Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Jõelähtme koguduse lugu.

Jõelähtmes on Eesti kõige vanemad põllud, kõige vanemad kivikalmed, kõige suurema pindalaga linnamägi ja kõige tihedam muinasaegne asustus. Jägala Jõesuus oli mõni sajand enne Kristust üks põhjapoolse Euroopa suuremaid linnuseid. Ligi kolm tuhat aastat tagasi rajati Jõelähtme kivikirstkalmed, mis on Eesti vanimad kiviehitised. 

Hiljemalt 13. sajandil jagunes Rebala muinaskihelkond kaheks: läänepoolseks Jõelähtme ja idapoolseks Kuusalu kihelkonnaks. Toona oli siin tihe asustus. Üksnes rannikualal elasid hõredalt kaluripered. Sealse vaba ruumi täitsid rannarootslased, kes 16. sajandil eestlastega segunesid, sekka veidike soomlasi. 14. sajandil eraldus Jõelähtmest selle kagupoolne osa, kunagine ääremaa, millest kujunes iseseisev Harju-Jaani kihelkond. 

1219. aastal läksid Kallavere külje alt teele mungad, kes ristisid Jõelähtme kihelkonna rahva. Ühe küla ristimine võis aega võtta neljast-viiest tunnist poole päevani. Uude kohta saadeti käskjalad ette, et seal külarahvas kokku kutsutaks. 

Noor kogudus püstitas esialgu puust kiriku. Jõelähtme Maarja kirikut on kirjalikult mainitud 1241. aastal. Hiljem asendati see ruudukujulise kivikirikuga, mis meenutas väikest kindlust. Kohalikul valitsejal oli kirikus omaette rõdu. Tööd tegid Tallinna meistrid. Kiriku vanim hauaplaat kannab aastaarvu 1305. 

Esialgu oli Jõelähtme kirikul kolm torni. Lisaks lääneviilul seisnud haritornile asusid tornid ka kirde- ja kagunurgas. Kolmelööviliseks võlviti kirik 14. sajandi teisel poolel. Võlvidepealset kasutati laopinnana. Seoses avara altariruumi ehitusega 15. sajandi alguses lammutati kaks vana torni, kiriku põhjaküljel asunud käärkamber ja lõunaküljel asunud sandikoda. 

Liivi sõja ajal nägi Jõelähtme kihelkond korduvat Vene sõjaväge. Viimast korda saabusid venelased Jõelähtmele 22. jaanuaril 1577, et alustada Tallinna piiramist. Tallinn osutas tõhusat vastupanud ja 13. märtsil olid Vene väed sunnitud taanduma. Jõelähtme kirik sai kannatada ning sõja lõppedes ehitati kirikule uus nelinurkne haritorn. 

Lisaks kirikule Jõelähtmes oli kihelkonnas veel hulk kabeleid. Need asusid Ihasalus ja Kostirannas, Peetruse kabel Randveres ja Laurentiuse kabel Prangli saarel. Alates 17. sajandist arvati Jõelähtme kihelkonda ka seni Jüri kogudusele kuulunud Saha kabel. Kaugemas minevikus olevat Jõelähtme vaimulik pidanud jumalateenistusi ka Pirita kloostris. 

Esimene rootsiaegne Jõelähtme pastor Gisebert Kritte oli kunagine Tallinna vaeste koolipoiste asutuse kasvandik, kes ülikoolihariduse sai Wittenbergis. 

Õpetaja Petrus Carelius, nagu nimigi ütleb, oli Karjalast pärit, kuulsast Viiburi suguvõsast. Jõelähtmes jutlustas ta heas rootsi ja eesti keeles. 

Õpetaja Olaus Duncan oli pärit Stockholmist ning enne Jõelähtmele saabumist töötas Riia lossikrahvi ja Padise pärishärra Thomas Rammi koduvaimulikuna. 

Õpetaja Heinrich Bartholin oli pärit Soomest, Turu linnast. Jõelähtmele kutsuti ta Hiiumaalt Pühalepa kogudusest. Vene-Rootsi sõja ajal 1657. a., kui katkulaine armutult Jõelähtme kogudust rüüstas, põgenes ta Rootsi, kuid tuli peagi tagasi ja teenis kogudust veel ühe aasta kuni tedagi hauda kanti. 

Pärast sõda ja katku olid asjalood teised – enam ei olnud Jõelähtme kohaks, kuhu teiste koguduste pealt tuldi, vaid järgneva saja aasta jooksul läksid kõik vaimulikud peale ühe, kes noorelt suri, siit ära mõnda paremasse paika ja pärast Põhjasõda oli kogudus nii vaeseks jäänud, et kaua aega ei suutnud ta kirikuõpetajat ülal pidada. Vähe sellest – kogudust hooldas Harju-Jaani kirikuõpetaja. Harju-Jaani oli ju varem kõrvaline kant, nüüd olid aga viimastest saanud esimesed ja esimestest viimased. 

Rootsi aja lõpul tegi mitu Jõelähtme vaimulikku endale nime piiblitõlkijana. Johann Wilcken taastas pärast Toompea tulekahjut Uue Testamendi tõlget ning Eobald Rhanaeus tõlkis pärast Jõelähtmelt lahkumist Luuka evangeeliumit ja apostlite tegude raamatut. Seevastu Preisimaalt saabunud Georg Schwäbischi introduktsioon viibis kaks aastast kuni ta eesti keele ära õppis. Rootsi ajast on säilinud kiriku kantsel (1639) ja altar (1670). Kiriku rootsiaegne katus pehkis ära ja vajas väljavahetamist. Materjal toodi kohale, aga kui vene sõjavägi 1710. aastal kiriku juures peatus, tassiti materjal laiali ja põletati ära. Uus katus sai valmis alles 1727. aastal. 

Külakabelid olid ajahambast puretuina või Põhjasõja tõttu kas hooletusse jäänud või suisa hävinud. Samal ajal koitis rahva seas usuline ärkamine. Õpetaja Heinrich Christoph Wrede oli õppinud pietistlikus Halle ülikoolis. Maardu mõisnik von Bohn oli 1739. aastal Piibli trükki aidanud ja pidas kirjavahetust krahv Zinzendorfiga. 1741. aastal võttis von Bohn enda juurde hernhuutlase Brackhauseni koos abikaasaga. 

Õige hoo sai vennaste ärkamine seoses õpetaja Johann Bidbergiga, kes isegi siis, kui vennastekoguduse tegevus ära keelati, jätkuvalt töötas koos ärganutega. Liikumine oli elav. Usklikud armastasid laulda ja palvetasid kodudes kogu südamest, samuti pastoraadis koos kirikuõpetajaga. Kihelkonna koolmeistrid kohtusid pastoraadis kindla ajavahemiku järel. Ärganud hoolitsesid haigete eest ja abistasid puuduses olijaid. Kuna Jõelähtmes ei olnud palvemaja, käidi rõõmsasti koos naaberkihelkondade palvemajades. 

Jumal õnnistas Jõelähtme kihelkonda veel kaua aega äratusmeelsete hingekarjastega. Õpetaja Carl Johann Sommer asutas koole ning jagas lastele vaimulikku kirjandust. 

Alates Gustav Ernst Hasselblattist oli hulk Jõelähtme kirikuõpetajaid omavahel perekondlikult seotud. Näiteks Isaac Heinrich Hirschhausen oli Hasselblatti väimees ja Georg Friedrich Schüdlöffel omakorda Hirschhauseni väimees. Mõlema väimehe pojad on samuti Jõelähtme kogudust teeninud, samuti vana Hasselblatti pojapoja äi Peter Heinrich Schwabe. 

Kaks kirikuõpetajat, Jacob Johann Anton von Hirschhausen ja Gustav Hasselblatt on mõlemad redigeerinud 1822. aasta Piibli väljaannet. Kõige kuulsamaks Jõelähtme hingekarjaseks võib pidada Gustav Heinrich Schüdlöffelit, kes hakkas esimesena koguma Kalevipoja lugusid ja avaldas need ajakirjas „Inland“ 1836. Lisaks redigeeris ta Uue Testamendi ja Psalmide tõlget ning võttis esimesena kasutusele Ahrensi uue grammatika, kui tõlkis eesti keelde Lapimaa äratusjutlustaja Thomas Westeni eluloo. 

Praegune Jõelähtme surnuaed rajati arvatavasti 19. sajandi esimeses pooles. Kuna loopealse paesesse pinda oli raske hauda kaevata, veeti surnuaia rajamisel sinna pinnast juurde. Nii sündis kiviaiaga piiratud tehisküngas, milliseid leidub ka Ahvenamaal ja Ojamaal. Surnuaia vastas asuvat kivikalmet kutsutakse rahvasuus Kingakuruks, sest seal panid Rebala küla poolt kirikusse tulijad vanasti kingad jalga. 

1858 ehitas Gustav Normann Jõelähtme kirikusse esimese oreli, 1878 tehti Friedrich Modi kavandi järgi kiriku aknad kõrgemaks ja esmakordselt raiuti valgusavad ka põhjaseina. 1890 tõsteti kõrvale vana altarimaal, millel on kujutatud Kristust ristil, Maarjat ja Johannest. Maal pärineb tõenäoliselt Põhjasõja järgsest ajast, kuid ei saa välistada, et see võib ka vanem olla. Altarile telliti Tallinna kunstnik Theodor Albert Sprengelilt uus maal, mis kujutab üksnes Kristust ristil. 

2. septembril 1910 süttis Jõelähtme kiriku torn. Kellamehe sõber suitsetas üleval piipu ja pillas tule maha. Paari tunniga hävisid nii kiriku katus kui haritorn. Tänu Jumalale jäi kiriku sisemus puutumata ja kogudus võis jätkuvalt igal pühapäeval endises paigas kokku tulla. Uus katus ja massiivne läänetorn pühitseti 4. novembril 1912. Ühtlasi valati Riias pronkskell, mida ehivad sõnad: „Au olgu Jumalale kõrges!“ Torni joonised valmistas arhitekt Friedrich Modi. 

Vennastekoguduse äratuslik vaim elas Jõelähtmes edasi ka Eesti Vabariigi ajal. Jõelähtme ärganud käisid Tallinna vennastekoguduses. Eriti elav oli vendade tegevus, kui 1934 kutsuti Jõelähtme organistiks Heinrich Meri, kelle nooremast vennast Harald Merist sai nõukogude ajal Järva praost. Kogudust teenis köster Meri ajal õpetaja Elmar Petersoo, kes 1944. aastal põgenes Rootsi ning kelle pojast Udo Petersoost sai hiljem väliseestlaste peapiiskop. Jõelähtmest on pärit vaimulikud Edgar Ots ja Ants Leedjärv. 

Teise maailmasõja ajal lõhkusid nõukogude sõdurid Jõelähtme oreli. Tänaseni on püsti vaid oreli prospekt. Nõukogude ajal võeti kirikult hooned ära, pastoraadis oli kool ning kirik kannatas rüüstamiste all. Õpetaja Kalle Mesila algatusel pani kogudus akendele trellid ette. Vennaste palvetunnid olid Harju-Jaanis. 

Kui ajad muutusid ja Eesti iseseisvus, seati kiriku aknad paremasse korda. 6. novembril 2005 pühitses peapiiskop Andres Põder uued Andrei Lobanovi valmistatud vitraažaknad.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1