Austatud peapiiskop Cottrell, piiskopid, sinodil osalejad ja külalised, armsad õed ja vennad!

Olen harjunud tervitama külalisi teistest Euroopa kirikutest sõnadega: Welcome to the Future! Pilt, mis Eestis avaneb on minu hinnangul ettekuulutus, prohveteering postkristliku Euroopa kirikute tulevikust. 

Põhiseaduse kohaselt puudub Eestis riigikirik ja ei ole riigiusku. Ükski kirik ei oma rahva seas ka domineerivat enamust. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel peab Eestis ennast usklikuks vähem kui kolmandik (29%). Kristlike kirikute toetajad moodustavad kõigest 26% ühiskonnast. Kogu rahva enamus, 71% on usuliselt määratlemata. Eestlaste hulgas suurim kirik, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, on endiselt säilitanud ühiskonnas teatud tähenduses rahvakiriku staatuse. Oleme kirik, kellel on ainsana ülemaaline koguduste võrgustik ja reformatsioonijärgse 500-aastase järjepideva tegutsemise traditsioon. Ka on Eesti riik usaldanud riiklike ja rahvuslike tähtpäevade kirikliku tähistamise just luteri kiriku hoole alla. 

Euroopa teiste kirikute arengutrende jälgides julgen väita, et varsti ollakse kõikjal inimeste kirikusse kuulumise ja usklikkusega samas punktis, kuhu Eestis oleme jõudnud välja juba ammu. Meie olevik täna on teiste tulevik homme! Oleme justkui ilmutus tuleviku Euroopast! Siiski ei tähenda inimeste nõrgenev seotus institutsionaalse kirikuga seda, et nende emotsionaalne ja vaimulik kuuluvustunne selle kirikuga, kus on juured, ei oleks endiselt tugev. Samuti ei ole vähenenud inimeste loomulikust religioossusest tulenev igatsus igaviku järele. Pigem võib väita vastupidist: kirikute liikmeskonna vähenemine ei tähenda automaatselt ateistide arvu suurenemist ega mõne teise maailmavaate või traditsiooni tugevnemist. Inimesed soovivad olla vabad ja elada ka Jumalaga vabas kooselus ilma kirikut sinna suhtesse kaasamata.

Oikumeeniliste sidemete süvenemine

35 aasta kestel on Eesti kümme kristlikku konfessiooni: luterlased, katoliiklased, kaks õigeusu kirikut (Moskva patriarhi ja Konstantinoopoli patriarhi alluvusega), metodistid, baptistid, adventistid, nelipühilased, armeenia kirik ja karismaatiline episkopaalkirik koondanud suure osa jõust ühiskonna teenimiseks läbi Eesti Kirikute Nõukogu. Kui kasvõi üks kirik lahkub sellest oikumeenilisest koalitsioonist, on oht, et kogu kristlaskonna ühine hääl pihustub ühiskonnas laiali. 

Sekulaarses ühiskonnas on kristlike kirikute võimaluseks näidata eeskuju esmalt omavahelistes heades suhetes. Ilusaks näiteks sellest armastusest on juba 2014. aastal sõlmitud koostööleping Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kuuluvad Usuteaduse Instituudi ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Platoni seminari vahel. Juba terve kümnendi kestnud koostöö alusel on ühiselt koondatud jõud ja ressursid selleks, et valmistada ette mõlema kiriku jaoks vaimulikke. 

Endiselt rahvakirik?!

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tajub endiselt, et on kogu rahva kirik. Rahvakirikuks ei muuda meid aga ammu enam mitte kiriku liikmete arv, isegi mitte ristitute arv, vaid evangeeliumi sõnumit ja puudutust vajavate inimeste arv, kelle teenimiseks on parimad eeldused luteri kirikul. Loomulikult on meil rahvast teenides ka väljakutseid!

Kirikus on neid, kes peavad kiriku peamiseks missiooniks sekulaarses ühiskonnas oma status quo hoidmist. Seda soovitakse igas küsimuses, eriti keerulistes moraali ja eetikaga seotud küsimustes, mis polariseerivad rahvast ka kirikus. Arvatakse, et peame olema kõigega, mis tuleb „maailmast“ainult kriitilises vastasseisus või võtma sisse kaitsepositsiooni. Selliste hoiakute tsementeerimine on vastupidine sellele, mida Jeesus jüngritele, keda välja läkitas, kirjeldas (vt Lk 10). Kui tahame midagi muuta, peame minema maailma, peame tegema jalad poriseks, käed ära määrima ja olema valmis, et see kõik on üsna ebamugav. See on paljude jaoks väga palju ebamugavam kui sotsiaalmeedias oma päeva- või öötunde mööda veeta. 

Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Porvoo Ühenduse kirikupeade ja piiskoppide (Meeting of Primates and Presiding bishops) kohtumisel Soomes, Tamperes, Yorki peapiiskop Stephen Cottrell jagas teiste piiskoppidega, kuidas ta viib oma vaimulikke pastoraalselt külastades jutu nende uneaja pikkusele. Oluline on, et vaimulikud puhkamisele rohkem tähelepanu pööraksid. Peapiiskop Stephen’i sõnul soovitab ta mõnele vaimulikule rohkem magada kui teistele. Seda põhjusel, et mida kauem inimene magab, seda vähem jääb tal aega midagi rumalat või lausa kahjulikku teha. Olen seda head nõuannet ka ise mõne oma vaimuliku puhul kasutanud. Loodetavasti on nii mõnigi öötund pärast paremini kasutatud.

Teoloogilise arutelu strateegia

Tegutsedes väljakutsete keskel, kus keeruliste eksistentsiaalsete ja moraalsete küsimuste poliitilise jõuga ja kiirustades lahendamine on mõnes küsimuses juba lõhestanud ühiskonna, oleme kirikus veendumusel, et vajame nendes samades polariseerivates küsimustes teoloogilist diskussiooni. Peame looma turvalise ruum nii ajalises kui ruumilises mõttes selleks, et oma usk läbi katsuda, oma veendumusi ja tõlgendusi jagada, esitada küsimusi ja otsida vastuseid ning oma kristlikus ja luterlik-konfessionaalses identiteedis kindlus leida. Just selleks oleme koostanud ja heaks kiitnud „Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024-2029“. 

Strateegia näeb ette teoloogilise diskussiooni hea tava loomise ning sõnastab ka teemad, millega tööle asume. Käesoleval aastal võtame fookusesse Piibli autoriteedi ja tõlgendamise ning luterliku identiteedi küsimused. Vastavad töörühmad teoloogidest ja ekspertidest on moodustatud ja asunud tööle. Järgmistel aastatel võtame ette loodu(s)kaitse ja elukeskkonna jätkusuutlikkuse, elu alguse ja pühaduse, soolisuse ja seksuaalsuse, abielu tähenduse ja pühaduse, elu lõpu, surma ja igavese elu küsimused. Kümnendi lõpuks oleme jõudnud loodetavasti tegeleda ka evangeeliumi rolli ja kiriku missiooniga tänapäevases Eestis, nagu ka armulaua ja armulauaosaduse küsimustega. Püüame kirikusiseses diskussioonis esindada avatud ja tsiviliseeritud arutelukultuuri erinevate osapoolte ja arvamuste vahel, soovides olla sellega eeskujuks kogu ühiskonnale. 

Venemaa sõda Ukrainas

Viimastel aastatel ei saa me kuidagi unustada Venemaa sõda Ukrainas. Krimmi annekteerimist Venemaa relvajõudude poolt 2014. aasta kevadel on nimetatud uue külma sõja või teise külma sõja alguseks. Ukrainas tegutsev agressor on ka meie vahetu naaber. See naaber on varem korduvalt koloniseerinud ja okupeerinud Eestit, mis asub Kremli arusaamade alusel “Russkii Mir” mõjusfääris. 

Ärevus ja poliitilised pinged tekivad ühiskonnas ka sellest, et Eesti elanikkonnast peaaegu veerandi moodustavad venelased, kes valdavalt kuuluvad sõda toetava patriarh Kirilli juhitud Vene Õigeusu Kiriku Eestis tegutsevasse harusse. Ainult 3% õigeusklikest on eestlased, kelles suurem osa kuulub Konstantinoopoli Oikumeenilise patriarhaadiga kanooniliselt seotud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse. 

Kirikuna tuleb meil võtta inimeste rahutust ja hirmu adekvaatse reaktsioonina sellele, mis toimub. Peame säilitama rahu ja tegema võimalikult emotsioonitult kriisiaja otsuseid. 

Sõjaks ettevalmistamiseks oleme andnud vaimulikele ja koguduste ilmikjuhtidele ülesade koostada lokaalsed kriisikavad, milles muuhulgas nähakse ette:

• kuidas ja kuhu koguda kohapeal piisavad toidu-, joogivee- ja energiavarud;
• kuidas korraldada inimeste, arhiivide ja kiriku väärtuslike varade kaitse või evakuatsioon;
• kuidas jätkata kogudustes rahva jumalateenistuslikku ja hingehoidlikku teenimist, kui meesvaimulikud mobiliseeritakse (sh kirikujuhid, isegi piiskopid ja peapiiskop);
• kuidas tagada kiriku ja koguduste igapäevane toimimine, sealhulgas koostada kiriku ja koguduste juhtide asendamise kord;
• kuidas valmistada ette kogudust iseseisva vastutuse võtmiseks, sealhulgas jumalateenistusliku eluga jätkamiseks olukorras, kus vaimulikke ei ole.

Need on vaid mõned näited, mida kriisikavad sisaldavad. Põhiline küsimus on, kas ja kuidas on kirik valmis teenima rahvast sõja ootuses, sõja ajal ning pärast sõda? Sõja lõppedes tuleb kirikul rahvast teenida nii võidu korral, kuid ka kaotuse korral, kuigi me viimasest ei räägi.

2022. aasta märtsis, kuu pärast täiemahulise sõja algust moodustasid Venemaa okupeeritud alad 27% Ukraina territooriumist. See oli 163 000 km² . Inglismaa territoorium on sellest pisut väiksem, 130 000 km². Praegu on Venemaa okupeerinud Ukraina territooriumist umbes 18% ehk 110 000 km². See on sama suur territoorium kui Taani (43 000 km²) ja Belgia (30 500 km²) kokku või Eesti (45 200 km²) ja Läti (64 500 km²) kokku. 

Õiglane rahu (just peace) või õiglane sõda (just war)?

Kuuldes Atlandi tagant uut liiki retoorikat on asjakohane meenutada ajalugu. 1945. aasta veebruaris toimus Jalta konverents, kus kohtusid II maailmasõja liitlastest võitjad, et tähistada rahu saabumist ja võitu Hitleri üle. Suured riigid leppisid üle väikeste riikide peade kokku rahus. Selle kohtumise järel jätkus NSV Liidu okupatsioon Balti riikides veel 50 aastat. Kas Jaltas kokkulepitud rahu oli õiglane rahu? Millist rahu tahame Ukrainale? 

Tulevik sirutub olevikku – eskatoloogiline lootus

See, kust me tuleme, meie minevik, mõjutab meid. Sõja ja rahu piiril tegutsevates kirikutes peame iseendale ja ka oma teenitavale rahvale kuulutama aga hoopis seda, et kristlasi ei mõjuta mitte minevik, vaid tulevik. Tulevik sirutub olevikku! Homme on täna! Minevik ei mõjuta meie pääsemist. Meie saatuse määrab juba siia olevikku, tänasesse päeva sirutuv tulevik Kristuses. Kristuse pakutav igavene elu on eskatoloogiline kingitus maailmale lootusetuse ajastul. Meie kuulutuse sisu on eskatoloogiline lootus, et igavene elu on meile juba kätte toodud ning üle antud usu kaudu ülestõusnud Kristusesse. Just see eskatoloogiline lootus aitab ületada hirmu ja saab valguseks pimeduses.

1