Kaasaegne Eesti kaitseväe kogemus on väga vajalik ka kirikus, et ärevatel aegadel inimestele turvatunnet pakkuda, selgitab EELK kantsler ja Kambja koguduse hingekarjane Andrus Mõttus. Kiriku juhtkonna liige avab lähemalt, miks ta otsustas enam kui kaks kuud väldanud põhjaliku militaarkoolituse läbi teha ning kas see paneb vaatama uue pilguga ka kirikutööle.

“Kriisiks on mõistlik selleks aegsasti valmistuda. Seda, et lähen sõja puhkedes siit paadi või lennukiga kuhugi minema, ei kujuta ma küll ette. Seega, kui jamaks läheb, siis pean olema valmis midagi tegema,” kirjeldab Andrus Mõttus lähemalt mõttekäiku, miks ta sõjalist väljaõpet oluliseks pidas. Viimati osales kantsler mais toimunud kõrgematel riigikaitsekursustel, eelnevalt tegi läbi aga põhjaliku sõjalise õppe, mis hõlmas nii teoreetilist õpet klassiruumis kui ka lahinguoskusi.

Staabiohvitseride kursus tundus Mõttuse selgitusel olevat hea võimalus, kus lühikese ajaga, mida on natuke üle kahe kuu, sai tutvust teha elementaarsete sõduri baasoskustega – kuidas püssi lasta, kaevikut kaevata, telki püsti panna, telkmantli all magada…  Ta lisab, et tahtis mõista ka laiemat pilti: mis sõda üldse on, kuidas seda planeeritakse, mida tähendab lahinguks valmistumine – mida ja keda kõike on vaja selleks, et üldse saaks püssi lasta. “Need teadmised aitavad kaasa, et olen otsustaval hetkel selles kohas, kus mind kõige rohkem vajatakse,” märgib ta.

Vana võlatunne ei andnud rahu

Staabiohvitseride kursusele pääsemine ei  pruugi olla lihtne, kinnitab Mõttus, sest tahtjaid on palju ja oma võimalust oodatakse aastaid. “Enamik osalejaid on kas kaitseväelased või vähemasti kaitseliidu liikmed, kes lähevad kursusele selleks, et oma auastet tõsta. Selle eest, et mulle, kes ma kaitseväega üldse pole kokku puutunud, selline võimalus anti, olen headele soovitajatele tänulik,“ ütleb ta.

“Midagi pole teha – kui ise sõjaväes käinud ei ole, on kusagil sisimas ikka tunne, et õiged mehed käisid sõjaväes ning sina oled kuidagi memmekas või saamatu. Mis siis, et minu aastakäigu poisse, kes ülikooli sisse said, lihtsalt sõjaväkke ei võetud.” Mõttus meenutab, et sõjaväes teenimine on talle olnud tähtis: “Põhikoolis uurisin isa käest, kui palju peab sõjaväes lõuga tõmbama – et kas saaksin hakkama. Kui 15-16-aastaseid poisse hakati arvele võtma, siis küsiti minult, et kuhu sa minna tahaksid ja mina olin kindel, et dessantväkke, sest seal saab füüsiliselt veel tugevamaks, õpib kaklema.”

Nüüd, üle aastate, hakkas kriisi lähenedes vana tuttav võlatunne jälle hinges kriipima. Ka organisatsioonis vastutaval kohal töötamine ei teinud asja kergemaks, sest just kantsleri vastutusala on ka kiriku toimetulek ootamatuste ja kriisiolukordade puhul. “Vajalik kogemus ja teadmised olid puudu – mina ei tundnud kaitseväge ja kaitsevägi ei tundnud mind,” võtab kantsler lühidalt kokku.

Kulbiga mees pole kehvem sõdurist kaevikus

“Algul vaatas mõnigi kursusekaaslas mind eemalt, et „mingisugune papp“, aga hiljem tuli üks ja teine oma kogemustest rääkima. Et kas Jumal on ikka olemas. Minu sõnum oli neile see, et kui inimene on surmaga silmitsi, siis on tähtis, et Jumal õigel ajal talle meelde tuleks,” kirjeldab vaimulik.

Üks missioonil käinud mees jagas meenutusi, kuidas ta tule alla sattus: “Pommid hakkasid kukkuma ja lõhkema ümberringi; olin liiva peal maas, tuharalihased krampis… et kui sa seal üleval oled, siis kaitse mind!” – need, kes päriselt kriisis olnud, need usku üleolevalt kindlasti ei suhtu,” kinnitab Mõttus.

Juba oma esimese juubeli seljataha jätnud mehena oli enne kursustele minekut ka natuke kõhedust: “Enamikule oleksin võinud ju olla vähemalt isa eest. Et äkki ma ei jaksagi, äkki pean jooksma ja ma ei jõua? Kursusel on palju asju, mida füüsiliselt on vaja teha. Kohapeal oli koormus siiski umbes selline, nagu ette kujutasin ja ka füüsiline vorm oli piisav, et kõik läbi teha. Õnneks ei pidanud mind keegi järel lohistama ja jalgu ma ei jäänud.”

Kursuse järel ei ole kantsler enam sugugi kindel, et sõjas on kõige olulisem just püssi lasta. Tegelik pilt sõjast on siiski oluliselt avaram kui lahingu pidamine kaevikus. “Selleks, et sõdurid üldse püssi lasta saaks, on vaja neid näiteks ühest kohast teise transportida, masinaid kütusega varustada, igaühele varuda päevas vähemalt kolm liitrit vett, tarvis on riideid, ööbimiskohta….”

Ettekujutus “tagalarottidest” on Mõttuse sõnul täiesti vildakas. “Tankide tankimine on näiteks üks ohtlikumaid ameteid lahinguväljal, nagu ka sidepidaja oma, sest need on esimesed sihtmärgid, mille hävitamisega saab vastast segadusse ajada.” Sõjaks valmisoleku tagab suurel määral just inimeste tavaline igapäevane töö: “Põllumees peab ikka vilja külvama, ehitada on tarvis, riideid on tarvis. Normaalne olukord peab kestma seni, kuni vähegi võimalik.” 

Märkimisväärne osa luterliku kiriku vaimulikest kuulub Kaitseliitu. Sõjaolukorras oodatakse mehi relva alla. Isegi peapiiskop sai Kaitseväelt õppuste eel teate, et sõjaolukorras peab ta teenima snaiprina. Kuidas suhtub kantsler, et riigikaitse korraldajate arvates võiks kogudused keerulisel ajal justkui jääda karjaseta ja kirik juhtimata.

“Arvan, et selline lähenemine on Kaitseväe mätta otsast vaadatuna täiesti mõistetav. – kui sul on ainult üks tööriist ja see on haamer, siis tunduvad kõik su probleemid olevat naelad, ehk et nemad ei peagi nägema laiemat pilti. Aga sarnaselt vaimulikele võib ju küsimus tekkida arstide ja kooliõpetajategi puhul.”

Mõttuse sõnul on aga selge, et kogudused ei saa teenimata jääda, mis ka ei juhtuks. “Arvan seda, et vähemasti kolmandik vaimulikest peaks ikkagi jääma koguduste juurde ja eriolukorras teenima kolme kuni viit kogudust. Kui see pole võimalik, siis peavad kirikutöö ära tegema vabatahtlikud, kelle võimed seda lubavad. Olen oma kogudusejuhtidele näidanud, kus mu kapis on jutluste raamat, sest ka ootamatus olukorras ei tohi jumalateenistus pidamata ega koguduseelu seisma jääda.”

Viimane reserv, mis läheb lahingusse, on kulbiga mehed, ja samasse kategooriasse peaks kuuluma ka vaimulikud, leiab Andrus Mõttus. “Sõda ei võida see, kellel on rohkem püsse, eelkõige on küsimus kaitsetahtes.” Just viimane on praegu ka ukrainlaste suur trump. “Zelenski ja tema meeskond on hoidnud seda ühist meelsust ja soovi vaenlasele vastu hakata – hoida inimesi koos, olla nende liider. Hoiak on sõja puhul eluküsimus, sest sellest oleneb, kas põllumees näeb mõtet külvata.”

Ega Jumal ole sõda alustanud

“Meil on vastutus. Kellegi elu võib ohtu sattuda nii meie tegevusest või tegevusetusest,” tõdeb Andrus Mõttus. “Kui Jumal laseb mul sattuda sellisesse olukorda, et pean ründajale vastu astuma, siis tõenäoliselt olen valmis ka relva haarama. Kui sa vahendite, jõu ja oskuste olemasolul seda ei te, oled ju kaaskurjategija ja süüdi selles, et oled lasknud ülekohtul toimuda.”

Palve ja meeleparandus on Mõttuse arvates sõja ärahoidmiseks siiski kõige olulisem ennetustöö. “Piiblis on hädad ja õnnetused seotud just meeleparanduse teemaga, mitte sellega, et tuleks võimsamalt relvastuda. Enne teist maailmasõda kuulutas Karl Reits turgudel, et parandage meelt, sest sõda on tuleb. Olen korduvalt mõelnud, et kui tekivad kriisid, siis kas need oleksid läinud mööda, kui inimesed oleksid prohvetite hoiatusi kuulanud ja meelt parandanud?” küsib Mõttus. Hetkel näeb vaimulik suurt ohtu selles, et kriiside puhul loodetakse vaid iseendale ja kirikusse suhtutakse endiselt leigelt.

“Tee mulle selgeks, kuidas Jumal laseb juhtuda, et inimesed jõhkralt surma saavad? Mismoodi sa saad öelda, et ta armastab?” on küsimus, mida vaimulikult on viimasel ajal sageli küsitud. Vastus on aga see, et ega Jumal ole sõda alustanud. “Me ise oleme oma maailmas muutunud ülekohtusteks, hakanud tahtma rohkem, kui meile on ette nähtud. Katastroofid võtavad võimust inimese tõttu, kes püüab ilma Jumalata elada. Nüüd on käes sõna – tekkinud olukord, kus inimesed enam ise hakkama ei saa.”

Võib ka norivalt küsida, kas palju kannatanud ukrainlased on tõesti suuremad patused kui teised. “Ka Piiblis on kirjakoht, et ei olnud need sugugi suurimad patused, kellele Paabeli torn peale vajus. Teistele on see hoiatuseks, et me ei ole kellestki paremad, sama hästi võib see juhtuda meie kõigiga.”

Mida hirmu puhul teha? “Lihtsalt ütlemisest “ära karda!” ei ole kasu, sest kartust tekitab teadmatus,” arvab Mõttus. “Olen mõnikord soovitanud: kui on risk midagi kaotada, siis mõtle, et see on juba juhtunud. Seejärel tee kõik endast olenev, et seda ei juhtuks.  Veel tasub rääkida oma hirmudest, jagada mõtteid kellegagi, keda usaldad. See aitab.”

Põhjalikult koolituselt tõi Andrus Mõttus kaasa teadmise, et meie riigikaitse on hästi koordineeritud ja valmis kiiresti reageerima. Eelkõige muutis see kogemus ka senist arusaama sõjapidamisest. „Sõjapidamise puhul pole määrav mitte püssiga kaevikus roomamine, vaid kaitsetahe,” võtab ta kokku kõige olulisema, mida sõjapidamise kohta õppis. Sõda Ukrainas ja selle õppetunnid on siin olnud vaid kinnituseks.

Lisaks:

• Kõrgemate riigikaitsekursuste koduleht