Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tapa koguduse lugu.

Tapa mõis rajati 1620. aastatel Ambla kihelkonnas. Kohanimi Tapa arvatakse tulenevat kas isikunimest, mõnest muistsest eesti või mugandatult Stefanose nimest, või näiteks sõnast tapp vääntaime tähenduses. Tapa nime seostamisel taplusega puudub nii ajalooline kui keeleteaduslik alus nagu pole ka kunagi ilmunud ajalehti Tapa Kommunist ega Tapa Edasi. 

18. sajandil, kui Kadrina ja Ambla kihelkonnad olid haaratud vennastekoguduse liikumisest ja omavaheline suhtlemine kahe kihelkonna vahel oli tihe, ei jäänud ka Tapa piirkond usulisest ärkamisest kõrvale. Kui 19. sajandil ehitati Amblasse Raka palvemaja, olid Tapa inimesed seal eestvedajate hulgas. Üks Raka palvemaja vanemaid oli Tapa taluperemees Jüri Steinfeld, kelle poeg Georg läks usuteadust õppima, teenis esmalt Teškovo kogudust Ingerimaal, seejärel Harju-Jaani ja lõpuks pikemalt Narva Peetri kogudust. Vanemas eas võttis Georg Steinfeld perekonnanimeks Kiviste. Kirikuõpetajad olid ka Georg Kiviste kaks poega. Aastal 1900 sündis Tapal kirikuõpetaja Julius Voolaid, kes jõudis elu jooksul teenida Nissi, Türi, Paide, Anna, Käru ja Tallinna Jaani kogudusi. 

Samal ajal, kui Tartus koguneti esimesele üldlaulupeole, ehitati Tallinna ja Peterburi vahele raudteed. Kriitikud nimetasid seda Apelsini raudteeks, kuna muuks ei arvatud rööbasteed vaja minevat ja sedagi vaid talvel, kui Soome laht on kinni külmunud. Kuid raudtee muutis siiski maailma, mitte vähem kui nüüdsel ajal arvuti ja internet. Töö sai valmis 1870. aastal ja Ambla kihelkonnas avati kohe kolm peatust: Aegviidu, Jäneda ja Tapa. Hiljem lisandusid Nelijärve, Patika ja Lehtse. 1876. a. valmis Tapa-Tartu raudtee. Ambla kihelkonda lisandusid peatused Tamsalus ja Nõmmkülas. Tapast sai sõlmjaam, mille ümber tekkis alevik, alates 1926. aastast linn. 

1892. a. hakkas Ambla uus kirikuõpetaja Johannes Willberg kord kuus Tapal jumalateenistusi pidama. Esialgu tuldi kokku harilikus elumajas, kuid juba nelja aasta pärast ehitati siia palvemaja. Krundi kinkis Tapa mõisnik Axel von Fock. Kuna enamik raudteelasi olid vene päritolu, ehitati Tapale õigeusu kirik, mis pühitseti 1904. aastal.  

1917. a. lahutati Tapa Lehtse vallast ja tunnistati iseseisvaks aleviks. Vabadussõja ajal, 24. detsembril 1918 langes Tapa Punaarmee kätte, ent juba paar nädalat hiljem, 9. jaanuaril 1919 vabastasid strateegiliselt olulise Tapa raudteesõlme Eesti soomusronglased. Siit edasi avanesid kaks suunda – Narva ja Tartu peale. 

Alevi kasvades unistati oma koguduse loomisest. 19. juunil 1921 pühitses piiskop Jakob Kukk Tapa palvemaja kirikuks. Seda päeva peab Tapa kogudus oma sünnipäevaks, kuigi ametlikult eraldus kogudus Amblast alles kaks aastat hiljem – 1923. aasta maikuus. Jakobi nimi anti kogudusele sellepärast, et kiriku pühitsenud piiskopi nimi oli Jakob ja sama eesnime kandis ka koguduse loomise eestvedaja ning koguduse nõukogu esimene esimees Jakob Tammar. 

Kohe tõusis üles uue kiriku ehitamise küsimus. Selleks hakati raha koguma. Uuriti isegi, kas Tapa õigeusu kogudus, mille liikmed pärast Vabadussõda olid Tapalt valdavalt lahkunud, oleks nõus oma pühakoja luterlastele müüma. Ei olnud nõus. Enne veel, kui uue kiriku ehitus alata jõudis, tellis Tapa kogudus Saksamaalt Bochumist kaks tornikella. 13. septembril 1925 võeti need kasutusele vanas ja väikeses palvemajas, millele püstitati ajutine torn. Kellad pühitsesid Järva abipraost Arnold Wieckmann ja Türi koguduse õpetaja Paul Kuusik. Ühel kellal on sõnad „Elawaid hüüan“, teisel „Surnuid leinan“. 

Kuni oma kirikuõpetaja leidmiseni pidas Tapal jumalateenistusi köster. Koguduse esimene köster Hendrik Liblikmann suri 1923. aastal. Seejärel oli köstriks August Valdmann. Ambla koguduse õpetaja jõudis Tapale harva. Kogudus pöördus Kadrina õpetaja Gustav Beermanni poole, kuid temagi ei saanud Tapal sagedamini käia. Mõlemad olid siiski abivalmid mehed ja katsusid noorele kogudusele jõudumööda toeks olla. 

16. veebruaril 1930 ordineeriti Jaan Gnadenteich Valga praostkonna vikaarõpetajaks, kuid juba 30. märtsil andis ta nõusoleku tulla Tapale koguduse õpetaja asetäitjaks. Sama aasta 29. juunil valis täiskogu Gnadenteichi koguduse õpetajaks. Sellega seoses kaotati alates 1. maist köstri ametikoht. Koguduse laulu saatis siis preili Kiisküla. Asutati laulukoor. Vaeste hoolekande toimkond korraldas lastele jõulupuu. 1931. aastal loodi Tapa koguduse noorte ühing. Väiksesse palvemajja ei mahtunud kogudus juba ammu ära. 

Üllatavalt keeruliseks osutus kiriku asukoha valimine. Linnavalitsus lubas kinkida krundi ja pakkus välja mitu erinevat. Esialgu otsustas kogudus raudteest põhjapool, endise Valgma mõisa maal asuva krundi kasuks, kuid see jäi linnast välja ja tundus kõrvaline. Seejärel otsustati kirik ehitada raudteest lõunapoole, linna keskel asuvale Vabaduse platsile. Vaidlused olid nii tulised, et 1931. aastal ähvardas kogudus kaheks jaguneda. Ajaleht Postimees avaldas karikatuuri pealkirjaga: „Iga kaupmees tahab, et kirik oleks ta äri läheduses“. 

Õpetaja Gnadenteich jäi krundi küsimuses erapooletuks ja püüdis osapooli lepitada. Kui üksmeel saavutati, oli koguduse ohvrimeelsus haruldaselt suur. 5. juulil pidas kogudus Tapa esimese vaimuliku laulupäeva, mille puhastulu andis ehituskapitalile ilusa lisa. 1931. aasta sügiseks oli kiriku vundament valmis. Kraavide kaevamisel oli suureks abiks Tapa Soomusrongide Rügement. Samal ajal oli Tapal ajateenistuses tulevane praost Herbert Kuurme. Kiriku projekti valmistas Anatoli Podtšekajev, kelle jooniste järgi valmisid luterlikud kirikud ka Petseris ja Lauras. Oma osa andsid arhitektid Boris Krümmer ja August Tauk. 

Kiriku nurgakivi asetamine 29. mail 1932 kujunes oodatuks suuremaks sündmuseks. Kohal oli kümme kirikuõpetajat ja suur hulk rahvast. Pühitsemiskõne pidas piiskop Jakob Kukk. Jutlustas õpetaja Arnold Habicht. Viimane oli tuntust kogunud Tartu Pauluse kiriku ehitusega. Veel suurejoonelisemaks kujunes sama aasta 27. novembril Tapa kiriku pühitsemine, kuhu kogunes umbes 3000 inimest. Päev algas lahkumisjumalateenistusega vanas palvemajas. Rongkäigus mindi uue kiriku ette, kus pärast lühikest võtme üleandmise tseremooniat uksed avati. Kiiresti hakkas rahvas kirikusse tunglema, kuna suurem osa ei mahtunudki sisse. Kaks minestanut, hulk muljutud küljekonte ja ärarebitud kuuenööbid olid tühiasi selle rõõmu kõrval, mida pakkus tapalastele uue kiriku valmimine. Pühitsemispäeva õhtul andis Tapa kirikus kontserdi organist August Topman koos kohalike lauljate ja külalismuusikutega. 

Algusest peale on Tapa kirikut täitnud elektrivalgus. Sümmeetriliselt käärkambriga kavandati kirikule ristimiskabel, mida küll sellena kasutatud ei ole. Teostamata jäi kavatsus ehitada kirikule riidehoid. Ka tornikiiver jäi esialgu rahapuudusel tegemata. Orel sai siiski valmis. Selle ehitas August Terkmann. Õnnistava Kristuse maalis 1935. aastal altari kohale venelannast ikoonimaalija Olga Oboljaninova-Krümmer. Tema loodud on ka altarimaal Petseri kirikus. 

1944. aasta sügisel põgenes õpetaja Gnadenteich läheneva rinde eest Rootsi. Kui sõda läbi, asus Tapa kogudust teenima õpetaja August Kobla, kes oli äärmiselt aus ja tagasihoidlik inimene. Tänu suurele autoriteedile rahva seas pääses ta 1949. aasta küüditamisest. Kohalik ametimees kustutas Kobla pere nimekirjast. Kuna pastoraati enne sõda kogudus ehitada ei jõudnud, elas August Kobla esialgu üürilise elu kuni kogudusel õnnestus Õhtu pst 24 maja ära osta. Madala palga tõttu pidas kirikuõpetaja oma pere toitmiseks lehma ja siga. 

Aastatel 1952 – 1961 oli Tapa koguduse organistiks professor Hugo Lepnurm. Sel ajal töötas Tapa haiglas kiirabi autojuht, kes sõidu ajal alati vaimulikke laule laulis. Ei teinud ta vahet, kes istus ta kõrval või kuhu viis tee – tema kiitis lauldes Jumalat. 

Lühikest aega teenis Tapa kogudust Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe. Kui tapalased 13. juunil 1985 kirikusse piiblitundi kogunesid, ei ilmunud kirikuõpetajat nende ette. Kui viimaks kantsli taha käärkambrisse vaatama mindi, oli õpetaja kirjutuslaua taga piiblitunniks valmistudes juba hinge heitnud. Laud on oma kohal tänaseni. 

Õpetaja Üllar Nõlva eestvõttel sai Tapa kirik keskkütte. Õpetaja Algur Kaerma ajal ehitati kirikule viimaks tornikiiver. 13. jaanuaril 1994 tõsteti tornikiiver kraanaga oma kohale ja kaks-pool aastat hiljem, 8. augustil 1996 asetati selle tippu kuldne rist.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.