Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Pühajõe koguduse lugu.

Jõhvi kihelkonna Pühajõe küla on mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus. Esimene kabel ehitati siia 1467. aastal, üsna praeguse kiriku lähedale. Rootsi ajal sai Pühajõe kogudus iseseivaks. 1641. a. seati siin ametisse oma kirikuõpetaja, Viiburist pärit Clemens Goldberg. Üheksa aastat hiljem kutsuti ta teenima Iisaku kogudust ja Pühajõel seati ametisse Erich Lange, Tallinnast pärit ja Tartu ülikooli haridusega pastor. Viis aastat sai Lange siin olla, siis leidis ta uue koha Nissi koguduses Harjumaal. Pühajõe kolmas oma hingekarjane oli Sueno Colander, Smålandilt pärit ja samuti Tartu ülikoolis õppinud, kuid temalegi oli Pühajõe kogudus üksnes ajutine peatuspaik. Juba järgmisel aastal kutsuti ta teenima Anna, seejärel Paide kogudust. Nagu näha, ei olnud oma kirikuõpetaja ülalpidamine väikesele kogukonnale kerge ülesanne ja Pühajõe liideti taas Jõhvi kogudusega. 

1748. aastal tuli Konsistooriumil mõte liita Pühajõe ümbrus hoopis Vaivara kihelkonnaga, ent selle otsuse tühisas Justiitskolleegium. Nii jäi Pühajõe endiselt Jõhvi abikoguduseks. 

Vennastekoguduse palvetunde hakati Pühajõel pidama 1818. aastal. Kohalik köster Schnurr kasutas hernhuutlike koosolekute jaoks omaenda kodu. Teiseks eestlugejaks oli peremees Madise Aabram. Kui Schnurr suri, valiti uueks köstriks Carl Gustav Masing. Ta polnud küll vennastekoguduse liige, kuid lubas köstrimajas palvetunde edasi pidada, sest suurt tuba ta ise nagunii ei kasutanud. 

Ei ole teada, mitmes Pühajõe kabel see oli, mis aastaks 1836 oma aja oli ära elanud. Igatahes otsustati sel korral ehitada pühakoda püsivamast materjalist. Nurgakivi pandi kivikirikule 24. mail 1836. Ehituse patroonideks olid Pagari mõisnik Otto von Stackelberg ja Jõhvi kihelkonnakohtunik Reinhold von Arnold Järve mõisast. Eestimaa rüütelkond toetas kiriku ehitust 3000 rublaga. Jõhvi kirikuõpetajaks oli sel ajal Carl Friedrich Johann Koch ja Pühajõe köstriks Carl Gustav Masing. Ehitusmeistriks oli Madis Strauch Künnapõhjalt. Hiljem töötas Strauch Päite koolmeistrina. Uus kirik pühitseti 29. jaanuaril 1839. a. Sarnaselt Jõhviga on Pühajõe kirikus kogu altariruum kõrgemal ülejäänud kirikusaalist. 

Kui Pühajõe vana kabel 1836. a. lammutati, palusid vennastekoguduse liikmed, kas nad tohivad lammutatud kabeli palke kasutada oma palvemaja ehituseks. Kirikuõpetaja Koch ütles, et see asi pole küll tema lubada ega keelata, vaid selgust tuleb otsida kõrgematelt ametimeestelt. Ta saatis kirja Eestimaa provintsiaalkonsistooriumile. Sealt läks kiri edasi Peterburi Kindralkonsistooriumile, kes samuti ei suutnud asja otsustada. Pikk kirjavahetus vaimulike ja ilmalike ametivõimude vahel kestis märtsist 1838 juulini 1839. 

Kui lõpuks see kiriklik-riikliku tähtsusega asi oli lõplikult läbi sõelutud, pidid vennaste esindajad minema Pühajõe mõisahärra Alexander Baranoffi juurde palvega, kas ta oleks nõus andma oma mõisast maad lammutatud kabeli juurde ehitatava palvemaja jaoks. Parunihärra oli lahkesti nõus. Otsekohe läks ehitus lahti ja Pühajõe palvemajast sai õnnistusrikas paik, kuhu oli võimalik kokku tulla vähemalt sajandi lõpuni. 

1863. aastal hakkas Toilas neljahäälset laulu õpetama Pühajõe mees Abram Simon. Kui koraalid selged, kavatses ta need Pühajõe kirikus ette kanda. Kuna kiriku rõdu oli koori jaoks väike, ehitas Abram selle poole laiemaks ning septembris 1863 kuulis kogudus kokku kuus koraali neljahäälses seades. Orelit sel ajal Pühajõe kirikus veel polnud. 

7. aprillil 1878. a. õnnistati Pühajõe kabeli terasest tornikell. Kogudusele läks see maksma 200 rubla. Suur õnnetus tabas pühakoda 6. veebruaril 1893, kui tuli võttis, mida võtta andis. Tornikell jäi õnneks alles ja Pühajõe kirik ehitati 1894. aastal jälle üles. Aastal 1899 maalis kunstnik Auer, oletatavasti horvaatia kunstnik Robert Auer Pühajõe kabeli altarimaali, millel on kujutatud Kristuse taevasseminemist. Pildi alumises osas on kujutatud Jeesuse ema Maarjat koos kaheteistkümne jüngriga. 

1896. aastal kerkis päevakorda küsimus iseseisva kihelkonna loomisest Pühajõel. Kurdeti, et Jõhvi pastor käib liiga harva Pühajõe abikirikus ja siis ka ilmub kohale mitte määratud tundidel, vaid kuidas aga juhtub. Kohalik rahvas oli sellest tüdinenud ja soovis kohapeale oma vaimulikku. Paraku nad seda veel ei saanud.  

1914. aastaks oli Pühajõe palvemaja tükk aega tühjana seisnud ja lagunemas. Tänu ümberehitusele võis õpetaja Hesse selle 15. juunil taas Jumala Sõna kuulutamise kohaks pühitseda. Ühtlasi pidas ta seal esimese misjonitunni. 

Pühajõe kirikus võeti põhjalik remont ette 1933. aastal. Pikihoone lagi tõsteti kõrgemaks. Tulemuseks oli laudisega võlvlagi. Rõdule paigutati orel. Taaskord võeti ehitus ette 1936. aastal Soome presidendi külaskäigu ootuses. Kirik võõbati väljast valgeks ja katus punaseks. Paar kilomeetrit eemal asub Oru loss, mis samal aastal võeti kasutusele Eesti riigipea suveresidentsina. See oli aeg, mil köstrimaja õuel jooksis ringi poisike, kellest suureks sirgudes sai helilooja Veljo Tormis. 

Unistus oma kirikuõpetajast ja iseseisvast kogudusest täitus Pühajõel 1939. aastal. Aleksander Eller ordineeriti 1938. aasta teisel jõulupühal Alutaguse praostkonna vikaarõpetajaks. Tema elukohaks sai Pühajõe. Ametlikult sai Pühajõe kogudus iseseivaks ja Alesander Eller selle koguduse õpetajaks 13. detsembril 1939. a. Kahjuks tuli õpetaja Elleril siit lahkuda juba 1942. aastal, kui suurem ja elujõulisem Koeru kogudus vajas hingekarjast. 

Pühajõe kogudust teenis mõne aasta taas Jõhvi õpetaja, kuid seejärel olid kohapeal ikka oma vaimulikud. Aeg oli raske. 26. augustil 1968 andis Konsistoorium Pühajõe kogudusele loa liitumiseks Jõhvi kogudusega. Kohalik kolhoos Kaljurand võttis Pühajõe kiriku kasutusele laoruumina ja armulaua karikat hakati kolhoosis kasutama tuhatoosina. Õnneks peitsid koguduse liikmed kiriku inventari ära nii palju kui said. 

1980. aastate lõpuks olid kirikust alles vaid müürid. Müüride vahele kavandati kontserdisaali, kuid ajad muutusid ja kolhoosi esimees Kalju Metsalu leidis, et õigem oleks taastada kirik ikka kirikuna. Ta pidas nõu Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kalduriga ning kolm majandit: kolhoos Kaljurand, Voka EPT ja kalurikolhoos Viru Rand tegidki pühakoja korda. Taastamistööd arhitekt Kullervo Kliimandi projekti alusel said valmis 1989. aasta jõululaupäevaks, mil Pühajõe kirikus peeti taas jumalateenistust. 

Ametlikult taastati kogudus 21. mail 1990 ja juhatuse esimeheks valiti Kalju Metsalu. Peapiiskop Kuno Pajula pühitses Pühajõe kiriku sama aasta 23. juunil. Inimesed tagastasid kirikule kuuluvad esemed, mis pimedal nõukogude ajal olid paljudesse paikadesse varjule pandud. Õpetaja Kaldur pühitses uuesti ka armulaua karika. Uus tornikell saabus 1991. aastal kingitusena Rootsist. 

28. juunil 1991 algasid EELK noortepäevad jumalateenistusega Pühajõe kirikus. Osavõtjaid oli 400 ringis. Pühajõelt matkati suurt risti kandes laagriplatsile Vokas. 

Aastal 1999 valmistas Dolores Hoffmann Pühajõe kiriku altariruumi kolmele aknale klaasimaalid. Senine altarimaal tõsteti kiriku lõunaseinale. Kuna orel on nõukogude ajal siiski hävinud, kasutab kogudus selle asemel nüüd elektriorelit. 

14. juunil 2015 oli jumalateenistus Pühajõe kirikus taas pidulikum. Kogudus tähistas kiriku taaspühitsemise 25. aastapäeva ning peapiiskop Urmas Viilma juuresolekul võttis endale nimeks Pühajõe Maarja kogudus. Samal aastal tähistati Eestis nimetuse Maarjamaa 800. aastapäeva. Aastal 2019 sai Pühajõe kirik uue laastukatuse. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.