Emeriitpiiskop Tiit Salumäe meenutab Vabadussõja lõpetanud rahulepingu saamislugu ja kutsub kõiki 3. jaanuaril peatuma ning meenutama.

Vabadussõda Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel algas 28. novembril 1918, kui Nõukogude Punaarmee ründas Narvat. Linn vallutati ning järgmisel päeval kuulutasid enamlased Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Selle Nõukogude Venemaa relvajõududele toetunud lühiajalise nukuriigi loomisega lootsid enamlased, et edasine sõjaline konflikt kujuneb Eesti-siseseks kodusõjaks. Vene väed jõudsid siiski Tallinnast üksnes 40 km kaugusele, kuid 4. jaanuaril 1919 algas edukas vastupealetung ja 24. veebruariks 1919 oli Punaarmee kõikjalt Eesti territooriumilt välja tõrjutud. Eesti riikluse seisukohalt kõige olulisemad võitlused peeti rahukonverentsi esimesel etapil, 1919. aasta jõulukuu jooksul. Vana-aastaõhtul allkirjastati vaherahukokkulepe ning parafeeriti hiljem muutumatul kujul rahulepingusse võetud sätted Eesti iseseisvuse tunnustamise, Eesti–Vene riigipiiri ja sõjaliste tagatiste kohta. 31. detsembril 1919 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa vaherahu, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. Sõda lõppes 2. veebruaril 1920 ja Nõukogude Venemaa valitsus tunnustas Eesti iseseisvust de jure ning loobus “igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”.

Vabadussõja hind Eestile oli purustatud hooned, 5000 langenut, 14 000 haavatut, kellest 2600 jäi invaliidiks.

Täna kui käib sõda Venemaa ja Ukraina vahel, on meil eestlastena vaja meenutada ajalugu ja süüdata austusega mälestusküünlad Eesti Vabadussõja mälestusmärkide juures.

Rahu ei tulnud Eestile kergelt ei sõjas ega diplomaatias. Otsustava tähtsusega on inimesed. Eesti ja Vene rahuläbirääkimisi juhtis edukalt haapsallane Jaan Poska. Kahjuks ei soovinud siis rahu ei Venemaa ega lääneriigid. Jaan Poska tõdes, et suure Venemaa vastu ei lähe lääneriigid Eesti eest tulle. Praegu on olukord, kus Ukrainat toetab nii oma rahvas kui ka Euroopa Liit. Tuleb teha valikud ja osata pidada läbirääkimisi ka vaenlasega. Meie Eesti tugevus olid nii ühtselt rindel sõdivad inimesed kui ka see, et Jaan Poska läks 4.12.1919 Tartusse läbirääkimisele. Väljavaadetest saada rahu leping, kirjutas Poska tütar Xeniale: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks. Kui need tingimused, mis meie ette paneme ja millest me loobuda ei saa, nende eesmärkide kättesaamist ei võimalda, siis näib, et läbirääkimistest ühtegi välja ei tule. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.“

Läbirääkimistel pidas Jaan Poska nii füüsiliselt kui vaimselt vastu. Toimus ime. Mõlemad pooled tegid järeleandmisi – isamaa-armastus aitas teha kokkuleppe ja sõlmiti vaherahu. Tuleme siis 3. jaanuaril kell 10.30 Haapsalu Vabadussamba juurde, helisevad kirikukellad ja asetame oma tänu ja mälestusküünla.

Tiit Salumäe
Piiskop emeeritus

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Lääne Elu 19.12.2024. Mälestushetked Vabadussõjas langenute mälestussammaste juures toimuvad 3. jaanuaril kell 10.30 paljudes kohtades üle Eesti.