Vaimulik vastab: kuidas suhtub kirik tätoveeringutesse?
EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.
Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.
Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.
Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.
Lugesin EELK koduleheküljelt mitmeid teie poolt vastatud küsimusi ja loodan, et leidub aega ka minu murele vastata. Pöördun teie poole ühe vist veidi tobeda küsimusega, aga mind on see juba pikka aega vaevanud. Minu küsimus puudutab tätoveeringuid. Olen teinud endale mitmeid tätoveeringuid ja ausalt öeldes ei kahetse seda. Minu jaoks on see kui kunst kehal. Kuid tol ajal ma ei olnud veel usklik…… Kas tätoveeringud on taunitud luterlikus kirikus? Lugesin kristlikus foorumis kommentaare selle teema kohta ja olen päris segaduses nüüd. Ma ei ole veel ristitud ega ühegi koguduse liige, aga tahan tahan astuda kogudusse. Kas mu “kaunistused” võivad saada takistuseks kristlaseks saamisel? Kas eri kogudustel võivad olla erinevad arusaamad asjast? Kas peaksin varjama oma tätoveeringuid kui häbiasja?
Küsimus ei ole sugugi tobe ja ma usun, et on ringkondi või seltskondi, ka kristlikke, kus tätoveeringud võivad olla kellelegi pinnuks silmas.Samas tahan kohe rõhutada, et luterliku ega üldise kristliku arusaama järgi ei ole tätoveeringute näol mitte mingil juhul tegemist mingisuguse õndsusküsimusega. Kirik ei tauni neid ega kutsu muidugi ka kedagi üles ennast tätoveerida laksma, sest tegemist on inimese isikliku asjaga. Eri kultuurides ja ühiskondades võib olla küll valdav suhtumine tätoveeringuisse erinev, kuid isegi seal, kus neid taunitakse, ei ole tegemist mingi usu-, vaid kombeküsimusega.Inimene saab õndsaks üksnes Jumala armust. Jumal armastab iga inimest ja ootab inimeselt vastuseks samuti armastust ning enda usaldamist Jumala ja Tema armu hoolde. Kui inimene seda teeb, ei ole tal vaja muretseda mingite väliste kommete või tavade pärast.Tõsi küll, armastus Jumala vastu hõlmab ka armastust oma kaasinimeste vastu. Seega peab inimene oma tegusid ja elu- ning toimimisviise kaaluma ka ligimesearmastuse käsust lähtudes. Konkreetse tätoveeringute küsimuse puhul: kui näiteks keegi laseb end tätoveerida trotsiks kellegi teise, näiteks oma vanemate vastu, ning sooviga neid ärritada, siis ilmselt oleks parem tätoveering tegemata jätta – pealegi kipub inimene taolisel puhul oma tegu hiljem tavaliselt kahetsema. Hoopis teise väärtusega võib olla aga näiteks tätoveering, mille kaudu tahetakse kellelegi oma kiindumust või armastust väljendada – kuigi siin tuleb jällegi küsida, kas ehk ei ole selleks mingeid teisi, paremaid võimalusi.Kokkuvõtteks tahan kinnitada, et mingeid probleeme tätoveeringute pärast luterlikus kirikus tekkida ei tohiks. Seega pole põhjust ka tätoveeringuid häbeneda – loomulikult ei ole mõtet neid ka kaasinimeste provotseerimiseks ära kasutada.
