Pühapäeval tähistame taas emadepäeva. Tervitan sel puhul kõiki emasid, vanaemasid ja vanavanaemasid ning soovin, et meil oleks tublid tulevased emad, kes meie rahvast edasi kannaks ja traditsioone hoiaks.

Emadepäeva väärikas ajalugu algab Inglismaalt 17. sajandi alguses – siis tähistati seda paastuaja neljandal pühapäeval ja tähendus oli teine. Elukorraldus oli muutunud, noored pidid otsima tööd kodust eemal. Sel pühapäeval anti neile vaba päev, et minna oma koju ja kodukirikusse, kus olid pereliikmed, ema ja isa, tädid-onud ja õed-vennad. See oli perekonna kokkusaamise päev. Noored noppisid vanematele tee äärest lilli ja lapsed kinkisid emale puuviljakoogi. Rõhutati, et ema saadab oma lapsi laia maailma. Parim mida ta saab oma lapsele anda, on „juured ja tiivad“. Juured ehk teadmise elu püsiväärtustest, headest mõtetest, mis lapsi saadavad ja kannavad kui tiivad. Emadepäeva kodukirikus tähistati elu hoidmise ja ema meelespidamise päevana. Pered andsid üksteisele käe ja tegid kodukiriku ümber ringi, nii oma emakirikut „kallistades“. Kirik selle inglise traditsiooni järgi olid inimesed, mitte hoone. Inglismaalt alguse saanud „emakoguduse päeva“ tähistamine lõppes 19. sajandi lõpul, sest sotsiaalsed ja töösuhted olid muutunud.

Uus emadepäev sündis Ameerikas möödunud sajandi alguses õpetajanna Ann Jarvise algatusel. Ta kutsus oma ema teisel surma-aastapäeval 1907 lähikondseid tähistama emade mälestuspäeva – Memorial Mothers’ Day Meeting. Emade mälestuspäev hakkas elama oma elu, levides järgmisel aastal kiiresti üle Ameerika. 1914. aastal määras USA Kongress maikuu teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks.

Eestis olid emadepäeva mõtte algatajad naiste karskusliikumise juhid. Koolides ja ühiskonnas pühendati see päev alates 1930. aastatest perekonnaõpetusele. Nii nagu Ameerikas, oli ka Eestis emadepäeval väga konkreetne algus. 1922 korraldati Uderna koolimajas esimene emadepäeva koosviibimine. Organiseerijate lootused said igati ületatud – emadepäev võeti vastu ja inimeste peidetud tunded avanesid.

1924 anti aga välja vihik emadepäeva pidamise juhiste ja eesmärgiga: „Emadepäeva korraldamise siht on laste ja vanemate vahekorra ligendamine, iseäranis aga tähelepanelikkuse ja austamistunde kasvatamine oma emade vastu, kes seda oma „suure tööga” võrreldes väga vähe tunda saavad. Emadepäeva mõiste katsutagu iseäranis koolides õpilastele selgeks teha, et nad sel päeval oma kodudes emade vastu iseäralist armastust ja tähelepanelikkust katsuksid üles näidata ja kui see võimalik ja jõu kohane, nende kohustusedki sel päeval täita. Emadepäev peab olema noorte tööpäev.”

Emadepäeva riiklik tähistamine lõpetati Eesti okupeerimisega. Selle asemel hakati tähistama rahvusvahelist naistepäeva 8. märtsil. Ainus koht, kus emadepäeva tähistati, oli kirik. Nõukogude ajal püüti emadepäev kaotada, aga päev jäi elama. Taas hakati emadepäeva laiemalt tähistama, kui 1998 Eesti naisliit lõi aunimetused – aasta ema ja aasta isa. Algasid aasta ema väljakuulutamised vabariigi presidendi poolt Estonia kontserdisaalis. Kahjuks lõpetas Eesti naisliit sel aastal üleriigilise aasta ema ja isa tiitli andmise ning edaspidi jääb see taas maakondade teemaks. Emadepäev on siiski riiklik tähtpäev.
Evangelist Dwigt L. Moody ütles: „Kõik, mida olen elus iial saavutanud, võlgnen oma emale.” Thomas Edison ütles: „Minu ema oli see, kes tegi minust, mis ma olen. Ta oli nii kindel minus. Ma tundsin, mul on keegi, kellele elada, kellele ma ei tohi valmistada pettumusi.”

Õige on, et „emaks olemine on ainus töö, kus puhkust ei ole ette nähtud“. Emaks olemine pole ainult bioloogiline protsess. Mõtlen sellel päeval ka nendele, kellel on emadepäevaga vastuolulised ja valusad tundeid. On naisi, kes ei ole emad ja kes kunagi emaks ei saa bioloogilises mõttes. On lapsi, kes peavad kasvama ilma emata. Teisalt on lapsi, kellel on oma emaga halvad kogemused. Mõelge, kui palju kannatavad lapsed vanemate lahutuse tõttu.

Emaks olemine on armastuse ja armastatud olemise rõõm ja toob kaasa ka väsimuse. Tänapäeva emad peavad ühendama oma isikliku elu ja erialase tegevuse pere eest hoolitsemisega. Imetlen emade imeväärset sitkust. Kaunist emadepäeva!

+Tiit Salumäe
piiskop emeeritus

(Artikkel ilmus esmalt ajalehes Lääne Elu 9.05.2024)