Vaimulik vastab: kuidas mõista kahe riigi eristamist luterlikul viisil?
EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.
Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.
Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.
Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.
Mis on Lutheri kahe valdkonna õpetus?
Õigupoolest tuntakse seda eesti keeles pigem kui kahe riigi õpetust (Zwei-Reiche-Lehre; Lehre von den beiden Reichen (Regimenten)). Tegemist arusaamaga, mille kohaselt on olemas kaks Jumala poolt seatud võimuvaldkonda: vaimulik (kiriklik) ja ilmalik (riiklik, ühiskondlik), millele inimene peab ennast allutama ja milles inimene peab tegutsema – vastukaaluks keskajal levinud seisukohale, mille kohaselt inimene, kes on üheaegselt nii Jumalariigi kui maise riigi kodanik, on nii ühes kui teises allutatud kiriku meelevallale.
Lutheri järgi on Jumal rajanud kolm olulist seisust: oeconomia (majapidamine), mille alla kuuluvad abielu, perekond, kodu;politia (riik), mille alla kuulub ilmalik valitsusvõim ja ühiskondlik tegevus; sacerdotium (preesterkond), mille alla kuulub kirik.
Need seisused on Lutheri järgi võrdsed, üks ei allu teisele, ja neid ühendab see, et nad kõik on Jumala poolt seatud. Olgu täpsustatud, et kaks esimest seisust kuuluvad ilmaliku valdkonna ja kolmas vaimuliku valdkonna alla. Iga seisus peab tegelema oma asjadega, mitte sekkuma teistesse, aga samas meeles pidama, et eelkõige on nad kõik Jumala teenistuses. Ka inimene, kes hoolitseb oma perekonna eest, või see, kes on mingis riigiametis, peab seisma Jumala ja evangeeliumi teenistuses ning Jumala sõna kuulutamist kõigiti soodustama ja edendama.
Samas peab vaimulik seisus meeles pidama, et talle ei ole antud otsustusõigust nö ilmalikes küsimustes, kuid ta võib teha vahet sellel, kas ilmalik võim toimib vastavalt Jumala poolt talle seatud kutsumusele või eksib selle vastu. Viimasel juhul on vaimuliku kohustus ilmalikku võimu korrale kutsuda – see on muidugi teema, mille üle on hiljemgi palju vaieldud, näiteks Hitleri-aegsel Natsi-Saksamaal, kus ametlikust kirikust eraldus nn tunnistuskirik, kes ei olnud valmis leppima ainult nö vaimulike asjadega tegelemisega, vaid otsustas osutada ka poliitilist vastupanu kuritegelikule režiimile.
Martin Luther kirjutab teoses Von weltlicher Obrigkeit, wieweit man ihr Gehorsam schuldig sei: Jumal on rajanud inimeste seas kaks võimu (Regiment), ühe vaimuliku Sõna läbi ja ilma mõõgata, et inimesed seeläbi vagaks ja õigeks saaksid, nii et nad sellesama õigusega igavese elu päriksid. Ja sellist õigust rakendab ta Sõna kaudu, milleks ta on jutlustajaid käskinud. – Teine on ilmalik võim (Regiment) mõõga läbi, et need, kes sõna läbi ei taha vagaks ja õigeks saada igaveseks eluks, siiski säärase ilmaliku võimu läbi oleksid sunnitud vagad ja õiged olema maailma ees. Ja seda õigust rakendab ta mõõga läbi. Ja kuigi ta seda õigust ei tasu igavese eluga, tahab ta seda siiski, et inimeste seas oleks alal hoitud rahu, ja tasub seda ajaliku hüvega.
Lutheri järgi on väga tähtis mõista ja Pühakirjast õppida, et inimene teenib nii ilmalikus kui vaimulikus seisuses eeskätt Jumalat. Niisiis ei ole kaks võimuvaldkonda Lutheri jaoks mitte kaks väliselt piiritletavat ja teineteisest selgelt eristatavat valdkonda nagu näiteks riik ja kirik, vaid iga kristlane on ühtaegu ilmalik ja ristiinimene (Weltmensch – Christmensch), kes allub vastavas valdkonnas kehtivatele seadustele ja reeglitele.
