Peapiiskop Urmas Viilma kutsus Pärnus toimunud esimesel EELK Noortekogul kirikut noori usaldama ja andma neile tegelikku vastutust: “Kirik, mis ei usalda oma noori, kustutab oma tuleviku.”

Armsad noored – delegaadid ja vabakuulajad –, austatud külalised!

Mul on suur au ja rõõm, samas suur vastutus seista täna teie kõigi ees siin esimesel EELK Noortekogul Pärnus. Jätke need kuupäevad ja siinveedetud hetked meelde, sest see sündmus tervikuna kirjutab end meie kirikulukku. Kas õnnestumisena, mida kaua mäletada või ebaõnnestumise ja läbikukkumisena, mida keegi ei soovi mäletada, seda näitab aeg. Ma ise olen veendunud, et sel sündmusel on Jumala õnnistus, mis tähendab, et siit algab loodetavasti midagi uut.

Sissejuhatus

Oleme siin, et küsida: kes on luterlik noor ja milline on noorte roll Eesti luterlikus kirikus? Pean vastama sellele küsimusele läbi teoloogilise ja kiriku juhtimispositsioonilt lähtuva prisma.

Apostel Paulus kirjutab oma noorele kaaslasele Timoteosele: „Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa usklikele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus, puhtuses!” (1Tm 4:12). Need sõnad võiksid olla ka meie noortekogu juhtmõtteks. See tähendab ju, et Jumala jaoks ei ole noorus takistuseks, vaid võimaluseks. 

Selle kohta on terve rida häid näiteid Piiblist, mida ettekande alguses on asjakohane meenutada.

Joosep (1Ms 37–50)

Joosep oli teismeline, kui ta vennad müüsid ta orjaks. Tema tee Egiptuses oli täis katsumusi, kuid just tema ustavus ja usaldus Jumala vastu viisid ta vaarao paleesse, kus temast sai vaarao järel riigi teine mees.

Selle loo sõnum noortele on, et isegi siis, kui sind on inimeste poolt alt veetud, sa oled põlatud või tunned, et su hääl ei maksa midagi ja keegi ei kuula seda (nagu Joosepi puhul tema perekonnas), võib Jumal valmistada sind ette suureks ülesandeks. Esialgsed tagasilöögid on ettevalmistuseks suureks eduks ja õnnistuseks. 

Igas kirikus, sealhulgas EELK-s vajatakse noori, kes on valmis astuma Jumalat usaldades ka tundmatusse ning asuma keerulistesse rollidesse, et juhtida tulevikus kogudusi, kiriku töövaldkondi ja lõpuks kogu kirikut. 

Taavet (1Sm 16–17)

Taavet oli teismeline karjapoiss, kui Jumal ta Iisraeli kuningaks välja valis ja prohvet Saamuel teda selleks ametiks ette valmistades õliga võidis. Kõige kuulsam on Taaveti võitlus Koljatiga, mis toimus, kui ta oli umbes 20ndates eluaastates noor mees. Umbes 30. aastasena asus ta kuningana rahva etteotsa.

Vahel on just noortel kõige vähem kahtlusi ja kõige rohkem usku. Taavet ei usaldanud mitte oma jõudu, vaid Jumalat, kes õigel hetkel tarkust ja jõudu annab.

Usun, et ka tänapäeva kirikunoored võivad olla nendeks, kes näevad värske pilguga lahendusi just seal, kus vanem põlvkond näeb ainult riske ja ohtusid. Vahel võivad kogemused saada piduriks, mis lõpetavad kogu sõidu ning järgneb ainult seisak. 

Saamuel (1Sm 3:1–10)

Saamuel kuulis Jumala kutset noore mehena, kui ta elas veel preester Eli juures templis, et eakat ja elatanud preestrit aidata ja temalt õppida. Saamuel ei saanud kohe aru, et see, kes teda öösel kutsus oli Jumal. Aga ta õppis kuulama ja eristama Jumala häält.

Jumal ei oota, kuni inimene saab vanaks, et hakata temaga kõnelema. Jumal kutsub meid juba noorena. Sageli inimesed ei kuule teda või ei oska ära tunda Jumala häält, Jumala kutset. Sageli seda kutset eiratakse.

Kirikus on oluline luua keskkond, kus noored õpivad kuulama, kuulma ja eristama Jumala häält. Täiskasvanud peavad sellise keskkonna ja tingimused looma. Tahan loota, et EELK noortekogu on üks selline paik, kus on loodud paremad tingimused Jumala sõnumi ja hääle – Jumala kutse – kuulmiseks.

Jeesuse jüngrid

Enamus Jeesuse jüngreid olid oma kutse ajal noored mehed, erinevate lihtsate ametite pidajad. Keegi polnud kõrges ja austavas ametis ega ka kuigi vanad. Nad olid üsna oma tegusa elutee alguses. Ka Jeesus oli ju jüngreid kutsudes umbes 30-aastane. Jeesus rajas oma kiriku just selliste noorte meeste ja naiste peale üles. Võime täna tõdeda, et Jeesus usaldas maailma kõige suurema ülesande täitmise noorte ja kogenematute inimeste hoolde. See esitab väljakutse ka EELKle – kas meie kogudustes, erinevates töövaldkondades ja ka kirikuvalitsuses me julgeme loota noorte peale samavõrra kui Jeesus.

Pauluse noored abilised

Apostel Paulus usaldas oma noortele abilistele Timoteosele ja Tiitusele kogudustes tekkinud probleemide lahendamise ja nende koguduste juhtimise. 

Tiitus saatis Paulust mitme misjonireisi ajal ning Paulus läkitas ta eriliste ülesannetega konkreetsete koguduste juurde. Näiteks saatis Paulus Tiituse Efesosest Korintosesse, et selgitada välja koguduses tekkinud probleemid ning lootis, et Tiitus suudab need lahendada. Nii ka juhtus. Pärimuse järgi jäi Tiitus Paulusest maha Kreeta saarele, kus ta asutas uusi kogudusi ning sai seal esimeseks piiskopiks.

Timoteos reisis samuti koos Paulusega ning sai Efesose piiskopiks. Paulus nimetab teda oma vaimulikuks pojaks.

Tiituse ja Timoteose lugu kirjeldab, kuidas noortest abilistest saavad peagi tublid juhid tänu sellele, et Paulus neid usaldas. See peaks olema heaks eeskujuks ka meie kogudustele, kus noori inimesi võiks kaasata julgemalt koguduse juhtimise juurde näiteks nõukogu või juhatuse liikmena. See ei ole mitte soovitus, vaid selle järele on ilmselge vajadus.

Milline on luterlik identiteet?

Olla luterlane ei tähenda ainult seda, et kuulutakse kindlasse konfessiooni või kindla kiriku mõne koguduse kirikuraamatusse kantud liikmete nimekirja. Olla luterlane tähendab elamist usus ja teadmises Jumala armust ja Kristuse lunastuse tõotusest. Teisisõnu, nagu juba varem siin on kõlanud, kuna me oleme patused, ega saa end ise päästa, päästab meid ainult Jumala arm. Kindlustunde, et me tõepoolest oleme surmast ja hukatusest päästetud, annab usk Jeesusesse Kristusesse, kes on lubanud meid selle usu kaudu õigeks mõista.

Martin Lutheri tõlgenduses sõltub inimese õigekssaamine Jumala ees üksnes Jumala armust, mitte tema enda vagadest tegudest. Luther toetus apostel Paulusele, kes kirjutab kirjas roomlastele: „Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 3:23-24). Samuti on Pauluse kirjas efeslastele öeldud: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda“ (Ef 2:8-9).

Martin Luther sõnastab oma Traktaadis kristlase vabadusest kaks esmapilgul vastuolulist teesi: „Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam.“ „Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.“ Nende teeside avamisel ja selgitamisel arutleb Luther pikalt usu ja tegude vahekorrast ning püüab vastata küsimustele, kas ja kuivõrd on tarvis häid tegusid, et õndsaks saada ja kust need head teod alguse saavad? 

Luterlastena oleme me oleme vabad käsu alt, kuid me oleme seotud armastusega ja armastusest lähtuvate mõtete ja tegudega. Sellele omakorda paneb aluse usk. Usk Kristusesse teebki meid vabaks, kuid sellest usust võrsuv armastus Jumala ja ligimese vastu muudab meid Jumala ja üksteise teenijateks. Luther tõdeb ristiinimese vabadusest kirjutades: „Kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligimeses, vastasel korral ta ei ole kristlane. Ta elab Kristuses usu läbi ja ligimeses armastuse läbi. Usu varal on ta tõstetud endast kõrgemale, Jumalani, aga armastuse varal laskunud endast allapoole, ligimeseni, püsides ühtlasi alati Jumalas ja tema armus.”

Nii ei ole ka ükski luterlasest noor inimene “ootevalmis täiskasvanu”, vaid on juba ristimise kaudu täieõiguslik Kristuse ihu ehk Kiriku liige, kes on päästetud Jumala armust ning pärib usu kaudu igavese elu. Luterlastena me oleme veendunud, et lapsi peab ristima nii pea, kui see on võimalik, sest ristimine on Jumala enda tegu, mida ei tohi takistada inimeste poolt seatud tingimused. Ainus ristimise eelduseks vajalik tingimus on usk. Laste puhul vanemate ja ristivanemate usk, täiealise puhul inimese enda usk. Seesama usk meid kõiki päästabki.

Noorte roll kirikus

Noorte elu on täis küsimusi. Kes ma olen? Miks ma olen just siin ja just praegu? Mis on minu väärtus ja mu elu mõte? Kas minu usk on piisav selleks, et jõuda taevasse, saada päästetud? Kuidas jääda kiusatustes truuks oma usule? Need küsimused ei ole nõrkuse märgid, vaid elu loomulikud küsimused. Me kõik oleme neid küsimusi esitanud ja esitame elu kestel korduvalt. Just nende küsimuste kaudu me kujuneme oma identiteedis ja kasvame oma usus kogu oma elu kestel.

Nõnda ei ole kirik vanusepõhine organisatsioon, vaid Kristuse ihu, kus iga liige on vajalik hoolimata vanusest või vanusele vaatamata. Apostel Paulus kirjutab: „Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus“ (1Kr 12:12). Ei ole olemas noorte või eakate kirikut. On vaid üks Kristuse kirik. Siin jõuame taas luterliku identiteedi ja teoloogia juurde, milles „üldine preesterlus“ täidab olulist rolli. . 

See tähendab, et iga kristlane kannab endas potentsiaali tegutseda oma ülesannetes Jumalat teeniva preestrina. Sellesse teenistusse astumine eeldab aga Jumalalt vastavate andide vastuvõtmist, vajalikku ettevalmistust, vaeva, aega ja tööd. Õigupoolest tähendab see seda, et Jumala silmis ei ole preestritel või kirikuõpetajatel olulisem roll, kui organistidel, kellalööjatel või kirikuteenijatel. Iga ülesanne koguduses või kirikus täidab üldise preesterluse eesmärki ja moodustab osa tervikust. See puudutab ka muuhulgas näiteks inimeste vanust, ka sugu ja kristlasena elamise kogemust. Kõiki, kes Jumalariigi tööd teevad on preestrid üldise preesterluse tähenduses. Apostel Paulus kirjutab: „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks” (Ef 4:11j).

See tähendab, et iga ristiinimene, ka iga noor, on kirikus või oma kodukoguduses omale usaldatud ülesandeid täites Jumala preestriks, tööriistaks Kristuse ihu ehk Kiriku ülesehitamisel. Ei ole vanemad tähtsamad kui noored, kogenenumad õigemad kui algajad. Kõigil on ühtviisi oluline ja vastutusrikas roll, mille Jumal on meile usaldanud. 

Kindluse õigesti tegutsemiseks annab Pühakirja sõna: „Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge? Kui ta seda peab sinu sõna järgi.“ ( Ps 119:9)

Noored kui usu kuulutajad ja misjonärid sekulaarses ühiskonnas

Eesti ühiskond muutub üha sekulaarsemaks ja usualane kirjaoskamatus süveneb. Ka paljudes perekondades ei kanta enam edasi usu või kirikuga seotud traditsioone. Vaimulik võib küll jutlustada kiriku kantslis, kuid noored seda ei kuule. Siin tõusebki eriliselt esile noorte kristlaste roll. Kui kirikuõpetaja ei saa kontakti noore põlvkonnaga, siis noored kristlased jõuavad oma sõpradeni koolis, sotsiaalmeedias ja ühiselt vaba aega veetes. Me ei ole piisavalt osanud väärtustada noorte kristlaste rolli misjonäridena ja oma usu elavate tunnistajatena.

Johannese evangeeliumis loeme poisist, kes tõi Jeesusele viis odraleiba ja kaks kalakest (Jh 6:9). Tema panus tundus väike, kuid just selle väikese teo kaudu sündis suur ime, kus toidetud sai 5000 meest. Nii võib iga noore inimese tunnistus oma sõprade ja tuttavate keskel, isegi kui see näib väike ja tühine, kanda vilja, mis ulatub kaugele. Selleks tuleb julgeda oma usust teistele kõneleda. Kui kirikuõpetaja noorte keskele ei pääse, siis noored ise on oma sõpradega koos igapäevaselt. Noored on noortele usu tunnistajateks ja misjonärideks.

Pauluse misjonitöös oli oluline kõnelemine Ateena Areopaagil, kõrgendikul, kus peeti õpetusliku sisuga kõnesid, mille õpetuse puhtuse üle vastav kohus otsustas. Aeropaagil peetud kõnes rääkis Paulus Ateenlastele „Tundmatust Jumalast“, kellele oli Ateenas püstitatud altar (Ap 17: 16-34). Paulus tegi selle tundmatu Jumala ateenlastele tuttavaks.

Tänapäeva Aeropaag on sotsiaalmeedia, kus noored suure osa oma ajast veedavad. See on digiajastu „turuplats“, kus noored on kohal ja kus nende hääl kõlab. Kui kirik tahab kõnetada oma ajastu noori peab kirik minema kuulutama sellel turuplatsil. Kuna kiriku keskealiste ja vanemate põlvkond seda keskkonda ei tunne ega valda piisavalt ning just noored tunnevad ennast sotsiaalmeedias kodus olevat, tuleb meil usaldada noori tunnistada oma usku just seal. See on noorte võimalus täita oma üldise preesterluse ülesannet ja teha seda, mida noored teha oskavad ja saavad.

Noored ja kiriku juhtimine

Martin Luther oli vaid 34-aastane, kui ta naelutas oma 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele. Ühe noore inimese julgus raputas kogu tollast Euroopat ja pani aluse reformatsioonile. Seepärast ei saa me täna öelda, et noor on liiga noor kiriku juhtimiseks. Kõik meie koguduste juhatused, nõukogud ja sinodid vajavad noorte häält, julgust ja otsusekindlust. Küsimus ei ole ainult noorte esindamises, vaid päris vastutuse võtmises ja kiriku juhtimises, oleviku ja tulevikus määramises kaasa rääkimises. Kui me ei anna noortele võimalust praegu otsuseid teha, ei õpi nad ka tulevikus juhtima.

Kui suuname pilgu oma kiriku – EELK – tulevikku, on noorte roll otsustav. Peaaegu kõik meie kogudused seisavad silmitsi liikmeskonna vähenemise ja vananemisega. Küsimus ei ole ainult numbrites, vaid usulises, sealhulgas luterlikus identiteedis. Kas suudame edasi anda mitte ainult formaalse kirikusse kuulumise, vaid usu ja usuga seotud traditsioonid ja eluviisid, mis võiks kõnetada ka noort põlvkonda? Kui me ei panusta noorte kasvatamisse ja kaasamisse, jääb kirik tühjaks. Noored võiksidki olla kirikus laboriks uute töövormide jaoks: muusika, meedia, diakoonia, digitaalsed platvormid, jne. Reeglina ei soovigi noored kopeerida vanemat põlvkonda, vaid luua uut ja omanäolist. Selleks tuleb noori rohkem usaldada ja ka julgustada oma ideid välja pakkuma. See ei tähenda traditsioonide hülgamist, vaid nende loomulikku uuendamist.

Prohvet Jeremija ütleb Jumalale, kes on ta prohvetiks määranud: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor.” Kuid Issand vastas Jeremijale: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin. Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand.” (Jr 1:6-7) Jumala sõnum on samasugune ka kõigile meie noortele täna. Ta ei vali kedagi välja oma sulaseks ega töötegijaks Kiriku ülesehitamisel vanuse järgi, vaid südame järgi.

Kokkuvõtteks

Luterlik noor on noor, kes asetab ennast Jumala armu alla, usub Kristusesse ja on juba praegu, mitte millalgi tulevikus, täieõiguslik osa kirikust. Sellise noore rolliks on olla oma usu tunnistajad, kirikuelu uuendajad ning kiriku kaasjuhid – Kristuse ihu elavad liikmed. 

Minu üleskutse noortele: võtke julgelt oma koht kirikus. Ärge oodake, et keegi teid kutsub, vaid astuge ise esile. Minu üleskutse kirikule: pakkuge noortele usaldust ja hingamisruumi tegutsemiseks. Kirik, mis ei usalda oma noori, kustutab oma tuleviku.

---

Vaata ka:

• Noorte hääl kõlab: Pärnus toimus esimene EELK Noortekogu, e-Kirik 27.09.2025
• Noored noortekogust, e-Kirik 23.09.2025
• EELK Noortekogu koduleht noortekogu.eelk.ee