„Ühtedel on ühiskonnakorralduse alused kirjas põhiseaduses, teistel pühakirjas. Võiks küsida: kumb alustekst on olulisem? Kuni põhiseadus on pühakirjaga kooskõlas, on selliste küsimuste esitamine kunstlik, vahel isegi usklike suhtes kiuslik. Viimast olen ise kogenud mitmel puhul, kirjutab peapiiskop Urmas Viilma seekordses ajalehe Eesti Kirik juhtkirjas möödarääkimistest ja maailmavaadete põrkumisest uskmatute ja usklike vahel sekulaarses avalikus ruumis.  

Peapiiskop Viilma meenutas artiklis kahe aasta tagust debatti Paide arvamusfestivalil, millel osalesid lisaks temale õiguskantsler Ülle Madise ja kommunikatsiooniekspert Raul Rebane. Sellest positiivse sünergiaga kulgenud arutelust kannab ta enda sõnul kaasas küsimust, mille tookord retooriliselt esitas. „Nimelt väljendasin mõtet, et kas Eestis ei ole tekkimas ohtu, et usualaste teadmiste vähenemine ja vastava hariduse puudulikkus tingib ühel hetkel olukorra, kus riigikirikuta riigis võib loomulikuks riigiusuks kujuneda sekularism kui ideoloogia, mis eriti läbi haridussüsteemi vaikselt kohale hiilib ja ühiskonnas võimust võtab,“ kirjutas ta.

Kuigi usuvabadusega on tema hinnangul Eestis praegu asjad korras, on märgata ka negatiivseid suundumusi, nagu kaitseväe kaplaniteenistuse reformikava ja aastakümneid püsinud olukorra meie üldhariduskoolides, kus üldjuhul usualaseid teadmisi ei jagata. Viilmale tundub, et tegu on pigem teadliku poliitikaga ilmaliku maailmavaatega uue põlvkonna peale kasvatamiseks.

Kui kristlased lähtuvad piibellikust põhimõttest, et Jumala sõna tuleb rohkem kuulata kui inimese oma (Ap 5:29), siis kindlate usuliste veendumusteta või üleloomuliku pühaduse kogemusteta inimestel kujunevad välja ilmaliku iseloomuga omad pühad esemed või paigad, jagas Viilma tähelepanekut.  „Nii võib juhtuda, et põhiseadusest saab kellegi jaoks „pühaseadus“,“ lisas ta. 

Viilma leidis oma kirjutises, et Eesti Vabariigi põhiseadus pole tema hinnangul täna kristliku õpetusega vastuolus ja avaldas lootust, et see nii ka jääb.