Põhja-Eesti piiskopkonna piiskop Ove Sanderi jutlus võidupüha puhul peetud oikumeenilisel jumalateenistusel Narva Aleksandri Suurkirikus

Austatud Eminentsid ja Eksellentsid.
Armas Eestimaa rahvas.
Armsad õed ja vennad Kristuses.

Tervitan teid kõiki võidupühal ning soovin, et see päev oleks täidetud tänust, lootusest, rõõmust ja Jumala õnnistusest.

Kallid sõbrad. Täna on rõõmus päev, mil me meenutame ühte olulist võitu Eesti rahva ajaloos – Eesti Vabariigi sõjaväe võitu Landesveeri üle Võnnu (Cēsis) lahingus 1919. aasta jaanilaupäeval. Meil on aga kindlasti põhjust meenutada ka vabadussõda, mille lahingud said alguses just siit Narvast 1918. aasta 28. novembril, mis juhatasid sisse kannatuste rohked, kuid võidukad ajad meie rahva ajaloos, mis päädisid Tartu Rahu ja Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamisega 2. veebruaril 1920.

Selle rahu ja võidu taga oli tuhandete inimeste kodumaa armastus ja ohvrimeelsus. Seepärast mälestame inimesi, kes ei pidanud oma elu liialt kalliks, et ohverdada see oma maa ja rahva elu, vabaduse ja tuleviku eest. Nii me mälestame täna vabadussõjas lahkunuid ning kõiki neid, kes erinevatel aegadel ja olukordades andnud kõige väärtuslikum, mis neil on olnud anda, oma elu. 

Loomulikult on mälestusmõtted alati kurvad ja tõsised, kuid kristlastena on nendes alati lootus. Jeesus ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama.“ (Jh 14:19) Need sõnad kinnitavad meid usus, et kuigi inimeste maised ihud on põrmu langenud, on nende hinged Kristuse juures igaveses elus. Seepärast võime palvetada sajandeid vana palvet „Oma rahu anna Sa neile, Issand, ja Sinu valgus kustumatu paistku nende hingedele.“

Vabadussõja rahu ja võidu taga oli vaieldamatult palju poliitilist tarkus ja ettenägelikkust. Päris kindlasti aga sillutasid teed Eesti rahva võidule meie toonased sõbrad ja liitlased. Seepärast meenutame täna erilises tänutundes Suurbritannia sõjalaevastiku võitlejaid Läänemerel, vabatahtlikke Soomest, Taanist ja Rootsist, Balti pataljoni ja Vene valgekaartlaste Pihkva korpuse liikmeid.

Siin on see peatükk, mida me eestlastena ei tohi mitte kunagi unustada. Nimelt, me oleme olnud võidukad ainult siis, kui meil on olnud sõpru ja toetajaid, kes meile on rasketel hetkedel appi tõtanud. Muidugi mõista on sellel ka hind – kui tahad saada abi, pead ka ise abivalmis olema. 

Just see on olnud Eesti kolme viimase kümnendi kindel siht, ja see on olnud õige. See on olnud samas vägagi kristlik ja kantud Jeesuse õpetusest, mille sügavaimaks sisuks on armastuses lähtuv üksteise teenimine, ning seda vajadusel isegi elu hinnaga.

Ent kuitahes olulised ja möödapääsmatud inimeste pingutused ja ohvrid ei oleks, vajame alati Jumala armu, õnnistust ja hoidmist. Pole mingit kahtlust, et vabadussõja lahingutesse mindi palvega huulil, et Jumal kaitseks ja tooks meile võidu. Samuti pole juhuslik, et pühitseme oma rahva võidupüha just kirikus ja Issanda altari eest. Nii oleme täna tulnud siia Narva Aleksandri Suurkirikusse, et vaadata tänus Jumalale tagasi, aga samavõrra palves edasi, lootes Jumala armule ja hoidmisele üle Eestimaa. Seda teeme ju tegelikult alati, kui laulame Eesti Hümni kolmandat salmi – „Su üle Jumal valvaku …“ 

Viimastel kahel aastal oleme küllap sellese palvesse kaasa võtnud ka Ukraina ja alates läinud aasta oktoobrist Püha Maa ning tänase rahutu maailma teised sõjakolded. Me palvetame võitlejate meelekindluse pärast. Me palvetame oma poegi ja tütreid, vendi ja õdesid ning isasid ja emasid sõtta saatvate pereliikmete pärast. Me palume tarkuse ja õnnistuse pärast riigijuhtidele ja valitsustele. Eelkõige aga palume, et Jumal laseks rahvastel leida teed rahule ja vastastikkusele austusele ning teeks meist endist rahutegijad. (Mt 5:9)

Head sõbrad, lisaks võidupäevale pühitsema täna Eesti rahva suurimast suvist püha – jaanilaupäeva. Ma arvan, et vähe on neid peresid Eestimaal, kellest see püha lihtsalt mööda läheb. Tõsi, võibolla ei jõua kõik suurtele jaanituledele, kui võimalusel süütame lõkke oma koduaias või kui selleks pole võimalust, ostame midagi pidupäevakohasemat lauale ning saame osa selle päeva mõtetest ja helidest kas raadio või mõne helendava ekraani vahendusel.

Oluline pole arusaadavalt jaanilaupäeva vorm, vaid mõtted, sisu ja püüdlused, mis sellesse mahuvad. Iga õnnestunud pidu ja koosviibimine võiks kasvatada meis üksmeelt ja liita meid tihedamalt üksteise külge. Vastastikune rõõmus ja sundimatu suhtlemine lammutab inimkätega ehitatud eraldavad ideoloogilisi vaheseinu ning rajab teed vastastikkuseks mõistmiseks, lugupidamiseks ja koostööks. 

On hästi öeldud, et kui me istume ühise laua taga, siis varem või hiljem hakkame asju ühisel viisi nägema. Kui mitte päris ühisel, siis ühtsemal viisil kindlasti. Siit ka üks minu jaanilaupäeva soovidest, et olgu meil täna õhtul ja sel valgel ööl piisavalt aega ühise laua ümber, et muutuksime nii perede ja rahvana ühtsemaks ja tugevamaks. Mitte ainult koduses Eestis, vaid eestlastena kogu maailmas. Elab ju iga viies eestlane väljaspool Maarjamaa kaitsvaid piire.

Lugesin äsja, et jaanituld on meie rahvas läbi sajandite pidanud pühaks. Jaanitulle ei visatud prahti, ega ka ei tülitsetud või sõneldud selle valgel. Tuli on meie jaoks olnud alati püha. Samuti on olnud püha isegi jaanitule suits ja tuhk. Need on meie rahavale pidanud sel lühimal ööl sõnatud jutlust puhastumisest, paremaks saamisest, uutest võimalustes ja viimaks ka suitust ja tuhast tõusvast igavesest elust. 

Vaevalt saaks meist keegi öelda, et minul on täius, kogu teadmine, usk ja moraal. Vastupidi, oleme kutsutud jaanitule ja peatõusva koidukuma valgel peatuma, vaatama oma südamesse, otsima andestust Kristuselt ja üksteiselt ning püüdma Jumala armu ja abiga suutma homme paremini kui täna. Nii üksikutena kui rahvana.

Küllap meist enamus teab, et Eesti Jaan on Piibli Johannes ning jaanipäev on Ristija Johannese, Jeesuse püha eelkäija sünnipäev. Oleks väga hea, kui see teadmine jõuaks taas meie rahva DNAsse, mitte ainult ajaloolise faktina, vaid sõnumina, mida see püha mees on kandnud.

Kui öelda Ristija Johannes, siis esmalt võib meenuda karm kõrbeprohvet, kes ei andud armu ei oma aja lihtsatele inimestele ega eliidile. Kuid see on vaid üks Ristija Johannese pale. Teine, minu jaoks palju olulise ja jumalikum on võetud kokku sõnadesse, mida ta ütles oma jüngritele hetkel, kui Kristus oli neis möödumas: „Vaata, see on Jumala Tall, kes ära kannab maailma patu.“ (Jh 1:29)

Küll oleks hea, kui meiegi võiksime olla üksteisele Ristija Johannesteks, näidates ainuüksi Jumala armastusele, halastusele ja andestusele. Milline võiks olla elu tänases Eestis, kui üksteise mõttetu kritiseerimise või poliitilise madalkultuuri asemele astuks tõeline püüd mõista ning armastada. Armastada üksteist sama armastusega, millega Kristus on meid armastanud ja vastu võtnud.

Pole kahtlust, et see on raske tee. Kuid see tee on ainuke ja pärale viiv tee. See on tee, mida on ette kuulutanud Püha Ristija Johannes. See on tee, mida on käinud lõpuni ja selle oma Ristis ja Ülestõusmises käidavaks muutnud meie Õnnistegija Jeesus Kristus. See on tee, mida läbi sajandite on käidud ning mis on tänagi avatud meile kõigile.

Selle tee leidmise ja käimise ainukeseks tingimuseks on arusaamine, kes me tegelikult oleme, ja mida me tegelikult vajame. Me oleme patused inimesed. Üks ühel, teine teisel viisil. Aga vajame me kõik Ühte, see on Kristust, Tema armu, andestust ja halastust.

Kasutades Ristija Johannese sõnu: „Kristus peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ (Jh 3:30) Andes oma elus ja südames ruumi Kristusele, kasvab meie keskel kõik hea – armastus, vastastikune mõistmine ja toetamine, usaldus ja ühtsus.

Kallis Eestimaa rahvas. Soovin sulle rõõmsat võidupüha ja valget jaaniööd. Soovin samuti, et tänane pikim päev ja lühim öö võiks ühendada meie rahvast üle kogu maailma. Ühendada üksteisega ja Jumalaga. Kinkida meile rõõmu, lootust ja ühist tulevikku siin maises elus ja kord igaveses elus.

+Ove Sander

1