Konverentsisari Rootsi-Mihkli kirikus jätkus paneeldiskussiooniga "EELK teiste meelest"

Konverentsisari “Kas kirik ilma rahvata või rahvas ilma kirikuta?” jätkus 10. novembril vestlusringiga “EELK teiste meelest”. Sõna luterliku kiriku kuvandi ja rolli ning kirikute omavahelise koostöö teemal said teiste kirikute esindajad: Meego Remmel 3D kogudusest, Igor Gavriltśik Rooma-Katoliku Kirikust, Erki Tamm EEKBKList ja Dmitri Hüvanen Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikust. Vestlust juhtis Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Ago Lilleorg.

Mille poolest on eesti- ja venekeelsed usklikud sarnased, mille poolest erinevad?

Maardu koguduse ülempreester, vanglakaplan Dmitri Hüvanen vastas, et usklikud on mõnes mõttes kõik sarnased. Eraldusjoon ei kulge tema arvates mitte niivõrd rahvuse või konfessiooni kui üldiste hoiakute järgi – traditsionalistid/liberaalid – ja see käib nii usklike kui uskmatute kohta.

Õgeusklikke tunneb tema tähelepanekut mööda sagedamini kui luterlasi ära väliste märkide järgi: teadvustatakse, et oluline on mitte ainult uskuda, vaid ka seda tunnistada. Õigeusklikel on nähtavateks märkideks ristimärk ja ikoon. Kaelarist on samuti levinum kui luterlastel. Erinevused on ka usutunnistuse sõnastuses: kui õigeusklikud ütlevad “usun Jumalasse, usun Kirikusse”, siis luterlastel on viimase asemel “usun kirikut” (Hüvanen märkis, et osastav kääne viitab tema arvates sellele, et usutakse “mingil määral”, mitte samavõrd, nagu Jumalasse).

Kuidas kirjeldate kirikut täna võrreldes sellega, mis ta oli 30 aastat tagasi?

Erki Tamm vastas, et 93. aastal, vahetult pärat taasiseseisvumist, oli inimestel väga suur huvi, mis kirikus toimub ja avastati religiooni kui sellist. “Vanemad ütlesid tihtipele, et las lapsed õpivad seda, millest meie oleme ilma jäänud,” meenutas ta ja tõi võrdluse: “Rootsis oli 30 aastat tagasi viis haritud pühapäevakooli õpetajat kolme lapse kohta.” Arengud ühiskonnas on olnud sarnased ja oleme jõudnud samasse punkti, täheldas pastor. Ta nimetas ka ühe võimaliku põhjuse, miks inimeste huvi on vahepeal lahtunud: ”90ndate kirikubuum läks üle, sest me ei osanud kirikusse tulnud inimesi jüngerdada, aidata usus kasvada ja rakendada seda elupraktikasse.”

Praegu, kus enamik inimesi on kirikust kaugenenud, on siiski uued võimalused inimeste elu muuta, kinnitas Tamm, lisades, et talle pani Jumal südamesse rajada kogudus Ülemiste Citys. “Need inimesed, kes Eesti majanduse on üles ehitanud, nende hinged on tühjad. Nad küsivad: kas see oligi elu, mille nimel töötasin 18 tundi päevas? Nüüd püütakse oma elu sirgeks ajada, otsitakse tähendust, kuid seda mitte nii suure huviga kiriku kui institutsiooni vastu.”

Milline on kristlase ülesanne ja vastutus sekulariseeruvas maailmas?

Igor Gavriltśik nentis, et sekulariseerumine on toimunud ja toimumas sellisteski ühiskondades, kus traditsiooniliselt on olnud palju usklikke. Eestis on tema hinnangul suhtumine pigem ükskõikne – keegi ei ründa, aga ka huvi ei ole. Kristlaste endi vastutusest rääkides meenutas Gavriltśik kellegi radikaalset ütlemist: “Kui minu kõrval elavad ateistid, agnostikud ja paganad – võib-olla olen mina olnud halb kristlane?” Küsimus on seega, kas inimene on kristlasena isiklikult selle tunnistaja või pigem ei taha välja näidata, et käib kirikus. Samuti on küsimus, mida tähendab kristlaseks olemine, käskudest kinni pidamine igapäevaelus.

Meego Remmel ütles, et selle küsimuse juures läheb mõte tagasi Uue Testamendi ajastusse, mil valitses ülim pluralism ja vabameelsus. Ometi muutis Jeesuse tulek selle paradigma ja toimus Rooma impeeriumi kristianiseerumine. “Meil on siiski parem olukord kui esimestel kristlastel,” hindas Remmel ja leidis, et samavõrra parem on ka kristlaste võimalus end Jumala riigi saadikutena nähtavaks teha. “Iga kirikuhoone on saatkonnahoone, mis on sümboolselt ja teatud mõttes ka juriidiliselt teise riigi territoorium. Samuti vajab meie ühiskond seda, et ta saaks kohtuda inimestega, kes on päriselt Kristuse järgijad.” Remmel meenutas ühe inimese kohmakas keeles väljendatud, kuid südamest tulnud pöördumist: “Tahaksin kohtuda tõestisündinud kristlasega.” Pöörduja pidas seejuures loomulikult silmas “uuestisündinud” kristlast, kellega soovis mõtteid vahetada. “Peame peeglisse vaatama, kas kannan selle välja – mida see praktikas tähendab, milline on minu igapäevane elu.”

Saatkonna kujundiga läks kaasa ka Dmitri Hüvanen, nentides, et õigeusu kirikuhooned on kindlasti sellised saatkonnad, sealjuures ka silmatorkavad. Ümbrusele annab see saatkond endast märku kellalöömisega, mis vaimuliku sõnul ka vahel nurinaid tekitab: “olin öises vahetuses ja nüüd käib selline trall.” Kirikut võiks tema sõnul võrrelda ka tuletorni või majakaga: “Meie kiriku kellatorn on läänes ja altar idas: sealt tõuseb päike, Jeesuse märk ja algab uus päev, elu Jeesuses. Surma alal ehk läänekaares seisab kellatorn, et inimene leiaks tee Jeesuse juurde. Suitsunõuga pühitsetakse kogu tempel – ikoonid ja ristirahvas. Ikoon meenutab, et Jumal lõi inimese oma näo järgi.”

Hüvanen jätkas: “See vastutus on suur: looma sarnane olla on väga kerge, Jumala sarnane raske. Seepärast on tähtis, et me kristlastena ei oleks üksi ja toetaksime üksteist. Jumal tahab, et me saaks päästetud, aga ka seda, et me sealjuures aitaks üksteist. Me õpime seda kirikust ja püüame elada nii, et teised inimesed tahaks olla nagu meie.”

Erki Tamm tõi välja perekonna osa. Peredes, nagu on olnud mitu põlve temal endal ja ka Meego Remmelil, on usk olnud igapäevaelu loomulik osa ja kujundanud seda. “Palvetati keeruliste olukordade pärast, aga oli ka toidupalve. Seitsmeaastaselt jõudsin selleni, et pean teadlikult elu Jumalale pühendama. Minu enda lapsed on selleni jõudnud noortelaagrites – keegi on olnud nende kõrval, kes on näidanud neile teed.”

Oma praeguses koguduses Ülemistes peab ta enda ülesandeks olla vajadusel valmis inimeste kõrval olema, neid toetama: “Saame kokku, räägime mitu tundi. See on isiklik usu jagamine. On tähtis, et oleks neid kristlasi, kes oleks valmis kriisi sattunud inimestega koos teerada otsima ja lahendusi leidma, palvetama koos.”

Mil moel jõuda noorteni, eriti veel tänapäevases killustunud inforuumis?

Ago Lilleorg ütles, et talle avaldas muljet missa külastamine Peeter-Pauli kirikus – saal oli rahvast täis, koguduse moodustasid peamiselt noored perekonnad. Lastele oli oma nurgake kiriku tagaosas. Oli tunda, et missa on kõigi ühine asi.

Igor Gavriltśik kommenteeris, et katoliku kirikus kehtivad ranged reeglid. Lisaks lahutamise keelule tuleb pühapäeviti jumalateenistusel osaleda. Inimesed otsivad tema sõnul tihti sakraalsust ja reeglite kaudu saab inimene teada, kes ta on. Arusaam, et kus leebemad reeglid, seal rohkem rahvast, ei pea katoliku kiriku kogemuse järgi paika.

Katoliku kirikusse tulevad praegu peamiselt noored perekonnad. Gavriltśuk ütles, et kiriku roll on olla avatud, kui inimene seda vajab: unustame tihti ära, kui tähtis on palve. Inimesel peab olema võimalus kirikus vaikselt tund aega omaette palvetada. Usu juurde kutsub Jumal ise ja tema saab tegutseda ka ilma meieta.

Meego Remmel on noortele suunatud 3D kogudust juhtinud juba 11 aastat ja ütles, et omal ajal oli mõte rajada kogudus, mis oleks eeskätt suunatud suhetele. Ta põhjendas, et ka esimestel kristlastel ei olnud kirikut, kuid olid suhted. Noortele on oluline teadmine, et mõne eakaaslase elu on läbi usu muutunud, nagu ka kuuluvustunne: “Kuhu, kellele ma kuulun, mis on minu väärtus – see annab tähenduse elule.”

Meego Remmel leidis, et usukeele õppimine algab maast-madalast ning noortele keskendumise asemel võiks kogudused keskenduda pigem lastele – nagu Kristus õpetab: laske lapsed minu juurde tulla! Ta meenutas ka oma kahe ja poole aastast lapselast, kes tegi hiljuti ettepaneku paluda Jumalalt, et ta surnud puud jälle ellu ärataks.

Noortele mõeldes meenutas Remmel juhtumit, kui side ühe kooliga sai alguse alguse koguduse ruumidest: “Küsisin: meil on ilus ruum, kus teie jõulukontserte teete?” Järgmisel aastal sooviti jutlust ka. Ja siis, kui tuli pidada matus, öeldi juba: “sina ju oledki meie pastor, tee sina seda”. Remmel pakub noortekoguduse juhina veel ideid: kohvikuõhtu, vaikse ruumi sisseseadmine, kus saab omaette mõtiskleda ja vajadusel kellegagi rääkida. Tegevusi planeerides tuleb keskenduda kogukonna vajadusele ja esimesele tegevusele, mis väga hästi õnnestuks.

Meego Remmel nentis, et praeguses võrguühiskonnas liigub info uutmoodi. “See on täiesti uus ruum. On kajakojad, miks küll kajavad vastu eelkõige rääkijale endale, aga kui see info jõuab kitsast ringist välja, võib sõnum jõuda ootamatutesse paikadesse ja kõnetada ka palju hiljem.” Remmelile meenub siinkohal üks koguduseliige, kes omaette kaks aastat kuulas ja vaatas arvutist inimeste lugusid ning alles seejärel julges kogudusse tulla.

Mismoodi suhtuda sellesse, et luterlik kirik on end nimetanud rahvakirikuks ja saab teistest konfessioonidest enam avalikku tähelepanu?

Igor Gavriltśik vastas, et EELK-l on Eesti kirikumaastikul kahtlemata eriline koht ning see, et peapiiskop Urmas Viilma annab palju intervjuusid, on siinses kultuuriruumis põhjendatud. Küsimus on tema arvates eesmärgis: kas tänu nendele esinemistele muutub ühiskonnas midagi õiges suunas, kas inimesele tuleb Jumal lähemale või tekib hoopis ärritus. Kõige tähtsam on meedias rääkida usust ja moraalist, teised teemad võivad olla, aga kõiges ei pea piiskop olema asjatundja.

Erki Tamm ütles, et tajub kiriku esindajana sarnaselt EELK-ga vastutust kogu eesti rahva vaimse teenimise eest – eesmärk on ühine. Enda sõnul ei toeta ta “meieks” ja “teieks” jagamist, nagu ka levinud ettekujutust, et kuskil on “kirik” ja kusagil mujal “rahvas”. Tema sõnul pole ka karta, et Eestis eri konfessioonidel kitsaks läheb: mõne kirikuga on seotud 1/3 eestimaalastest ja Talllinna linnas käib pühapäevahommikuti kirikus 5000 inimest. Tamm lisas, et EELK-d puudutavate meediakajastuste puhul on mõnikord jäänud mulje, et eesmärke püütakse saavutada läbi suhete võimuga. Koguduste teenimise praktika on jäänud selle varju.

Avalikus arvamuses ei saa tema sõnul ka kuidagi üle ega ümber, mis toimus Eestis 13. sajandil. Tamm on siis omalt poolt vastanud: “Mind ei ristiusustanud mitte keegi, vaid minu vanaema, eesti memm, elas mulle seda ette.”

Dmitri Hüvanen lausus, et kiriku eesmärk kogu eesti rahva teenimise eest hoolt kanda on iseenesest õige, kuid märkis, et sedasama näiteks õigeusu kirikuna öelda oleks keeruline – siinset rahvast teenib õigeusu kirikus kaks metropoliiti ja on kaheldav, kas neid mõlemaid kogu rahvas tunnustab. Konfessiooni kuulumine on Eestis eelkõige kultuuritraditsioonide ja keele põhine. Miks osa Eesti rahvast seda sidet ei tunneta, võib muu hulgas olla seotud sellega, et kirikutraditsioon ise seostub siin väikerahva jaoks suurte rahvaste sõdade ja vallutustega. Venekeelseid luterlasi on Hüvaneni sõnul Eestis vähe, kuid Venemaal on samas mitu luterlikku kirikut.

Meego Remmel kommenteeris rahvakiriku ideed usuvabaduse kontekstis. “Kui keegi ütleb, et sa pead uskuma nii ja mitte teisiti, hakkab tagakiusu teema, kurjuse roomik hakkab sõitma.” Remmel võrdles erinevaid kirikuid perekondadega, kus igaüks otsustab ise, kuidas elu korraldada. Usklikena ollakse aga ühine pere ja ka Piiblis, Pauluse kirjades, on kõigile rahvastele Jumala sõnum ühine. Usuvabadust silmas pidades meenutas Remmel kaadrit filmist “Viimne reliikvia”, kus reliikviat põrandale kukutades hüütakse: “Meie reliikvia on vabadus!” – mida see vabadus meile tähendab ja kaasa toob?

Mida teha luterliku kiriku maakoguduse õpetajana, kui inimesi ümbruskonnas ei ela, kuid kus suur kirikuhoone vajab hoolt?

Erki Tamm nentis, et vastata on keeruline, kuid ilmselt teeks ta seda, millele ka peapiiskop Viilma on tema arvates vihjanud: aitaks sellise koguduse kohapeal ära lõpetada, sest kogudus on inimeste jaoks ja peab asuma seal, kus on inimesed. Keskaegne arhitektuur ja kirik kui taevariigi saatkond on tema sõnul ise ainult märk.

Dmitri Hüvanen nõustus, et koguduse energia kulutamine vanade kirikuhoonete korrastamisele loob keerulise olukorra. Kuna selleks on vaja abi, võib riigilt tulev raha omakorda mõjutada seda, et kirik ei julge oma seisukohti sirgjooneliselt väljendada, sest see võib võimudega suhteid rikkuda. Samas võib see viia kaugenemiseni rahvast. “Ei tohiks tekkida tunnet, et piiskop on nii kõrgel ja kaugel, et temani ei ulatu, ta ei kuula meid,” märkis ta.

Lilleorg ja Hüvanen lisasid siinkohal, et neil on isiklik kogemus luterliku kiriku peapiiskopi soojast ja lähedasest suhtlemisest kogudusega, mis võiks olla eeskujuks teistelegi vaimulikele. Hüvanen meenutas peapiiskop Viilma külaskäiku vanglasse, tema kõnet hukkunute mälestamisel Prangli saarel. Lilleoru sõnul oli meeldejääv nelikute tüdrukute ristimistalitus Naissaarel, kus kirikupea oli laste ja kogudusega suheldes vahetu ja soe.

Mida võiks luterlik kirik teistelt konfessioonidelt õppida?

Meego Remmel nimetas jüngerlust ehk püsivat õppimist ja viitas kirjakohale, kus Jeesus ütles: “tehke jüngriteks kõik rahvad!” Jüngerluse ülesanne ei ole tema sõnul mitte ainult ristida, vaid pidada Jumalat silmas kõiges. Naljaga pooleks illustreeris Remmel: “Luteri kirikus võib inimene öelda, et kristlane olen küll, aga ma ei tea, kas ma kõike seda usun…”

Mõelda tuleks sellele, kuidas jõuda järgmise põlvkonnani. “On hooned, on arvestatav kogukond. Kui vaadata spektrit, siis liikmeskond väheneb seda enam, mida nooremaid vaadata. Mida teha, et inimesed tunneksid, et nad kuuluvad koguduse kui oma vaimuliku perega kokku? Kuidas jõuda lasteni?”

Igor Gavriltšik märkis: “Õpetamine ja mitte ainult pastorite jutlustamine. Kaasamine, et inimesed luterlikus koguduses tunneksid, et on koos kogu aeg, sest tahan olla koos Jumalaga. Ühtsus – et luterliku kiriku seisukohad oleks ka eri maades ühtsed ja selgelt arusaadavad.”

Erki Tamm tõi märksõnana välja osaduslikkuse. Luterliku kiriku piiblikoolis esinedes sai ta kokku noortega, kel silmad särasid ja kelles oli tunda igatsust. Oma mõtete teokstegemisse kodukoguduses nad siiski eriti ei uskunud, sest nende sõnul peale jumalateenistuste ei toimugi koguduses eriti midagi. “Ei lähe väga palju aega, kui selliste noorte ind jahtub,” kommenteeris Tamm. Noortele andis ta soovituse leida enda kõrvale paar-kolm inimest, kellega koos asju korraldada ja palvetada.

Dmitri Hüvanen pidas oluliseks oma juurte mäletamist. Paljude õigeusklike jaoks jaguneb tema sõnul ristiusk kaheks: õigeusk ja katoliiklus. Vaimulik tunnistas, et reformatsiooni aastapäeva tähistamine rõõmsa ja piduliku sündmusena tekitab temas vastuolulisi tundeid, sest kunagi pole sarnaselt tähistatud näiteks päeva, mil õigeusklikud ja katoliiklased lahku läksid. Hüvanen märkis, et luterliku kiriku omanduses olevad kirikuhooned kannavad pühakute nimesid, keskaegsed hooned ise on katoliku kiriku päritolu. See kõik on väärt mäletamist. Vahel jääb aga luterlikus kirikus mulje, nagu oleks ka Luther ise pühak.

Kokkuvõttes tundsid kõik diskussioonil osalenud heameelt, et eri kirikute koostöö Eestis on sujunud. Nii saab vastastikku üksteist täiendades ühtse kristliku kirikuna edasi minna.

Seekordne kokkusaamine konverentsikeskuses on ürituste sarjas kolmas. Sügishooaja ettekandesarja lõpetab 24. novembril peapiiskop Urmas Viilma loenguga „EELK meie meelest“, kommenteerides ka sarjas eelnevalt kõlanud mõtteid.

Küsimused eelolevatel teemadel on oodatud aadressil press@eelk.ee

Konverentsisari pakub koguduste leerilastele, koguduseliikmetele ja töötegijatele võimaluse osa saada kaheaastasest 12 loenguga konverentsist. Eesmärk on anda mitmekülgne pilt EELK kui organisatsiooni hetkeolukorrast Eestis, meie lähinaabruses ja laias maailmas üldisemalt, et olla enda ja teiste kogemustest õppides kirikuna jätkusuutlik.

Loengud toimuvad Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9, Tallinn) ja neil osalemine on tasuta. Kohapeal on võimalik teha Rootsi-Mihkli kogudusele annetus.

Esimene ettekandesari – Meie kogemus (sügis 2021)

vaatleb luterliku kirikut seest- ja väljastpoolt EELK-d.

Lektorid on Ago Lilleorg, Ringo Ringvee, Urmas Viilma ja mitmed teised. Toimub EKN liikmeskirikute esindajate paneelvestlus.

13. okt – Ago Lilleorg – “Kuidas kasvatada kogudusi”

27. okt – Ringo Ringvee – „EELK hetkeseis – arvud ja emotsioonid”

10. nov – EKN esindajad – „EELK teiste meelest“ Paneeli juhib Ago Lilleorg

24. nov – „EELK meie meelest” Urmas Viilma

Teine ettekandesari – Naabrite kogemus (kevad 2022)

Kevadised neli loengut keskenduvad naabermaade luterlike kirikute viimase 30 aasta reformidele ja nendest tänaseks õpitule.

Kolmas ettekandesari – Maailma kogemus (sügis 2022)

Soovime kutsuda esinema luterlike kirikute esindad mitmelt poolt maailmast. Eesmärgiks on õppida paremini tundma teiste kogemusi, õpikohti jne.

Neljas ettekandesari – Tagasi kodus – lood ja õpikohad Eestist (kevad 2023)

Kolme eelneva loengutsükli tulemuste valgel vaatleme mitme erinäolise koguduse edulugu Eestis – kasvavad numbrid, aktiivne misjon, diakoonia, kristlikud koolid/lasteaiad