Kõikide pühakute päev ehk pühakutepäev

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Ef 2:19

Novembrikuu esimesel päeval tähistame kõikide pühakute päeva. Sel päeval mõtleme kõigile pühadele inimestele, kes oma usu ja pühitsetud eluga on näidanud meile eeskuju sellest, mida õieti tähendab olla kristlane.

Tava tähistada kõikide pühakute ühist püha (ülestõusmisajal või kohe pärast nelipüha) sai alguse idakiriku praktikast 4. sajandil. Läänes võtsid selle tava kasutusele iirlased ja frangid 8. sajandil ning sajand hiljem määrati püha kindlaks Rooma kalendris 1. novembrile.

Sõna „püha” ei viita ainult surnutele. Iga Kristuse oma on püha. Ta saab usus osa nähtamatust pühade osadusest, nõnda nagu me sellest ka usutunnistuses kuulutame. Sellest räägib ka pühakutepäeva traditsiooniline evangeelium õndsakskiitmistega, mis on võetud Jeesuse mäejutluse algusest.

Tänased piiblilugemised: Ps 89:6–8,16–18 Js 65:17–19 Ilm 7:2–3,9–17 Mt 5:1–12

Me palvetame: Püha Jumal, igavene Issand, Kristuses oleme meiegi liidetud Sinu paljuhäälelisse pühade koori, kes Sind kiidab taevas ja maa peal. Lase sellel osadusel tugevdada meid maailma segadustes ja ärata meis rõõmu selle päeva ootuses, kui me koos kõigi päästetutega Sind võime jäädavalt kiita. Sinule olgu ülistus ja au igavesti.