Statistikaameti 2021. aasta rahvaloenduse tulemustest selgus, et Eesti inimestest peab mõnda usku omaks hinnanguliselt 29%. See näitaja on püsinud muutumatuna viimase kolme rahvaloenduse jooksul. End usklikuks pidavate inimeste hulk on taas pisut kahanenud, kuid tähelepanuväärselt on usklikke enim (34%) kõrgharitud inimeste seas. Õigeusklikuks peab end 15% vastajatest, eestlaste seas on kõige suurem luterlaste osakaal (8% vastajatest).

Õigeusk ja luterlus on kõige levinumad. Õigeusklike osatähtsus on 16% rahvastikust ning luterlasi on 8%. Muid uske peab omaks 5% rahvastikust.

Luterlus on eestlaste esimene usuline valik. Kui luterlust peab omaks 11% eestlastest, siis õigeusu omaks pidajaid on eestlaste seas vaid 3%.

Muudest rahvustest inimesed on eelkõige õigeusku. Teisest rahvusest Eestis elavate inimeste seas on esimene valik õigeusk (15%) ja teine valik islam (14%).

Luterlaste arv on võrreldes 2011. aastaga kahanenud 2%. Kui 2011. aastal oli luterlaste osakaal küsitletutest10%, siis 2021. aastal 8%.

Usklikke on kõige enam kõrgharidusega inimeste hulgas. Kõrgharidusega inimeste seas on usklikke lausa 34%, keskharidusega inimestest peavad mõnda usku omaks 28% ning põhiharidusega inimeste puhul on vastav näitaja 21%.

Levinuim usk Eestis on kristlus. Neist, kes peab omaks mõnda usku, on praegu 93% kristlased, 2011. aastal oli kristlasi 97%.

Eestlaste seas on mitteuskujaid enim. Kui usklikena määratleb end 17% eestlastest, siis mitteusklikke on 71%. Mitteusklike osakaal on 58% ning on tõusnud (2011. aastal oli see 54%).

Slaavi rahvaste seas on suur usklike osakaal. Valgevenelastest on usklikud 65%, ukrainlastest 56% ja venelastest 54%.

Naised on usklikumad kui mehed. Naistest tunnistab kindlat usku 32% ja 55% on mitteuskujad, meestest on 25% usku omaks pidavad ning 63% mitteuskujad.

Vanemaealiste seas on usklikke enam. Kui 65-aastastest ja vanematest inimestest peab mõnd usku omaks 43%, siis vanusegrupis 15–29 on usklikke 14%.

Peapiiskop Urmas Viilma kommenteeris oma Facebooki postituses, et mida haritum on rahvas, seda kindlamalt ennast usklikuna identifitseeritakse ja vastupidi. „Iga uus põlvkond, kes kasvab üles ilma usualaste teadmisteta, jääb ka usuga seotud küsimustele vastates ebakindlaks ning pigem vastab, et ei pea omaks ühtegi usku. Inimesed ei oskagi ju usundeid tundmata neid võrrelda, et ennast usundite või kirikute konteksti paigutada.“

Peapiiskop teeb statistikale tuginedes järelduse, et ilma usundiõpetuse ja usualaste teadmisteta kool produtseerib usuliselt kirjaoskamatuid uusi põlvkondi, kes ennast religioossele kaardile paigutada ei oska ja järgmistel küsitlustel vastavad, et ei pea omaks ühtegi usku. „Alles kõrghariduse omandamise käigus hakatakse oma usku rohkem määratlema, sest ollakse teadlikumad ja haritumad,“ lisas ta. Suureks sammuks edasi võiks tema arvates olla see, et üldhariduskoolide tunniplaani lisanduks kasvõi iga kooliastme kohta üks kohutuslik usundiõpetuse ainetund (ei ole sama mis usuõpetus).

Usu kohta koguti infot rahva ja eluruumide loendusel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta alguseni. Mõne usu omakspidamise kohta esitati küsimus kõigile vähemalt 15-aastastele inimestele, seejuures ei olnud tähtis, kas inimene on mõne kiriku või koguduse liige ega ka see, kas ta on ristitud ja käib regulaarselt kirikus või kuulub mõne muu mittekristliku ühenduse liikmeskonda. Kogutud vastused on üldistatavad kogu rahvastikule alates 15. eluaastast.

Statistikaameti 2021. aasta rahvaloenduse tulemustest selgus, et endiselt peab Eesti inimestest mõnda usku omaks hinnanguliselt 29%. See näitaja on püsinud muutumatuna viimase kolme rahvaloenduse jooksul. End usklikuks pidavate inimeste hulk on taas pisut kahanenud, kuid tähelepanuväärselt on usklikke enim (34%) kõrgharitud inimeste seas. Õigeusklikuks peab end 15% vastajatest, eestlaste seas on kõige suurem luterlaste osakaal (8% vastajatest).

Õigeusk ja luterlus on kõige levinumad. Õigeusklike osatähtsus on 16% rahvastikust ning luterlasi on 8%. Muid uske peab omaks 5% rahvastikust.

Luterlus on eestlaste esimene usuline valik. Kui luterlust peab omaks 11% eestlastest, siis õigeusu omaks pidajaid on eestlaste seas vaid 3%.

Muudest rahvustest inimesed on eelkõige õigeusku. Teisest rahvusest Eestis elavate inimeste seas on esimene valik õigeusk (15%) ja teine valik islam (14%).

Luterlaste arv on võrreldes 2011. aastaga kahanenud 2%. Kui 2011. aastal oli luterlaste osakaal küsitletutest10%, siis 2021. aastal 8%.

Usklikke on kõige enam kõrgharidusega inimeste hulgas. Kõrgharidusega inimeste seas on usklikke lausa 34%, keskharidusega inimestest peavad mõnda usku omaks 28% ning põhiharidusega inimeste puhul on vastav näitaja 21%.

Levinuim usk Eestis on kristlus. Neist, kes peab omaks mõnda usku, on praegu 93% kristlased, 2011. aastal oli kristlasi 97%.

Eestlaste seas on mitteuskujaid enim. Kui usklikena määratleb end 17% eestlastest, siis mitteusklikke on 71%. Mitteusklike osakaal on 58% ning on tõusnud (2011. aastal oli see 54%).

Slaavi rahvaste seas on suur usklike osakaal. Valgevenelastest on usklikud 65%, ukrainlastest 56% ja venelastest 54%.

Naised on usklikumad kui mehed. Naistest tunnistab kindlat usku 32% ja 55% on mitteuskujad, meestest on 25% usku omaks pidavad ning 63% mitteuskujad.

Vanemaealiste seas on usklikke enam. Kui 65-aastastest ja vanematest inimestest peab mõnd usku omaks 43%, siis vanusegrupis 15–29 on usklikke 14%.

Peapiiskop Urmas Viilma kommenteeris oma Facebooki postituses, et mida haritum on rahvas, seda kindlamalt ennast usklikuna identifitseeritakse ja vastupidi. „Iga uus põlvkond, kes kasvab üles ilma usualaste teadmisteta, jääb ka usuga seotud küsimustele vastates ebakindlaks ning pigem vastab, et ei pea omaks ühtegi usku. Inimesed ei oskagi ju usundeid tundmata neid võrrelda, et ennast usundite või kirikute konteksti paigutada.“

Peapiiskop teeb statistikale tuginedes järelduse, et ilma usundiõpetuse ja usualaste teadmisteta kool produtseerib usuliselt kirjaoskamatuid uusi põlvkondi, kes ennast religioossele kaardile paigutada ei oska ja järgmistel küsitlustel vastavad, et ei pea omaks ühtegi usku. „Alles kõrghariduse omandamise käigus hakatakse oma usku rohkem määratlema, sest ollakse teadlikumad ja haritumad,“ lisas ta. Suureks sammuks edasi võiks tema arvates olla see, et üldhariduskoolide tunniplaani lisanduks kasvõi iga kooliastme kohta üks kohutuslik usundiõpetuse ainetund (ei ole sama mis usuõpetus).

Usu kohta koguti infot rahva ja eluruumide loendusel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta alguseni. Mõne usu omakspidamise kohta esitati küsimus kõigile vähemalt 15-aastastele inimestele, seejuures ei olnud tähtis, kas inimene on mõne kiriku või koguduse liige ega ka see, kas ta on ristitud ja käib regulaarselt kirikus või kuulub mõne muu mittekristliku ühenduse liikmeskonda. Kogutud vastused on üldistatavad kogu rahvastikule alates 15. eluaastast.