Peapiiskop Urmas Viilma ettekanne EELK Vaimulike konverentsil „Looja ja loodu“ 22.01.2025 Tartu Ülikool aulas

Austatud konverentsil osalejad, külalised ja kaasvaimulikud!

Armsad õed ja vennad! 

Raamatuaastast

Nädalapäevad veel ja siinsamas Tartus, täpsemalt Tartu Ülikooli Raamatukogus avatakse 30. jaanuaril pidulikult Eesti Raamatu 500. aastapäevale pühendatud Eesti Raamatu Aasta. Selle info leidsin Eesti Raamatu Aasta ametlikult kodulehelt. Tähistada emakeelse raamatu 500. aastapäeva on märkimisväärne sündmus. Eesti Raamatu Aasta 2025 patroon Vabariigi President Alar Karis on sellest tähtpäevast rääkides lausunud muuhulgas: „Eesti rahvas on võrsunud raamatust ja kirjakeelest. Eestlaste kirjaoskus oli juba 19. sajandil üle 90 protsendi, kirjainimesed olid nii meie rahvuse kui ka identiteedi loojad, samuti laulupeo traditsiooni eestvõtjad. Seetõttu on Eesti raamatu 500. sünnipäev meie rahvale ja riigile märgiline ja oluline verstapost.“

Raamatuaasta kodulehelt loen veel: „Aastal 2025 möödub 500 aastat esimese eesti keelt sisaldanud trükise ilmumisest. Eesti riigil ja eesti rahval on põhjust seda sünnipäeva väärikalt tähistada, uhkust tunda ning rõõmustada oma keele, oma kultuuri üle. Pool tuhat aastat eesti raamatut ja kirjakultuuri on erakordne ajalooline tähis, mille puhul on ühendanud jõud paljud kultuuriasutused üle Eesti, et raamatuaasta jooksul toimuks palju eriilmelisi ettevõtmisi, mis keskenduvad nii meie omakeelse raamatu ja kirjakeele ajaloole kui ka tulevikule. Korraldusse on kaasatud raamatukogud, muuseumid, koolid, ülikoolid, teadusasutused, saatkonnad jt.“

Veerand sajandit tagasi, aastal 2000, kui viimati Eesti raamatu juubeliaastat pidulikult ja suurejooneliselt seoses esimese eestikeelse trükise ilmumisega 475 aastat varem tähistati, tuletati kõigile meelde, millise trükisega 1525. aastal tegemist oli. Käesoleval aastal, mil tähistame esimese eestikeelse trükise 500. aastapäeva on olukord teine. Raamatuaasta ametlikult kodulehelt ei ole võimalik teada saada, milline oli esimene eestikeelne trükis, mille ilmumisest poole aastatuhande möödumist arvestama on hakatud. Raamatu juubeliaasta kodulehel on ajaloo all nimetatud, et Lübecki toomdekaani Johannes Brandesi peetud ladinakeelsest toomkapiitli protokolliraamatust on leitud teated senitundmatute liivimaa-, läti- ja eestikeelsete trükiste kohta 1525. aastast. See on kõik.

Kes Eesti raamatu looga pisut enam kursis on teab, et Lübecki toomdekaani protokolliraamatu sissekandes kirjeldatakse vahejuhtumit katoliiklikus Lübeckis 1525. aasta sügisel, mil ühes sealses võõrastemajas arestiti vaat luterliku sisuga raamatutega ning eesti-, läti- ja liivikeelsete missakordadega. Trükised plaaniti saata Riiga. Katoliiklik Lübecki linnavõim ei saanud sellist ketserlust lubada ja raamatud hävitati. Seni ei ole leitud ühtegi eksemplari ega isegi katket toonastest trükistest. Fakt, et tegemist oli luterlike raamatute ja eesti, läti ja liivikeelsete missatekstidega on ajaloolaste poolt siiski tunnustatud. Peagi Tartus algaval raamatuaastal on viide eestikeelsete esimeste trükiste luterlikule taustale arusaamatutel põhjustel maha vaikitud. 

Kui 25 aasta eest õnnistas raamatuaasta jüripäeval, 23. aprillil Tartu Peetri kirikus toimunud jumalateenistusega sisse peapiiskop Jaan Kiivit ning luteri kirik oli esmase eestikeelse trükise sümboolse „sünnitaja“ esindajana kaasatud raamatuaasta ettevalmistus- ja korraldustoimkonda, siis sel korral kiriku esindajaid raamatuaasta peakomiteesse ega juubeliaasta ettevalmistusse või avaürituste läbiviimise juurde ei ole kaasatud ega ka osalema kutsutud. Omal kombel on tähendusrikas seegi, et Hando Runnelilt laenatud raamatuaasta juhtmõte on jäetud poolikuks. Meile kõigile on ju tuttav riim: „Kiri algab kirikus, rahvas algab raamatust“. Raamatuaasta juhtmõtteks on valitud sellest riimist vaid teine pool: „Rahvas algab raamatust“. Mis mõlgub õigupoolest selle rahva mõttes, kes on kirikust kirjutama õppinud ja raamatust rahvaks saanud, kuid siis selle rahva lugema ja kirjutama õpetanud esivanema vaikselt maha salanud? Mõru on see maik, mis eestikeelse raamatu juubeliaasta hakul suhu tõuseb. Loodan, et see on ainult minu isiklik probleem, mis kedagi teist ei paina, kuid ma ei oska sellest saabuvast juubeliaastast siirast rõõmu tunda, kuna tunnen, et kirik, kust kiri alguse sai, ei ole sellele peole oodatud. 

Eluraamatuaastast

Vana Testamendi Taanieli raamatus on sõnad: „Aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.“ (Tn 12:1) Eelneva valguses on eluraamatu meenutamine asjakohane. Ristiinimestena võiksime Hando Runneli luulefraasi omalt poolt mitte kärpida, vaid hoopis täiendada nõnda, et see kõlaks: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust, rahva pääsemine algab eluraamatust“. Nii Taanieli raamatus kui Johannese ilmutusraamatus mängib eluraamat olulist rolli. Eluraamat on Pühakirja kohaselt omamoodi elulooraamat, kuhu on kirja pandud kogu inimese elu läbi tema tegude prisma. Johannes kirjutab Ilmutusraamatus: „Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve. (Ilm 20:12-13, 15). 

Pole ime, et Martin Lutherile Ilmutuseraamat ei meeldinud. Tema oleks selle raamatu Piibli kaanonist välja jätnud. Sõltub ju inimese õigekssaamine Jumala ees üksnes Jumala armust, mitte tema enda vagadest tegudest! Tublide luterlastena teame, et Luther toetus apostel Paulusele, kes kirjas roomlastele kirjutab: „Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“. (Rm 3:23-24). Samuti on Pauluse kirjas efeslastele öeldud: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. (Ef 2:8-9). 

Kuid ei Luther ega reformatsiooni tuules sündinud õigeksmõistuõpetus ei heitnud häid tegusid päris kõrvale, vaid nägi neis Jeesuse antud armastusekäsu täitmist. Luther tõdeb ristiinimese vabadusest kirjutades: „Kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligimeses, vastasel korral ta ei ole kristlane. Ta elab Kristuses usu läbi ja ligimeses armastuse läbi. Usu varal on ta tõstetud endast kõrgemale, Jumalani, aga armastuse varal laskunud endast allapoole, ligimeseni, püsides ühtlasi alati Jumalas ja tema armus.“

Kibedusega pean nimetama, et olen kohanud oma elus palju kristlasi – usuinimesi, kellel Jeesuse poole usus õhates pole jagunud kuigipalju häid sõnu või toetavat kätt ligimesele enda kõrval. Usukõrkusesse langemine, enda paremaks pidamine on tee, mis viib kindlasti eemale Jumalast. See, milline sissekanne on eluraamatus minu nime juures sõltub lõpuks sellest, kas mul oli usk, mis väljendus ka minu elus ja tegudes, või muutus Jumala armust mulle kingitud usk hoopis talendiks, mille pidasin ainult endale ning matsin kõlvatu sulase kombel maha, takistades selle usu viljana armastusel rohkenemist või mitmekordistumist. 

Mõeldes nüüd raamatuaastale ja sellele, mis on tegelikult kõige olulisem, tuleb meil pingutada kõigest väest mitte selle nimel, et olla kaasatud raamatuaasta sündmustesse (kaduv ja mööduv!), vaid selle pärast, et oskaksime Jumalat ja ligimest armastada nõnda, et meie nimed oleks kirjas eluraamatus. Kuid mitte ainult meie kõigi nimed – me peame keskenduma kirikuna sellele, et evangeelium jõuaks kõigi inimesteni meie ümber. Et kõigi nimed oleksid eluraamatus. Seepärast soovin, et alanud aasta oleks meie kõigi jaoks eluraamatuaasta!

Kristlased loevad Piiblit, teised loevad kristlasi

Taiwani luteri kiriku presidendilt pastor Selma Chen’ilt (esimene naine sellel positsioonil oma maal ja kirikus) kuulsin eelmisel suvel kohtudes ütlust, mis pidavat Taiwanis olema levinud: „Kristlased loevad Piiblit, teised loevad kristlasi“.

Kristlased – Kristuse kirik – on evangeeliumi, kreeka keeles εὐαγγέλιον (euangélion) ehk hea sõnumi, heade uudiste rahvas. Meie ülesanne ei ole kuulutada isegi Jumalast kaugenenud ja sekulaarses ühiskonnas hukatust, vaid päästet. Loomulikult on kuulutuse kontekst oluline, kuid Jeesus ei pidanud põrgu ja igavese hukatuse kuulutamist tölnerite ja prostituutide keskel kontekstuaalseks. Hukatust kuulutasid eksinuile variserid. Jeesus kuulutas neile meeleparandust, kuulutas neile päästet ja elumuutust. Kiriku ülesanne on ka tänases sekulaarses ja kirikukauges ning erinevate puudustega kimpus olevale ühiskonnale pakkuda paremat alternatiivi ning püüda tegutseda selle nimel. Kiriku ülesanne ei ole võidelda maailma või süsteemi vastu, vaid olla koos inimestega selles maailmas, selles süsteemis. 

Kiriku töötegijatena, vaimulikena, Kristuse sulastena on kõige lihtsam meil teha seda, kes me oleme. Kui oleme ristiinimesed, kes armastavad ligimest, aitavad, toetavad ja ehitavad üles, siis see väljendub ka meie elus loomulikuna ilma silmakirjaliku poosita. Kui oleme midagi muud kui me kuulutame, on ka väga raske teha midagi muud kui tegelikult oleme. Tulemuseks on see, et me kuulutame üht, kuid teeme muud – jätame hea tegemata, jätame abivajaja toetamata ja vaikime, kui peaksime nõrgema ja väeti nimel häält tegema. Meie esimene ülesanne on ise uskuda seda, mida ja keda me kuulutame. Kui me ise ei usu, ei ole meie kuulutus tõsiseltvõetav ega viljakandev. Noore põlvkonna kirikus pettumuse üks põhjustest pidavat olema see, kui nad näevad ära, et jutlustajad ei ela ise seda elu, mida nad kuulutavad. See on ju ka põhjus, miks me ise usaldata sageli poliitikuid. Miks peaks aga keegi usaldama kirikut, kui me kuulutame muud kui me oleme!? 

Konservatiivne liberaalne kirik

Eelmise aasta advendiaja alguses Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimunud advendimõtisklusel, millele järgnes vastuvõtt meie kiriku partneritele ja sõpradele ühiskonnas, rääkisin oma kõnes luteri kiriku positsioneerumisest liberaalsel konservatiivsel skaalal. Seda põhjusel, et peavoolumeediast võime leida arvamusi kiriku süvenevast konservatiivsusest. Ka püüdis EELK konservatiivsuse süvenemist tõestada hiljuti siinsamas Tartu Ülikoolis kaitstud Indrek Pekko doktoritöö, mille järeldused leidsid ka avalikkuses korraks omajagu tähelepanu. Samal ajal hoiatab konservatiivne nišimeedia meie kirikut liberaliseerumise ohu eest.

Oma advendikõnes julgesin luteri kirikut nimetada konservatiivseks liberaalseks kirikuks. Juhtisin tähelepanu, et kuigi Eestis on tavaks vastandada omavahel konservatiivsust ja liberaalsust, esindavad Eesti konservatiivid sõnavabaduse, valimisõiguse, ettevõtlusvabaduse, mõttevabaduse, usuvabaduse ja kõigi teiste isikuvabaduste eest seistes liberaalset demokraatiakorraldust, mis on võrdselt asetatud alalhoidlikkust esindavate Eesti rahvuse, keele ja kultuuri eest seismise väärtuste kõrvale. Klassikaliselt ei põrkugi liberaalsus konservatiivsuse ehk alalhoidlikkusele, traditsioonide austamisele ja ajatutele väärtustele toetuva maailmavaatega, vaid progressiivse maailmavaatega, mis esindab pidevat uuenduslikkust, lõputut arengut, kõige kasvu ja selle saavutamiseks teostatavaid sotsiaalseid reforme, mis kõigutavad ajatuid väärtusi ja lõhuvad kultuuri juuri. 

Eestis on see maailmavaateline skaala läinud rikki ning skaalalt on kas teadlikult või teadmata kaotatud progressiivset maailmavaadet esindavad liikumised. Räägitakse ainult radikaalsusest ja seda konservatiivsusega seotult. Ometi on viimas just progressiivset maailmavaadet, mitte klassikalist liberaalset maailmavaadet esindavad jõud ühiskonda kreeni. 

Veel sada aastat tagasi oli maailmavaateline skaala Eestis teisiti paigas ja Euroopas on tänagi riike, kus tegutsevad näiteks konservatiivset liberalismi esindavad erakonnad. Muuseas, siit Tartu Ülikooli aulast umbes 100 meetri kaugusel asub Jaan Tõnissoni monument. Just Jaan Tõnissoni juhitud konservatiivse liberaalse Eesti Rahvaerakonna juhitud valitsus suutis lõpetada Vabadussõja ja sama erakonna liige Jaan Poska kirjutada alla Tartu Rahulepingu, mida on president Lennart Meri nimetanud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks. Jaan Tõnisson ja Jaan Poska ongi konservatiivse liberalismi tuntuimad esindajad Eestis, kuigi sellesse loendisse saab asetada ka näiteks Peeter Põllu ja Johan Pitka.

Kui vaadata Jeesuse poolt jüngritele antud ristimisülesannet ja misjonikäsku, siis ei ole meil muud võimalustki, kui näha ennast ühiskonda teenimas konservatiivselt liberaalsena või liberaalselt konservatiivsena. Kristus andis korralduse ristida ja kõiki õpetada, mis eeldab dialoogivalmidust ning liberaalset avatust. Samal ajal käskis ta pidama kõike, mida ta ise on meid käskinud (vt Mt 28:20). See omakorda märgib varasema õpetuse hindamist, väärtustamist ja alalhoidmist. Kui kirik ei ole piisavalt avatud ehk liberaalne, et osaleda aktiivselt tänapäeva teoloogilises diskussioonis, vaid toetub ainult varem valmis sõnastatud dogmadele (loobudes isegi traditsiooni väärtustades varem sõnastatud tõdede taassõnastamisest kaasaja inimese keelde nende igapäevase elu tarvis), loovutab kirik Jeesuselt saadud teoloogia kujundamise ülesande vabatahtlikult, jättes selle ainult akadeemilise teoloogia privileegiks, mis pahatihti distantseerib ennast isegi Kristuse ülestõusmisest, nagu eile kuulsime EAÕK Haapsalu piiskop Damaskinoselt. Kui kirik nõnda soovib käituda, et loovutab teoloogia kujundaja rolli, ei ole tegemist enam tervislikult alalhoidliku konservatiivsusega, vaid regressiooniga, kus toimub tagasiminek sinna, kus ei ole enam ligimest, kellele Kristusest kuulutada, keda kõnetada või teenida, vaid järele jäävad ainult tuimad normid ja surnud kirjatäht. 

Mõeldes nüüd kiriku rollile ja asukohale agressiiv-progressiivset arengut taotlevas ühiskonnas, on oluline, et kirik oleks konservatiivne liberaalne kirik. See tähendab ühest küljest ülesannet olla konservatiivsust esindavalt alalhoidlik ja püsiv oma õpetuses, väärtustes ja traditsioonides, samal ajal säilitades ja taasmõtestades püsivalt oma konfessionaalset identiteeti. Teisalt peab kirik nägema ennast osana kaasaegsest liberaalsest ühiskonnast, kus tuleb olla avatud dialoogile ning valmis esitama küsimusi oma rolli ja missiooni kohta üha ilmalikustuvas keskkonnas ning pakkuma Piibli õpetusel püsides ja Pühakirja tõlgendades uuesti sõnastatud vastuseid, mitte loobuma küsimuste esitamisest ainuüksi sel põhjusel, et midagi pole vaja küsida, kuna kõik on niigi paigas. 

Teoloogilise arutelu strateegia

Oma aja või ajastu kontekstis ja väljakutsete keskel, kus keeruliste eksistentsiaalsete ja moraalsete küsimuste poliitilise jõuga ja kiiruga lahendamine on mõnes küsimuses juba lõhestanud ühiskonna, oleme kirikus veendumusel, et teoloogiline diskussioon neissamus küsimustes ei saa ohustada ühegi kirikuliikme usulist identiteeti ja usukindlust. Meil peab olema turvaline ruum nii ajalises kui ruumilises mõttes selleks, oma isiklik usk läbi katsuda, oma veendumusi ja tõlgendusi teistega jagada, esitada küsimusi ja otsida vastuseid ning oma kristlikus ja luterlikus identiteedis kindlus leida. Just selleks oleme koostanud ja heaks kiitnud „Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024-2029“.

Nimetatud strateegia näeb ette teoloogilise diskussiooni hea tava loomise ning on sõnastanud teemad, millega tööle asume. Vaimulike konverents on muuhulgas üks esimestest sammudest selle strateegia ellu rakendamise teel. Püüame kirikusiseses diskussioonis esindada avatud ja tsiviliseeritud arutelukultuuri erinevate osapoolte ja arvamuste vahel, soovides olla sellega eeskujuks kogu ühiskonnale. 

Väljakutsed usuvabadusele

Käesoleval aasta aprillis on ülemaailmsel katoolsel ristirahval üle pika aja taas võimalus tähistada Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmise püha nii ida- kui läänekiriku traditsiooni kohaselt ühel ja samal ajal üheskoos. Rõõmus hüüatus: „Kristus on üles tõusnud!“ ei pea ootama sama rõõmsat vastust: „Tõesti Ta on üles tõusnud!“ umbes paarinädalase ajavälbaga. Kristuse ülestõusmise ühine tähistamine loob võimaluse koostöötahte ja osaduse rõhutamiseks ning ligimesearmastuse väljendamiseks. Eestis seisame paraku silmitsi olukorraga, kus peame olema tähelepanelikud, et ristirahva rõõmsat vabadust tähistada Kristuse ülestõusmispühi, ei varjuta riigi tormakate seadusemuudatuste tulemusel kirikute usulisse ja õpetuslikku autonoomiasse sekkumise oht. 

On arusaadav, et Venemaa sõda Ukrainas on toonud Eestis usuvabaduse küsimuse teravamalt tähelepanu alla. Õhus on küsimus, kas sõda õhutava ja õnnistava kirikupea patriarh Kirilli kiriklik ehk kanooniline seotus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga on julgeoleku ohuks Eesti riigi iseseisvusele ja rahvale või mitte? Kui seadused saavad muudetud ja juriidiline alluvus lõpetatakse, kas sellest piisab julgeolekuriskide maandamiseks ja turvagarantii loomiseks? Meid ja kõiki teisi Eestis tegutsevaid kirikuid puudutavad seaduse muudatusteks avamine niivõrd, kuivõrd suudetakse hoiduda kiusatustest kirjutada seadusesse  sisse regulatsioone, millega püütakse kirikute vabadust ilma repressioone kartmata oma järgitavat usku õpetada, kuulutada ja tunnistada ka olukorras, kus see kuulutus peaks minema vastuollu progressiivsust esindava valitseva peavoolu valitsuspoliitikaga? Mõned hiljuti avalikuks saanud ettepanekud kirikute ja koguduste seadusele viitavad selle ohu reaalsele olemasolule. 

Usuvabaduse rikkumine on seegi, kui põhiseaduse kohaselt riigikirikuta, riigiusu ja riigiveendumuseta Eestis muutub vargsi materialistlik-ateistlik ideoloogia, mida ametlikult ja varjamatult soositakse ja eelistatakse ning mille varjus muud usulis-filosoofilised maailmavaated enesele allutatakse. Märgid sellistest tendentsidest on minu hinnangul eriti Eesti hariduselu korralduses märgatavad. 

Teatud mõttes on isegi minu ettekande alguses kirjeldatud olukord Eesti Raamatu Aasta tähistamisega ilma kiriku kaasamiseta üheks selleks kurblooliseks näiteks. Äraspidisena tundub arusaam, et raamat trükisena on olulisem, kui sama raamatu sisu. Tundub, et pigem tähistataksegi eesti keelse teksti raatukaante vahele jõudmist, mitte eestikeelse mõtte raamatukaante vahele jõudmist. Tegelikult ei tohiks ühte teisele vastandada või eelistada. Ometi tundub ühiskond ühe enam arenema suunas, kus vorm ja väline pälvib tähelepanu, sisu ja mõte aga kaotab tähelepanu. Süvenemine taandub pealiskaudsuse ees. 

Nõnda ei ole põhjust imestada, kui ka usuvabaduse tunnuseks ei ole tulevikus mitte õigus uskuda ja oma usku kuulutada või tunnistada nii nagu süda ütleb, vaid kõigest formaalne õigus kogudusi ja kirikuid kui juriidilisi isikuid asutada ning nende elu seaduse regulatsioone täpselt järgides administratiivselt korraldada. Ma utreerin tahtlikult ja loodan, et keegi sellest ei solvu. Mure on siiski reaalne.

Tunnistatud usk

Usuvabaduse juurde kuulub oma usu järgi elamise ja usu tunnistamise võõrandamatu õigus. Sel aastal möödub 1700 aastat Nikaia usutunnistuse sõnastamisest ning selle ajaloolise kogu kristlaskonda ühendava teksti sündi proovitakse ka üheskoos üle maailma tähistada. On ju Nikaia usutunnistus üheks oluliseks aluskiviks kristliku usu, traditsiooni ja kultuuri vundamendis. Eesti Kirikute Nõukogu otsustas sellest lähtuvalt pühendada käesoleva aasta teemale “Tunnistatud usk”. Seda tähenduslikum on ilmaliku ühiskonna väljakutsete keskel ja mõnede kirikute vaheliste pingeväljade kõrgpunktis oma ühise usu avalik tunnistamine Eesti kõigi kirikute poolt ühiselt. Kas see õnnestub, sõltub oikumeenilise koosmeele väest, mida saab toita ainult usk Kristusesse. 

Tulevik tungib olevikku – eskatoloogiline lootus

See usk, mida me Kristuse järgijatena tunnistame on elav usk, mis ei ole jäänud minevikku, vaid on pärit tulevikust ja saanud Jeesuse sündimise kaudu olevikuks. Jumal riik ei tule, vaid on juba kohal – tulevik tungib olevikku. Tavaliselt oleme me harjunud rääkima, kuidas minevik, kust me tuleme meid mõjutab. Kristlasi mõjutab tulevik. See annab ka lootuse neile, kes arvavad, et nad on oma mineviku tõttu hukatusse määratud. Ei! Kristuse lootus toob muutuse – igaviku elu lootus toob selle lootuse olevikku – tänasesse. Kristuse pakutav lootus on eskatoloogiline kingitus maailmale sel hetkel, kui valitseb täielik lootusetus. Valgus saabub pimedusse!

Vaimse tervise eksperdid ei suuda hästi mõista, veel vähem selgitada, miks eriti noore põlvkonna seas süveneb lootusetus ja depressioon olgugi, et kõik senised arengud heaoluühiskonnas peaks andma tunnistust ideaalsest elust ja õnnest. Ometi valitseb inimeste hinges lootusetus… Meile kirikuna on see vihje eskatoloogilise lootuse puudumisest inimeste seas. Seepärast on kiriku ülesanne kuulutada just lootust, et igavene elu, mis ootab meid ees on tegelikult meile juba kätte toodud ja üle antud ülestõusnud Kristuse poolt. Minevik ja olnu ei mõjuta meie pääsemist, vaid meie saatuse määrab juba siia olevikku, tänasesse päeva sirutuv tulevik Kristuses.

Kiirelt möödunud dekaad

Head sõbrad, armsad vennad ja õed! Kümne päeva pärast saab mul täis kümme aastat peapiiskopina. Sama verstapostini on varasematest kirikujuhtidest jõudnud Jakob Kukk ja Jaan Kiivit senior ja Jaan Kiivit junior. Tegelikult oleks olnud tervist ja väge veel teistelgi. Andres Põderilgi täitub tegelikult küünlapäeval 20 aastat piiskopiks pühitsemisest ja peapiiskopi ametisse seadmisest. Nõnda ei ole kümnend kirikujuhi ülesannetes sugugi erandlik. Väike teetähis on see 10. aasta verstapost siiski. Ma ei ole ise õiglane hindaja, kuid kõik teised saavad hinnata kirikukogu omaaegse valiku õigsust või ekslikkust ning sedagi, kas see on olnud luteri kirikule õnnistusrikas ajaperiood, rutiinne kursihoidmine või lihtsalt tiksumine mööduvas ajas. 

Jumala abiga, lähimate töötegijate ja usalduslike ametivendade ja -õdede toel, kellega igapäevaselt koos kiriku juhtimisvastutust kanname, oleme jõudnud tänasesse päeva ning ega muule saagi loota, kui Jumala armule. Kui Jumal annab jätkuvalt tervist ja kirik usaldab, siis jätkame. 

Oma valimistele eelnevas tutvustuses, mida 11 aastat tagasi sinoditel, kus kandidaate kaaluti, mõõdeti ja läbi katsuti, esitlesin kirjutasin muuhulgas: „Kogu teenimine Kiriku vaimulikus ametis (sh piiskopi ametis) on osa vocatio´ st – kutsest, mille allikas on Kristus. /…/ Nõnda ei ole ka piiskopi amet kellegi võtta või jätta ilma, et ta ei tunneks selles ära Püha Vaimu kutset ja sellega ei kaasneks Kiriku volitust ja usaldust. See ei ole midagi muud, kui ustav teenimine Issanda viinamäel.“ 

Me oleme kõik kutsutud ja seatud oma ametisse mitte millekski muuks kui selleks, et võimalikult paljud inimesed leiaksid Kristuse ja nende nimed oleks kirjas eluraamatus. See on meie kõigi kõige olulise missioon ja siin ei ole vahet ordinatsioonastmel või mõnel muul eristaval tunnusel. Igal meist on meie armsas kirikus oma ülesanne ja vastutus, kuid meie tegevuse fookus erinevates ülesannetes on ikkagi üks – Issand Kristus! 

Tänan teid kõiki selle ühise kümnendi eest! Ja kui see on nii Jumala kui kõigi teiste kavas, siis pärast poole aasta pikkust hingetõmbepausi ehk sabatipuhkust selle aasta kevadel ja suvel, jätkan teie kõigi nõul, toel ja eestpalvetest kantult oma teenistust.