust loodu kõigi osade vastu. See armastus, mis näeb Maad kogu selle murtuses ja ilus, sunnib meid ühtlasi täna ja praegu tegutsema. Lutheri kujutelm süvainkarnatsioonist kutsub meid üles Maa ja selle kõigi elukoosluste eest hoolitsema.

Küsimused 

  • Mida tähendab see, et Jumala loodu on „hea, väga hea” ajastul, mil kõik on müügiks? Kas on midagi, millele ei saa hinda määrata? 
  • Millised ökoreformatsiooni algatused oleksid vajalikud ja võimalikud Sinu kirikus?
  • Kas me peame määrama loodule, ökosüsteemidele hinna, et osata neid hinnata? 

Vaata ka:

Meeldib 1