Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Peeteli koguduse lugu.

19. sajandi keskel asusid tänase Pelgulinna aladel rabad vaheldumisi kanarbikuliste küngaste ja männikutega. Väheseid rohumaid kasutati karjamaadena. 1869. a. alustati Tallinn-Peterburi raudtee ehitamist. 1879. aastal rajas Johann Grabby siia tellisetehase, mis andis tööd ja leiba. Paldiski maantee kõrvale tekkisid Telliskivi, Härjapea, Heina ja Õle tänav. 1912. a. avati Pelgulinna esimene kool, 1923. a. hipodroom. 1926. aastal oli Pelgulinnas 7326 elanikku ning nende hulk aina kasvas. 

23. aprillil 1927 peeti Tallinna Linnamisjoni majas Kentmanni 6 Tallinna Peeteli koguduse asutamiskoosolek. Kuu aega hiljem valis kogudus oma esimeseks õpetajaks Hermann Hanssoni. 

Esimesed kaks aastat pidas vastloodud kogudus oma jumalateenistusi Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, seejärel lühikest aega Tallinna Toomkirikus. 1929. a kutsuti õpetaja Hansson Lääne-Nigulasse ja Tallinna Peeteli kogudus valis tema asemele õpetaja Roderich Bidderi.

Edaspidi üüris kogudus endise makaronivabriku ruume Tarabella ehk Timuti tänav 26. Alles Pelgulinna asudes muutus koguduse elu aktiivseks, sest enam polnud tarvis ruume kellegagi jagada. Aastal 1930 kinkis koguduse liige Gotlieb Luss krundi Vana-Kalamaja 5, millele kirik ehitada. Kahjuks ei osutunud see linnaplaneerimise seisukohalt võimalikuks. 

1935. a. saadi Tallinna linnavalitsuselt tasuta krunt aadressil Preesi 5/7. Esialgu kavatseti ehitada väike puukirik, aga linnavalitsus ei kinnitatud projekti. Uus projekt telliti arhitekt Eugen Sachariaselt ja 14. mail 1937 algasid ehitustööd. Kuu aega hiljem, 13. juunil pani Tallinna praost Hans Kubu suure rahvahulga osavõtul uuele kirikule nurgakivi.

Kiriku ehitamise ajal peeti vabaõhujumalateenistusi otse ehitusplatsi kõrval ja lähedalasuvas Kopli metsas. Kui kirik sai katuse alla, jäi ehitus ligi pooleks aastaks seisma, sest koguduse kassa oli tühi. Jooksvate laekumistega suudeti vaevu tasuda seniseid võlgu. 

Uut laenu ei õnnestunud saada. Koguduse erakorralisel koosolekul avaldas õpetaja Bidder arvamust, et kramplikud katsed laenatud rahaga edasi ehitada on riisunud Jumala õnnistuse ning kogudus peab Jumalalt andestust paluma, sest liiga palju on loodetud inimeste ja mitte Jumala peale. Varsti pärast seda avanesidki uued võimalused ja ehitajad olid nõus oma kuluga kiriku valmis tegema tingimusel, et kogudus tasub võlad kümne aasta jooksul. 

Korduvalt pöörduti abipalvega vennastekoguduse poole, kelle liikmeskonda õpetaja ise kuulus, et nad korraldaksid peetellaste toetamiseks palveõhtu. 

20 000 krooniga toetas ehitust president Konstantin Päts. Üks lesknaine hoidis kokku 5 krooni saunaraha ja annetas selle kiriku heaks. Kopli koguduse lapsed panid kokku 4 krooni ja 50 senti. Pärnu Eliisabeti kogudus andis 35 krooni. Koguduse organist Juhan Laanemaa loobus oma palgast. 

1938. aasta detsembri alguses asus kunstnik Karl Herman maalima altariaknaid. Kahe nädalaga valmisid pildid Kristuse sünnist, surmast ja ülestõusmisest. Kahjuks hävis tema töö Teises maailmasõjas Nõukogude lendurite õhurünnaku ajal. 

18. detsembril 1938 pühitses piiskop Rahamägi Tallinna Peeteli kiriku. Kohal olid haridusminister ja 14 vaimulikku Tallinna praostkonnast. Uuel kirikul oli korralik keskküte ja ventilatsioon ning avar orelirõdu. Moodne elektrivalgustus andis interjöörile palju juurde.

Kuna Pelgulinnas elas palju lapsi, avas Peeteli kogudus  lasteaia. Kahjuks sai see tegutseda vaid lühikest aega, 1. oktoobrist 1939 kuni 1. maini 1940. Pärast suvepuhkust oli riigikord vahetunud ja edasisel tegevusel kriips peal. 

Sügisel 1939 asus õpetaja Bidder Saksamaale. Kogudus otsis samasuguse vaimsusega õpetajat ja leidis senise EELK noorsootöö peasekretäri. Magister Karl Tiit oli ühiskondlikult väga aktiivne. 1940. aasta sügisel alustas tema juhtimisel tööd koguduse noorte Külviring, et üheskoos tungida üksikute kirjakohtade mõttesügavustesse. Kahjuks vangistati õpetaja Tiit ööl vastu 1. nelipüha 1941. a. Tribunali otsusega lasti ta maha. Külviring tegutses edasi. 

1942. a. valiti uueks hingekarjaseks Konstantin Kütt, kuid juba mõne kuu pärast nõudis Haapsalu kogudus oma õpetaja tagasi. Lühikese ajaga võitis Kütt suure poolehoiu Pelgulinna rahva seas. Avaldati lootust, et tema kuulutuse läbi võiks kogu Pelgulinn saada Peeteli koguduse liikmeiks. 

Pärast säärast kaotust pöördus kogudus kirikuvalitsuse poole palvega kutsuda Saaremaalt tagasi õpetaja Adolf Horn, kes oli ajutiselt enne Kütti kogudust teeninud. Horni ajal jätkus aktiivne koguduseelu vaatamata vaenulikule riigikorrale. Tegutsesid puhkpilliorkester, segakoor, meeskoor, naisansambel ja trio. 

1944. aasta sügisel valiti Horn EELK ajutise korraldava toimkonna peasekretäriks, talvel valiti ta kirikuvalitsuse assessoriks ja Tallinna abipraostiks, kevadel Usuteaduse Instituudi õppejõuks. KGB kartis Horni tõusmist Tallinna praostiks ning usuasjade volinik leidis, et piiskopi kt August Pähn on pehme iseloomu tõttu Adolf Horni ja Ferdinand Jürgensoni mõju all. Horn arreteeriti 14. veebruaril 1948. Ta suri vangilaagris. 

Linnavalitsus andis õpetaja ametikorteri baptisti jutlustajale ning lahti läks kuulujutt nagu antaks kogu Peeteli varsti vabakogudustele. Eesmärk oli kogudusi omavahel riidu ajada. 

Kuus aastat teenis Tallinna Peeteli kogudust õpetaja Kaide Rätsep, seejärel tehti õpetajate vahetus Kaarli kogudusega. Konsistoorium määras Rätsepa teenima Kaarli kogudust ja sealne abiõpetaja Mihkel Liikane toodi Peetelisse. Uus õpetaja oli meeldivalt üllatunud Peeteli koguduse liikmete karske elu üle. Polnud ka ime, sest koguduses valitses pietistlik hoiak. 

1954. aastal soovis Tallinna Elamutevalitsus võtta enda kasutusse kiriku külghoone. Juba mõne aasta eest oli leerisaal muudetud raamatukogu laenutuspunktiks ning keldrisaalis asusid kondiitrivabriku Kalev tootmisruumid. 

Tallinna Linna TSN Täitevkomitee otsustas Peeteli koguduse sulgeda ja kirik anti 14. augustil 1962 Riiklikule Raadio- ja Televisiooni Komiteele. Koguduse esindajad keeldusid varade üleandmise aktile alla kirjutamast, viidates selle õigustühisusele. 

30 aastat kasutas Eesti Telefilm kirikut võttepaviljoni ja rekvisiidilaona. Kaduma läksid kirikukell, orel, altar, kantsel ja pingid. Aknad müüriti kinni, rõdu eraldati vaheseinaga. 1970. aastatel lõhuti tornikiiver. Peeteli kogudus ühendati Tallinna Toomkogudusega. Toomkirikusse võeti kaasa kunstnik Wenigi loodud altarimaal, mis Niguliste kirikus märtsipommitamise üle elas ja seejärel Peetelisse toodi. 

1992. aastal kolis Eesti Telefilm kirikust välja ja armetus seisus hoone anti kasutada Diakooniakeskusele. 27. mail 1993 peeti Tallinna Peeteli koguduse taastamiskoosolek. Kümme päeva hiljem peeti esimene jumalateenistus. Alates 1994. aasta veebruarist teenis kogudust õpetaja Jaak Aus ning juhatuse esimeheks valiti Marko Tiitus. 

1996. aastal asus Peeteli kogudust teenima õpetaja Avo Üprus. 23. detsembril 1997 avas kogudus tänavalaste päevakeskuse. Aastal 2000 renoveeriti kiriku kelder. Sinna tulid pesemisruumid, köök, söögisaal, eluruumid ja loovustuba. Töödel olid suureks abiks endised tänavalapsed. Peeteli kogudus sai tuntuks sotsiaaltööga vaeste ja viletsate, hüljatute ja õnnetute, eelkõige õige koduta ja piisava vanemliku hoolitsuseta laste abistamisel ja kaitsel. 

Aastal 2005 eemaldati raske ja ohtlik kivikatus, mis asendati plekk-katusega. 2006 taastati kirikusaali võlvlagi. 21. novembril 2006 tõsteti üles uus tornikiiver. 

Suvel 2007 puhastati kiriku põrand. Uued pingid valmistati Tampere Harju koguduse rahalisel toel. Seejärel renoveeriti fassaad, torn, kirikusaal ning Härjapea tänava poolne välissein. 

Alates 2008 peetakse igal laupäeval ka venekeelne jumalateenistus.

2011 restaureeriti küttesüsteem, 2012 kiriku kelder. Õpetaja Avo Üpruse viimane kaunis töö oli kirikukella hankimine. Tampere sõpruskoguduse abiga osteti Saksamaalt kasutatud kell, kuid müüja annetas suure osa rahast misjonitöö alustamiseks Harkujärvel. Aastal 2016 palus Avo Üprus end Peeteli koguduse teenimisest vabastada. Edaspidi pühendus ta Harkujärve koguduse loomisele. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.