Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Sindi koguduse lugu.

1565. aastal läks Pärnu linn Poola valdusesse. Võimuvahetusele aitas vargsi kaasa kohalik bürgermeister Claus Zinte. Tänutäheks andis Poola kuningas talle Pärnu lähedal mõisa, mida Zinte järgi hakati nimetama Zintenhofiks. Mõisa järgi said hiljem nime nii kalevivabrik kui Sindi linn. Veel 1939. aastal peeti Sindi nime liiga saksapäraseks ja otsiti asemele uut, kuid kohalik rahvas pidas oma linna nime piisavalt eestipäraseks ning sellisena on nimi püsinud tänaseni. 

1831. aastal põletati Poolamaal kangrute ülestõusu käigus üks vabrik maha. Selle omanik Johann Christoph Wöhrmann otsis uuele vabrikule sobivat kohta ja leidis selle Pärnumaal Tori kihelkonnas, kus lambakasvatajad omakorda olid huvitatud villale rakenduse leidmisest. 1833. a. algas vabriku ehitus Sindi mõisale kuulunud Saia ja Tõela küla maadel. Poolast toodi üle 70 väljaõppinud meistri. Kui töö lahti läks, oli ettevõttes üle 500 töölise ning Sindi vabrikust sai üks juhtivaid kalevitööstusi terves Vene Keisririigis. Tööliste arv kasvas tuhandeni. 

Tori kirikuõpetaja Benedict Offe muretses tööliste kõlbelise elu pärast. Eks oli muretsemiseks ka põhjust. Aastal 1843 hakkas õpetaja Offe pidamas Sindis regulaaseid jumalateenistusi. Sõidukulud kandis vabriku omanik Wöhrmann, kes sai vastutasuks hääleõiguse uue kirikuõpetaja valimistel. Tori pastor käis Sindis üle pühapäeva pärastlõunal. Palvesaali ehitati altar ja 1884 osteti vabrikule Tartust Eduard Drossi käest armulauariistade komplekt. 

Aastal 1896 asutati Sindis õigeusu kogudus. See pani ka luterlased mõtlema, et on aeg asuda oma koguduse rajamisele. Kihelkonna keskusesse Toris nagunii Sindi elanikel asja polnud, sest pilgud olid pööratud Pärnu poole. 

1898. aasta kolmandal ülestõusmispühal arutas Tori kirikuõpetaja Sindi koguduse loomise küsimust vabriku rahvaga. Mõte pandi idanema. 15. augustil jõuti konkreetse ettepanekuni panna ametisse Tori koguduse abiõpetaja Sindis – esialgu üheks aastaks. Septembri alguses pidas proovijutluse äsja usuteaduse õpingud lõpetanud Alfred Oebius. Ta oli Kodavere kihelkonnast pärit Pala mõisa aedniku poeg. Heast jutlusest oli rohkem kasu kui pikkadest läbirääkimistest. Aasta lõpul sõlmiti leping ja Alfred Oebius asus Sindis tööle. Kuigi vormiliselt oli tegu Tori abikogudusega, elas Sindi kogudus küllaltki iseseivat elu. 

Töö edenes hästi, aga 1901. aastal kutsuti Oebius Audru koguduse õpetajaks. Sindi vabriku valitsus pidas hetke sobivaks, et abiõpetaja koht ära kaotada. Vabrikul olid kehvemad ajad ja nad ei soovinud ettevõtmist rohkem toetada. Praosti pealekäimisel olid nad siiski valmis läbirääkimisteks ja vähehaaval leppisid abikoguduse jätkumisega. Samal ajal kasvas koguduse liikmete vabatahtlike annetuste summa. Sindi rahvast asus teenima õpetaja Theodor Walcker. 

Aastal 1901 valmis Sindis kolmekorruseline kaarjate akendega punasest tellisest koolimaja, kus luterliku koguduse jaoks oli eraldi suur saal. Praegu asub samas kohas Sindi gümnaasiumi aula. Pärast seda, kui õpetaja Walcker pidi tervislikel põhjustel ameti maha panema, jätkas Sindi koguduse teenimist Vigalast pärit Hugo Wühner. 

Õpetaja Wühner paistis silma nii oma sügava usuelu, suurepärase hariduse, mitmekülgse andekuse ja sooja südamega. Ta tundis loodust, taimi ja lilli, mängis klaverit, laulis ja kirjutas luuletusi. Kiriku laulu- ja palveraamatus on tema loodud sõnad 18 laulul. Näiteks laulud „Jeesus, minu kalju“, „Oma käed sa laota“ või „Armastus, mis igavene“, mille 3. salmis on sõnad: „Kui Ta juurde usus ruttad, // oma häda kaebad, nutad, // ei Ta sind siis lükka välja, // kustutab su janu, nälja, // viib sind värske rohumaale, // eluveele sügavale, // kosutab sind helde käega, // trööstib imelise väega.“ 

Kui 1917. aasta sügisel haarasid kommunistid võimu ja kõikjal nõuti kirikute sulgemist, siis Sindi töölised otsustasid, et õpetaja Wühnerile tuleb töötasu edasi maksta. Nimelt maksis Sindi koguduse õpetaja palga vabriku valitsus, mis oli tööliste kontrolli all. 

Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal kostis õpetaja Wühner vangistatud tööliste eest ja mõnigi mees pääses tänu õpetaja Wühnerile kõige halvemast. Kui hiljem Eesti Vabariigi ajal õpetaja Wühnerilt küsiti, kuidas tal jätkuvalt nii soojad suhted saavad olla kommunistidega, siis vastas ta: „Pea meeles, et inimeses on alati veel palju muud, kui tema poliitiline veendumus“. Küsija oli Wühneri õpilane, vabrikuperes kasvanud Harry Nuudi, kellest hiljem sai kirikuõpetaja Pärnu-Jaagupis, Pärnus ja pärast sõda Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides. 

Wühneri ajal, 1926. aastal sai Sindi kogudus ametlikult iseseisvaks. Jumalateenistusi peeti ikka koolimaja saalis. Õpetaja Wühnerit vaevas paraku südamehaigus ja insuldi läbi katkes tema maine elurännak. 

Koguduse uueks õpetajaks valiti Emil Paigaline, kellel oli seljataga 22 aastat tööd Tartu Pauluse koguduse köster-organistina. Ta proovis kätt heliloojana ning oli Eesti Lauljate Liidu Pärnumaa osakonna esimees. Kusjuures tema väimees oli helilooja Tuudur Vettik. Õpetaja Paigaline oli aktiivne ühiskonnategelane ja Kristliku Rahvaerakonna liige. Teda tunnustati Kotkaristi teenetemärgi ja Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga. 

Emil Paigaline hooldas Mõisaküla kogudust ajal, kui seal ehitati kirikut. Oma kirikust unistati ka Sindis. 

1933. aastal otsustas Sindi alevivolikogu anda maad luterliku kiriku ehitamiseks. Kirik pidi kerkima praeguse Laia ja Uue tänava ristumiskoha jõepoolsele küljele. Pühakoda kavandati funktsionalistlikus stiilis, kuid esimesena kavatseti valmis ehitada kogudusemaja. Kuigi kogudus viis aktiivselt läbi korjandust, ajalehtedes ilmusid aastast aastasse lootustandvad teated elujõuliseks saavast kogudusest ja lähiajal algavast ehitusest, lükkus see töö ometi edasi kuni Eesti iseseisvusaeg otsa sai. 

14. juunil 1941 arreteeriti õpetaja Paigaline. Kümme kuud hiljem hukati ta Sverdlovski oblastis asunud vangilaagris. Sindi kogudust teenis õpetaja Mihkel Soovik, kes 1944. aastal Läände põgenes, seal välis-eesti kogudusi teenis ja viimaks Ameerika Ühendriikides süstemaatilise teoloogia professori ametit pidas. 

Nõukogude ajal ei olnud lubatud tegutseda kogudusel, kel puudus oma kirik. Jumalateenistuste pidamine kooliga sama katuse all ei tulnud kõne alla. 1957. aastal arvati Sindi linn administratiivselt Pärnu koosseisu. Paljud Sindi elanikud liitusid Pärnu Eliisabeti kogudusega. 

Inimeste hing aga janunes Jumala sõna järele ning 1990. aastal taastati Sindi kogudus. Tegevus jätkus samas kohas, kus see sõja järel viimati katkes – jumalateenistustega Sindi koolimajas. Taastatud kogudust teenisid Andres Põder, Urmas Viilma ja mitmed teised vaimulikud, peamiselt ikka Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajad. 

Päris oma kinnisvara omanikuks sai kogudus esmakordselt alles 1998. aastal. Kogudus ostis vana raudteelaste elamu aadressil Paide maantee 7 ja renoveeris selle kogudusemajaks. Anjalankoski sõpruskogudus kinkis palvesaali jaoks klaveri. 

Väikeses koguduses paistab silma järjekindel pühapäevakoolitöö. Jääb loota, et koos lastega kasvab ka kogudus.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2