Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Jaani koguduse lugu.

19. sajandil mahtusid Tallinna eestlased ühteainsasse kirikusse, aga kui linn kasvas, jäi Püha Vaimu kirik eestlastele kitsaks. Tallinna linn oli koguduse patroon, kes pidi leidma lahenduse. Kogudus soovis uut kirikut ja asus 1851. aastal selleks ülemaaliselt annetusi koguma. Linn seevastu lootis piirduda juurdeehitusega. Toompea kasutas juhust ja ninanipsuks linnale andis ise krundi ning toetas rahaliselt uue kiriku ehitust. Linnavalitsus ei olnud rahul, sest Toompea maad ei kuulunud linnale ja sinna kirikut ehitades oleks linn kaotanud oma õigused kirikuelu korraldamisel. 

Ajapikku sai selgeks, et Püha Vaimu kirikut ei ole võimalik suuremaks ehitada ja nii pidi linn koguduse soovile vastu tulema. 20. oktoobril 1861. a. otsustati uus kirik ehitada linna maale, endise vallikraavi kohale, kuhu kehva pinnase tõttu tuli enne vundamendi rajamist palgid maasse rammida. 30. mail 1862. a. jagati korjandusega kogutud summa pooleks ja kahe uue kiriku ehitus võis alata, üks Toompea, teine linna maal. 

8. oktoobril 1862. a., kui Vene riik sai 1000 aastat vanaks, pandi Tallinnas uuele linnakirikule nurgakivi. Päev enne seda ilmus rae koosolekule senine Püha Vaimu koguduse õpetaja Theodor Luther ja teatas, et ta soovib anda uuele kirikule nime evangelist Johannese järgi. Jaani kirik olevat rahvale suupärane. Raad oli nõus ja koos nurgakiviga pandi kirikule ka nimi. Pidulikul jumalateenistusel jagati välja 5500 laululehte. Kaarli kirik sai nurgakivi mõni nädal hiljem, 28. oktoobril. 

Kuigi Jaani kirik valmis esimesena, kolis Kaarli kogudus juba enne seda Püha Vaimu kirikust välja ja pidas jumalateenistusi ehitusplatsi kõrvale rajatud ajutises pühakojas. 

Jaani kiriku projekt telliti Tallinna peaarhitektilt Christoph August Gablerilt. Projekteerimisel võttis ta eeskuju Niguliste kirikust. Altarimaali Kristusest ristil ja risti all Maarja, Johannes ja Maarja-Magdaleena, maalis Peterburi akadeemik Karl Gottlieb Wenig. Oreli ehitas kohalik meister Gustav Normann. Kolmandal advendil, 17. detsembril 1867. a. pühitseti Jaani kirik pidulikult sisse. Rahvast tuli kokku ülirohkesti, sh kuberner, rüütelkonna esimees, raehärra ja gildivanemad. Püha talituse pidas Tallinna superintendent Otto Girgensohn (tänapäeval ütleksime: praost). Teda assisteerisid Jaani koguduse õpetajad Theodor Luther ja Wilhelm Frese. Õieti olid nad Püha Vaimu koguduse õpetaja ja abiõpetaja, kuid Jaani kiriku valmides kolis terve kogudus koos vaimulikega uude kirikusse. Kümme aastat seisis Püha Vaimu kirik tühjana kuni seal uus Püha Vaimu kogudus asutati. 

Pühitsemispäeval kingiti Jaani kirikule kell, kolm kroonlühtrit, hõbedased karikas ja ristimisvaagen ning altarilühtrid. 

1869. aasta suvel oli Eesti esimesel üldlaulupeol ungari keeleteadlane Pal Hunfalvy. Lisaks külastas ta Tallinna linna ja osales Jaani koguduse jumalateenistusel. Kiriku kohta kirjutas ta, et see on „uus ja suur ning torngi silmale päris kena vaadata. [—] Kogu hoonest on näha, et tellija on olnud rikas ja ehitaja hea maitsega.“ 

Külalisele anti käärkambrist kaasa tool, sest pinkides vaba kohta ei leidunud. Eriti tütarlapsed olid lausa kahes reas: üks rida istus, teine seisis, siis vahetati kohad. Ka vahekäigud olid täidetud kirikulistega ja noored istusid kivipõrandal. Palve ajal jäi osa inimesi seisma, sest tihedas rahvasummas ei mahtunud kõik põlvili heitma.  

Koguduse laul üllatas kuulajat. Ta oli just tulnud laulupeolt, kus laule oli eelnevalt kokku harjutatud, aga siin laulis sama hästi tavaline kogudus. Kirikuõpetaja kohta märkis külaline: „kohe näha, et õppinud laulja“. Õpetaja Theodor Luther oli muide linnapea onupoeg. 

1874. aastal jagati Tallinna Jaani kogudus kaheks pihtkonnaks, 1917. a. asutati ka kolmas pihtkond. Õpetaja Woldemar Grohmann juhatas ise koguduse koori ja kandis ette Haydni oratooriumi. Ühtlasi kuulus ta 1880. aasta laulupeo komisjoni. 

Aastatel 1911 – 1913 ehitas orelimeister August Terkmann ümber Jaani kiriku oreli ja lisas sinna Eestis ainulaadse kajaoreli. Tegemist on altari taha peidetud viledega, mille mängimiseks on orelil neljas manuaal. Kajaorelit kasutatakse liturgias vaimuliku poolt lauldavate osade saatmiseks. 

1904. a. asutas Jaani kogudus 4-klassilise algkooli. 1918. a. vahetati kiriku vanad gaasiahjud keskkütte vastu ja alustati elektri sisseseadmist. Mõne aasta pärast säras juba terve kirik elektrivalguses. 

Kui Kaarli kogudus gümnaasiumi avas, püüdis Jaani kogudus naabriga sammu pidada ja avas 1920. a. samuti gümnaasiumi. Majandusraskuste tõttu tulnuks juba järgmisel aastal gümnaasium sulgeda, aga 3. pihtkonna õpetaja Hans Kubu võttis koolipidamise üle. Hans Kubu Eragümnaasium tegutses 1940. aastani. 

1923 ehitas kogudus vanadekodu, kus peavarju sai 110 hoolealust. 1924 osteti majad, kus asus koguduse kantselei ning elasid õpetajad ja köster. Aktiivselt tegutses noorte kogudus. 

Aastakümneteks jäi Jaani kirik Heinaturu ääres ainsaks suuremaks ehitiseks. 1910 püstitati kiriku ette Peeter I ausammas ja Heinaturg nimetati ümber Peetri platsiks. Pärast Vabadussõda sammas kõrvaldati ja platsist sai Vabaduse väljak. Uute modernsete hoonete kõrval tundus kirik vanamoodne. 1930. aastatel otsis Eesti riik avarat väljakut paraadide korraldamiseks. Jaani kirik jäi ette.  

Kogudus ei võinud mõeldagi oma armsa pühakoja lammutamisest ega koguduse jaotamisest teiste koguduste vahel. Ka kiriku ehitamine mujale, Pärnu maantee ja Liivalaia nurgale või äärelinna ei sobinud. Tuliseid vaidlusi peeti nii leheveergudel, kirikuringkondades kui Riigikogus. Kiriku asemele pidi tulema hiiglaslik kohtumaja ning selle ette kõrge samba otsa ratsamonumenti. 

20. veebruaril 1939. a. moodustati Laidoneri juhtimisel ja president Pätsi initsiatiivil monumendi ehitamise peakomitee. Sisulist tööd korraldas peaminister Kaarel Eenpalu, hiljem peaminister Jüri Uluots. Monumendi rajamist otsustati kiirendada ja tegutseda riigivõimuna jõupositsioonilt, kuna muidu ei jõua tulemuseni. Sügisel, pärast sakslaste lahkumist pakuti Jaani kogudusele Oleviste või Niguliste kirikut. 

Aprillis 1940 oli asi otsustatud, kuid kahe kuu pärast algas nõukogude okupatsioon ja Eesti riigi kavatsused jäid ellu viimata. Vares-Barbaruse valitsus suunas vabadussamba jaoks kogutud raha kultuurimaja ehituseks ning Jaani kirik jäi puutumata. Kuigi lammutamisest on kõneldud ka hilisematel aegadel, on kadunud siiski kõnelejad, aga mitte kirik. 

Vaimulikel nii kergesti ei läinud. Õpetaja Hans Kubu viidi vangilaagrisse, kus ta tapeti, Rudolf Kiviranna ja Aleksander Täheväli põgenesid 1944. aastal läände. 1948. aastal vahetasid Tallinna Jaani ja Viru-Jaagupi vaimulikud oma kohad: Ferdinand Jürgenson läks Viru-Jaagupisse ja Jaan Kiivit vanem tuli Tallinna Jaani kogudusse. Nii Jaan Kiivit kui Kuno Pajula pärast teda valiti EELK peapiiskopiks. 

Nõukogude ajal ehitati kiriku põhjaseina külge väiksed majandusruumid ja kirik ühendati linna keskküttesüsteemiga. Kogudusega liitus palju vennastekoguduse taustaga usklikke. Kord kuus pühapäeviti olid kirikus noorteõhtud. 1981. aastal asutati noortekoor. Noored lindistasid Soosaare ja Pajula jutlusi ning käisid neid inimestele kodudes ette mängimas. 

Eesti taasiseseisvumise ajal teenis kogudust professor Toomas Paul, kelle kõrval jõudis doktorikraadini ka abiõpetaja Arne Hiob. 

Õpetaja Jaan Tammsalu võttis ette põhjaliku remondi. 2006. aasta ülestõusmispühadeks sai kirik uue oreli altariruumi ning vana suur orel ja altaritagune kajaorel läksid kapitaalremonti. Oleks aga olnud rumalus panna üles kolm korras orelit ning alles siis hakata remontima kiriku lage ja seinu. Polnud ju mõeldav orelivilesid tolmu ja krohvi täis ajada. Kiriku kapitaalremont sai teoks 2007. aastal. Muuhulgas rajati põrandaküte ning kasutusele võeti keldriruumid. Polnud kohta, mida remondi käigus ei oleks uuendatud. Abikäe ulatasid nii Tallinna linn kui Eesti riik. Jumalateenistusi peeti remondi ajal Niguliste kirikus. 

Suure oreli restaureerimistööd lõppesid 2009. aasta suvel ja 2010. a. sai kirik värske välisilme. 2009. a. avati Harjumäe nõlval vabadusristi motiiviga võidusammas. 

Õpetaja Jaan Tammsalu kinnitab, et Tallinna Jaani kirik pole kunagi olnud nii ilus kui praegu.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1