Eeloleval aastavahetusel jätavad tulevad tuhanded noored Euroopa eri maadest kokku Eestisse, et siin üheskoos palvetada, üksteist tundma õppida ja aastavahetus veeta. Miks nad siia kogunevad, sellest kõneleb Taizé kloostri prioor Matthew oma kloostrivennale Lucile antud intervjuus. Usutlus, mille tõlkis Maris Kuldkepp, ilmus esmalt ajalehes Eesti Kirik 16.10.2024.

Millal Sa esimest korda külastasid Eestit ja mis Sulle kõige rohkem muljet avaldas?

Kui ma aastal 1995 esimest korda Eestisse tulin, tundsin tänutunnet ja imetlust kõige osas, mida nägin. Imetlesin nende inimeste julgust, kindlameelsust ja tarkust, kelle juhtimisel oli Eesti kõigi raskuste kiuste saavutanud edukalt taas iseseisvuse. Ja tänutunnet selle kauaoodatud vabaduse saavutamise eest. Mingil määral olin juhuslikult Euroopa ajaloo murdepunkti tunnistajaks!  Samuti tundsin tänulikkust nende inimeste suhtes, kes repressiivse režiimi tingimustes teenisid usus ja lootuses edasi Kristust ja Tema kirikut. Mul oli võimalus tutvuda Toomas Pauli ja hiljem ka Madis Oviiri ning paljude teiste ustavate usklikega, kes aastakümnete jooksul olid endas kandnud usku, ilu ja armastust oma rahva ning kultuuri vastu.

Mitmete aastate jooksul oled Sa vastu võtnud eestlastest osalejaid nii Taizés kui erinevates Euroopa suurlinnades ja ka siin mitmeid kordi neil külas käinud. Kuidas on Sinu hinnangul Eesti ühiskond viimase mõne aastakümne jooksul muutunud?

Pärast seda suhteliselt eufoorilist perioodi suunas noor riik palju jõudu, et arendada oma infrastruktuuri,

uuesti üles ehitada ja uuendada oma institutsioonid ning integreeruda Euroopaga. See üleminek Nõukogude aja staatilisusest avatud ühiskonnani, mis on ka mitmekesine ja konkurentsivõimeline, oli pingeline ja tõstatas mitmeid küsimusi. Sellel teekonnal pidi olema väga nutikas ja loominguline. 

Mõned inimesed, kes olid ennastsalgavalt pühendunud oma riigi ja kiriku ülesehitamisse ja uuendamisse 90ndate alguses tundsid, et nende pingutused kõike taastada ei kandnud soovitud vilja, hoolimata nende innukusest. Kas polnud mitte Jeesuse jüngrid samas olukorras tema surma eelõhtul? Nad olid kaotanud kogu oma lootuse, et nad saavutavad inimeste poolehoiu ja kiire muutused riigikorras. Selle asemel said selle väikese grupi liikmed võimaluse täiesti uueks alguseks. 

Piiride avanemine ning kaupade ja inimeste liikumine on avanud uued võimalused rohkemateks kohtumisteks. Uued mõjutused väljastpoolt on muutnud olemasolevaid tingimusi. Eriti religiooni osakaalu vähenemist ühiskonnas. Sajandite jooksul toimunud arengud teaduses ja tehnoloogias, linnastumine ja globaalsed konfliktid on kiirendanud sellise eluviisi tulekut, kus on võimalik teiste inimestega koos elada, kuid kus religioon ei mängi enam peamist rolli. Selles kontekstis ei ole enam asjakohane olukord, kus usklikud astuvad ühiselt rõhuva võimu või ideoloogia vastu üles. 

Elustiili muutused tulevad justkui kapillaaride toimel välistest mõjudest sõltumata, neid ei saa lahutada uutest vabadustest ja kergemaks muutunud reisimisest ja suhtlusest.  Väljakutse, mis on ühine kogu Euroopas, seisneb selles, et kuidas integreerida uus kultuur ja olla vastuvõtlikud muutunud eluviisile ühiskonnas, mis on pidevas ja peatumatus arenemises. See nõuab taiplikkust, ehk me peame tuvastama kõike, mis saab leevendada kannatusi ja vaeva ning kindlustada võrdne juurdepääs uutele ressurssidele ja institutsioonidele. See tähendab ka, et peame nii halbadel kui headel aegadel meeles pidama, et ühiskonna kõige nõrgemad liikmed – lapsed, haiged, välismaalased, surijad – ei ole meile mitte ajutiseks koormaks, vaid need, kes saavad aidata meil inimestena õppida ja kasvada. Samas on vaja leida või leiutada uusi viise, kuidas kutsuda inimesi kogema sellist rõõmu ja rahu, mida ei ole võimalik sõnadesse panna.  

Jumal ei hülga meid kunagi. Jeesus on nende keskel, kus kaks või kolm on Tema nimel koos. Ta pakub meile oma sõna. Ta hüüab meie poole läbi vaeste, vangide ja võõra inimese. Kui me tõesti tahame elada seda seiklust, mida Kristus meile pakub, peame välja minema ja Temaga kohtuma! Tema valgus paistab läbi meie hapruse ja meie nõrkus ei takista kunagi Tema Vaimu valguse paistet. 

Millised tõendid toetavad seda, et võime tänapäeval evangeeliumist leida lootust?  

Eestis, nagu ka mujal Euroopas, leiame end olukorrast, milles me pole olnud 4. sajandist alates, mil keiser Konstantinus otsustas kristlusest teha riigiusu, andes seega vabaduse kasutada religiooni erinevatel viisidel ja eesmärkidel?  Kristus ei tulnud selle eesmärgiga, et luua uus usund, vaid et pakkuda ilma eranditeta kõigile inimestele ühtekuuluvust. Piibel on ammendamatu rahu ja õigluse allikas. Kirikud hülgavad oma priviligeeritud staatuse nõude ja nad teavad, et nad on alamad, kutsutud teenima ühiskonna erinevaid gruppe. Usklikud on üha tundlikumad ja teadlikumad sellest, et üks kiireloomulisem ülesanne on saavutada teistele nähtav kristlaste globaalne ühtsus.

Paljud inimesed on palju teadlikumad nendest väljakutsetest, mis ei tunne riigipiire. Me kõik peame pingutama ja tegema koostööd selleks, et vähendada ebavõrdsust ning ebaõiglust, mis toob kaasa pingeid ja frustratsiooni. Vaid nii saame vabastada miljonid pered põgenikelaagritest, kuhu nad on vangistatud ning miljonid lapsed päästa elust tänavatel, kus nad on vägivalla ja ärakasutamise ohvrid. Nii on võimalik paremaks muuta meie valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone, mis peaksid teenima kõikide inimeste elude parandamise huve, et ennetada kliimakriisi mõju kõige enam ohustatud inimestele, kaitsta bioloogilist mitmekesuskust, vähendada reostust maal, meres ja õhus jne. Nii palju on vaja ära teha, kuid samas on rohkelt ka lootust! 

28. detsembrist 1. jaanuarini kogunevad umbes 4000 noort inimest Tallinnas Usalduse Palverännakule. Mida see endast kujutab?  

Aasta kõige pimedamal ajal, südatalvel jätavad paljud noored inimesed maha oma pere ja kodu, et asuda teele. Nad ületavad mitmeid riigipiire, et kohtuda teiste samasuguse teekonna läbi teinud inimestega, kogeda kohalikku külalislahkust ja jagada oma elu teistega. Sellisest mugavustsoonist väljatulek nõuab usaldust, aga see laiendab kindlasti ka nende silmaringi. See on see, mida usklikud inimesed nimetavad usuks. Juba alates usuisast Aabrahamist kogevad paljud inimesed, et usk võimaldab anda meie elule hoopis uue perspektiivi ning kanda häid vilju, millest saad osa ise, kui teised sinu ümber. See sama kogemus on aastavahetuse Noortekohtumise usalduse palverännaku keskmes. 

Osalejad, kes on ette võtnud selle usalduse teekonna Eestisse, majutatakse inimeste kodudesse. Miks on see eriti tähendusrikas?

Külalislahkus on kahesuunaline tänav või seiklus, mis lubab ületada barjääre. Külaline, kes koputab uksele ja ütleb: „Siin ma olen. Ma loodan, et sa ei karda mind ja sul on minu jaoks natuke ruumi oma katuse all ja aega vestluseks ning jagamiseks.“ Võõrustaja avab oma ukse, privaatse sfääri ja südame ning leiab koha oma laua ääres ja vastab: „Me ootasime sind. Me oleme tänulikud, et oled meile nii kaugelt külla tulnud.“ Kohalolek on suhtluses esimene samm, et selgeks teha ootused ja saadavus. Selleks, et teada saada, kas ma saan kedagi usaldada või mitte, pean ma enne temaga kohtuma ja tutvuma. See vastastikune tutvumine ei põhine keerulistel aruteludes, vaid intuitsioonil, tänu millele saame kiiresti aru, et oleme kõik lihtsalt inimesed. 

Kolm korda päevas tulevad osalejad kokku, et koos palvetada, lauldes lihtsaid korduvaid laule, olles vaikuses ja mõtiskledes ühe kirjakoha üle. Miks?  

Usklike jaoks on palve järjekordne usalduse palverännaku mõõde ja see on kõige sisemine dimensioon. Palve ajal on oluline avada oma süda kohalolule, mida on võib-olla keeruline seletada või mõista, ratsionaalselt selgitada või isegi tunda.  See jumalikuga ühenduses olek võimaldab elul oma uudsuses esile kerkida. Palve käivitab tänulikkuse ja õhutab heldust. Nende tunnete ja mõtete ühine kogemine näitab selgelt, et me oleme väga sügavalt üksteisega seotud, kuigi tuleme eri kultuuridest ja oleme igaüks oma iseloomuga. See annab rohkelt lootust, et saame tänu neile suhetele  ehitada rahu.

Mis on need erilised omadused ja anded, mida eestlased saavad külla tulnud osalejatega jagada? 

Eestlastel on rikkalik siseelu, mis on tihedalt seotud loodusega, mis meie ümber on. Kui suvi läheneb, tahavad eestlased üha rohkem aega veeta õues ja looduses. See tugev suhe Jumala loominguga täidab kõrvaltvaatajad imestuse ja tänulikkusega. Looduses olek pakub nii palju rõõmu! Olles hetkel üks maailma digitaalsemaid riike ja samal ajal jagada sama territooriumi karude ja huntidega, ei ole üldse enam tänapäeval tavaline!  

Eestlaste ühine identiteet avaldub kõige paremini koos lauldes. Laulmine loob ilu, kasutades selleks hingamist ja häält. Kui paljud inimesed saavad kokku, et seda ilu koos luua, siis on võimalik, et ka kõik meie ümber ilusaks muutub.   

Eestlased on üks Euroopa väiksemaid rahvaid, kes elavad selles maailma servas ja teavad, et nad ei ole kunagi maailma mastaabis kõige mõjukamad tegijad olnud. Eestlased kannavad ikka oma kollektiivses teadvuses mälestust pärisorjusest. Samas hindavad nad kõrgelt iseseisvust, mille nad saavutasid esimest korda aastal 1918 ja taastasid 20. augustil 1991. Neil on ikka veel olemas need armid, mille on tekitanud erinevad sõjad, Nõukogude Liidu aegsed küüditamised ja tagakiusamised. Nende esivanemad on olnud ebaõigluse ohvrid, mille eest kurjategijad pole kunagi vastutust võtnud ja veel vähem kahju hüvitanud. Dramaatiline 20. sajandi ajalugu on eestlastele õpetanud, kui hinnaline ja habras on elu ning mis on inimkonna vastutus. Mõned inimesed, kes tulid tagasi pealesunnitud ja kohutavast eksiilist, on tunnistus sellest, et oma südames on nad vägivallast üle saanud ja valmis oma eluga edasi minema ning ka teisi teenima. Laulev revolutsioon, mis tõi kaasa väga suured muutused ilma verevalamiseta, on ainulaadne sündmus inimkonna ajaloos. 

Pealesunnitud venestamise tulemusel 1960 ja 1970ndatel on nüüd Eestis umbes 300 000 Eesti ja seega ka Euroopa kodanikku, kelle emakeel on vene keel. Nad võivad oma sugulastele ja sõpradele teisel pool riigipiiri rääkida, et Eesti on hea riik, kus elada ja nende õigused siin on kaitstud. 

Alates aastast 2022 on Eesti omaenda rahvaarvu arvestades ka üks suurima arvu Ukraina sõjapõgenikke vastuvõtnud riike.  

Kes on need inimesed, usulootuse kandjad, kellega Eestisse tulevatel inimestel on võimalus kohtuda oma kodukoguduses toimuval hommikuprogrammis?

Need on inimesed, kes elavad oma elu ühel või teisel viisil teiste inimeste heaks. Olgu selleks inimeseks siis medõde või õpetaja, kes kasutab oma oskuseid teiste teenimiseks. See võib olla keegi, kes ravib inimeste haavu ja aitab neil oma elu uuesti üles ehitada. Inimene, kes on eluraskuste kiuste jäänud ustavaks oma usule või kes on otsustanud pühenduda Kristuse kiriku või vaeste inimeste teenimisele. Keegi, kes muudab teiste inimeste elusid ilusamaks läbi oma loomingu, või kes annab oma ettevõttes tööd noortele inimestele. 

Milline seos on usalduse palverännakul ja Euroopa ülesehitamisel?

Praegusel ajal, kui on kiusatus pigem rahvana pöörduda sissepoole ja populistlikud loosungid on vallutamas Euroopat, kui sõda Ukrainas laastab seal terveid piirkondi kui ka terveid põlvkondi noori inimesi meie ümber, oleme me külla oodatud Tallinnasse, et saaksime vaikuses ja alandlikult seista Tema ees, kes on ära võitnud vihkamise ja kes ulatab meile käe ka läbi suletud uste. Meid kutsutakse üha minema teekonnale, mille jooksul saame kohtuda Temaga, kes on rahu allikas, kes vabastab meie südamed ja pakub meile kindlat kaljut, millele rajada inimestevaheline rahu.  

Tallinnas oodatakse meilt, et panustaksime turvalise ruumi loomisesse, milles saame vennalikult üksteisega kohtuda ja sõbraks saada, toites seda ühtsust, mis inspireerib soovi luua Euroopas inimlikum ja õiglasem kogukond, mis on avatud maailmale ja selle paljudele väljakutsetele.

Mida sa tahaksid öelda eestlastele selle Usalduse palverännaku kohta?  

Noored, kes tulevad detsembri lõpus Eestisse külla, avastavad kindlasti suure rõõmuga vanalinna võlu või loomingulisust, mis on vallutanud Telliskivi Loomelinnaku või Pirita poolt kaunist Tallinna siluetti vaadates, mis mängib valguse ja värvidega maa ja mere vahel. Kuid olulisem sellest on nende huvi kohtuda inimestega, kes siin linnas ja riigis elavad ja soov rohkem teada Eesti ajaloo ja kultuuri kohta. Kõige ehtsam viis seda teha on läbi isiklike kontaktide ja suhtluse. Selle jaoks on meil vaja, et ka eestlased on kohal sellel noortekohtumisel! Ma mõistan, et need pole kõige mugavamad kuupäevad, kuna inimesed on harjunud sellel ajal olema pigem pere ja sõpradega. Sellisel ajal oma kodu ja pereelu avamine võõrastele inimestele tähendab tõesti oma kõige privaatsema sfääri jagamist teistega ja see nõuab pühendumist. Sellepärast ongi külalislahkuse näitamine ja enda kättesaadavaks tegemine nii väärtuslik. See on märk tõelisest usaldusest ja siis tunnevad ka meie noortekohtumisel osalejad, et nad on oodatud ja teretulnud. 

Kaanefoto: Tamino Petelinsek

---

Vaata ka:

• Euroopa noorte kokkutuleku koduleht taizetallinn.ee