“Jeesus astus nüüd paati ja ta jüngrid läksid temaga kaasa. Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes „Issand,aita! Me hukkume!” Tema ütles neile: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks. Inimesed aga imestasid, öeldes: „Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?”

Mt 8:23-27

Selles tuntud piibliloos leiab hästi kirjeldamist inimeste hirm tundmatu ees. Jeesus ja tema jüngrid on paadiga järvel. See ei ole neile tundmatu tegevus, sest mitmed neist on teeninud oma igapäevast leiba kalurina. Ajal, mil Jeesus on heitnud magama tõuseb aga suur torm, mis on nii võimas, et lained katsid paadi. Jeesuse jüngreid valdab hirm, sest keset laineid ei ole kuhugi põgeneda.

Jätan siin kuuludud loo ümberjutustamise pooleli ja palun meil kõigil viia mõtetes ennast tormiselt Geneetsareti järvelt varasügisesele Läänemerele aastal 1944. Nõukogude okupatsiooni ja terrori eest põgenes Eestist, peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestist ning saartelt, vähemal määral ka mujalt Eestist kokku hinnanguliselt 80 000 inimest. Peamiselt liiguti üle mere Soome ja Rootsi. Kesk- ja Lõuna-Eestist liikuma asunud põgenikud suundusid sõiduvahenditega mööda maad Saksamaa suunas. Soome jõudis meritsi 7 000 – 9 000 inimest, Rootsi suundus paatide ja väikelaevadega hinnanguliselt 27 000 – 29 000 eestlast ja Saksamaale meritsi ja maad mööda umbes 42 000 – 45 000 eestlast. Laeva- ja paadipõgenikest ei jõudnud paljud kunagi sihtkohta, sest tuhanded uppusid Läänemeres.

Evangeeliumist kuulsime jüngreid vallanud hirmust ootamatult järvel tekkinud tormi ees, kui nad paadiga, milles Jeesus õndsat und magas, Geneetsareti järve lainetes purjetasid. Kui mõtleme 80 aasta eest toimunud suurpõgenemisele üle mere või ka maad mööda, siis milline oli see tunne või kui valdav oli see hirm, mis oli täitnud kodust sõja ja vägivalla eest põgenejate hinge? Selle hirmu osaks oli suur teadmatus. Teadmatus ja kaotusvalu kõige maha jäänu suhtes. Jäeti ju maha mitte ainult isiklikud esemed, lemmik- ja koduloomad või kodud. Maha jäid ka lähedased pereliikmed, sõbrad ja kaaslased. Teadmatus valdas sellegi pärast, mis ootas põgenejaid ees. Kas keegi ootab neid? Kas nad leiavad peavarju, leiba, tööd? Mure oma laste ja eakate pärast. Teadmatus, kui kaua kõik see kestab – kas pääsetakse tagasi või jäetaksegi põgenikena mööda ilma rändama. Teadmatus, kas jõutakse kohalegi. Hirm, et äkki saadakse kätte või lastakse põhja… Palju oli ju ringles juba uudiseid ja jutte uppunud või uputatud laevadest ja paatidest, mis ei jõudnud kunagi teisele kaldale. Tänagi ei oska keegi täpselt nimetada arvu teekonnal hukkunute kohta.

Kuigi kümned tuhanded kasutasid põgenemisel teed üle vee, ei saa jätta täna tähelepanuta neid, kes maitsi pealetungiva vaenlase eest koos taganevate saksa vägedega kaasa liikusid. Kes vabatahtlikult, kes sunnitult. Ka neid valdasid samad tunded, mis segunesid teadmatuse ja igatsusega mahajäetud kodu järele. Neilgi oli hirm.

Punaterrori eest põgenenud eestlaste hulgas oli esindajaid kõikidest ühiskonnakihtidest, nii haritlaskonnast, poliitilisest eliidist, vaimu- ja kultuuri-intelligentsi kui ka külaeliidi hulgast. Kodust ja koguduste juurest pages repressioonide hirmus tuhandete teiste hulgas ka 72 luteri kiriku vaimulikku. Põgenes ka piiskop Johann Kõpp perega.

Konsistooriumi arhiivis on piiskop Johan Kõpu käsitsi kirjutatud kiri 20. septembri 1944 kuupäevaga, mille ta endast maha jättis. Piiskop kirjutab: „Teatan, et kujunenud olukorras lahkun Eestist, loodan et ajutiselt. Minu aset täidab esialgu vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri ja tema lahkumise järel assessor Anton Eilart. Jumala rohke arm ja heldus olgu meie maa ja rahvaga ning Kirikuga.“ Piiskop Johan Kõpp abikaasa ja tütrega lahkusid Eesti Kalurite Keskuse laevaga.

Üle Eesti oli lahkujate seas ka tuhandeid koguduste juhatuste ja nõukogude liikmeid, kiriklike asutuste ilmiktöötajaid, koguduste tavaliikmeid ja usuteaduse üliõpilasi. Tormisel merel hukkusid sadade või tuhandete seas Tartu Pauluse koguduse õpetaja Arnold Jürgenson, Haapsalu Jaani koguduse õpetaja Konstantin Kütt, Rapla koguduse õpetaja Heino Mälk, Saaremaa mitut kogudust teeninud õpetaja Ernst Puusepp, Tallinna Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja Artur Soomre ja Halliste koguduse õpetaja Villem Uuspuu.

Nii, nagu pole Eestis ainsatki perekoda, kes jäi puutumata lähemalt või kaugemalt küüditamistest, ei leidu ilmselt ka perekonda või suguvõsa, kus pole ühtegi põgeniku leiba maitsnud liiget. Meil kõigil on võtta oma suguvõsast päris oma küüditamis- ja põgenemislood.

Jüngrid tundsid hirmu. Põgenikud Läänemerel tundsid hirmu. Hirm halvab. Kuid ka kõige hirmsamatel hetkedel on midagi, mis võib anda inimesele julguse edasi minna. On need mõned kaunid mälestused, on see usk paremasse tulevikku. Kindlasti on ka kõige keerulisemates olukordades ja suures ahastuses julgem neil, kes teavad, et nad ei ole üksi. Jüngrid pöördusid magava Jeesuse poole öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!” Küllap oli lainetes hulpivates paatides ja ülerahvastatud laevades 80 aasta eest palju neid, kes kõige lootusetumal hetkel palveks käsi kokku pannes hüüdsid „Issand, aita! Me hukkume!“, kuniks tundsid – nad ei ole üksi!

Täna oleme siin kirikus, et meenutada neid raskeid aegu, mis lõhkusid perekondi, purustasid unistusi ja halvasid terve rahva. Oleme ka siin, et mälestada neid sadu ja tuhandeid, kelle teekond jäigi pooleli. Nad ei jõudnud kunagi tagasi koju. Me usume siiski, et nad jõudsid igavesse koju. Me olema siin ka selleks, et tänada. Tänada neid, kes minnes siit võtsid midagi kaasa oma hinges ja südames, hoidsid seda alles ja tõid ka uuesti tagasi – armastuse oma maa, rahva ja keele vastu. Tahame tänada ka neid, kes maha jäid ja suutsid ka kõige keerulisematel aegadel hoida oma südames ja hinges alles selle, mida vägivalla ja hirmu kaudu taheti neis surmata – samuti, armastuse oma maa, rahva ja keele vastu.

Me oleme kogenud ühist hirmu – nii mahajäänud kui lahkuma sunnitud, kuid me tunneme ka ühist armastust oma maa, rahva ja keele vastu. Me oleme aga võtnud ka vastu sama armu Issandalt, kes külastas kõiki sügistormistel lainetel hulpinud paate, iga põgenike voori, nii varem kui ka hiljem iga küüdirongi vagunit, iga vangikongi ja laagribarakki. Jeesus, kes ruttas julgustama oma jüngreid ja vaigistama tormi, oli kõikjal neis paikades kohal. Ka nende juures, kes Teda ei näinud, ei tundund või ei tahtnudki tunda. Ka nende juures, kes olid Jumalas pettunud, kes taganesid Jumalas pettudes oma usust, sest nii raske oli mõista seda, miks Jumal kõike seda lubab! Ta oli siiski kohal. Ta oli kohal ja võttis vastu oma rüppe ka kõik need, kes vajusid külmadesse lainetesse, kes maeti tundmatutesse haudadesse kodust kaugel või kes jäid sootuks kadunuks. Jumal teab, kus nad on ja kus on nende viimne maine või veine ase.

Seda hirmsam on näha, et kõik sarnane kordub Venemaa agressiooni ja sõja tõttu Ukraina põgenikega. Kül tahaks, et inimene õpiks oma vigadest, tunneks ära kurja ega annaks talle voli ega võimu. Paraku on karm tõde see, et diktaatoreid sünnitavad nende oma alamad. Hirm on see, mis aitab sellele kaasa.

Ajalugu on meie rahvast õpetanud. Oleme ennast jalule ajanud, tormised lained allutanud, hirmu peletanud ja julgeme oma tulevikule julgelt silma vaadata ja edasi kesta. Meie rahvas ei läinud ajalukku. Jumal tänatud! See, et oleme siin ja mitte ajaloo surnuaial, tähendab, et Jumalal on meie jaoks veel midagi varuks. Peame vaid seda uskuma ja selle usu kohaselt elama.

Et olla ka edaspidi osa Jumala plaanist, ei tohi me teda eirata ega unustada. Peame oskama märgata Jeesust oma paadis, kelle poole hüüda: „Issand, aita!, et vastu pidada ja kesta. Kesta rahvana – ristirahvana, kes austab ja mäletab oma esivanemaid, kuid kes ka õpetab oma lastele ja lastelastele, et ka kõige suurema ja tugevama hirmu võidab teadmine, et oleme Jumalaga samas paadis.

Aamen