„Progressiivne väärtuspoliitika moodustab Kaja Kallase valitsuse tegevusplaanist väikese osa, ent see osa on märgiline ning „jääb töösse“ ka pärast abieluvõrdsuse seadustamist, arvab ajalehes Eesti Kirik politoloog Alar Kilp.

Kui 1990ndate alguse ärkamisajal sooviti saada osaks Euroopast ka usuliselt, siis nüüd usub progressiivne koalitsioon Euroopaks olemisse progressiivsete kultuuriväärtuste mõõtmes, vaatleb Alar Kilp kirikut valitsuse väärtuspoliitikas. Tänane Reformierakond kaldub tema tõdemuses kujundama poliitikat nii, nagu kirikut poleks ning ka sotsid on kirikust kaugenenud (nagu näitas ka valitsuse ja EELK vahelise koostöökomisjoni töö lõpetamine siseminister Lauri Läänemetsa poolt).

Kümme-kakskümmend aastat tagasi oli aga Siim Kallase ja Andrus Ansipi juhitud Reformierakond üks kirikusõbralikumaid erakondi, meenutab artikli autor: „Siim Kallase peaministriks oleku ajal lahendati õigeusu kirikutüli ning sõlmiti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll, millega korraldati tõhusamaks koostöö kirikute ja kümne valitsuse ministeeriumi vahel.“ Kilp teeb tagasivaate 2005. aastal toimunud kristlike väärtuste konverentsile: „Sealt meenub Andrus Ansipi seisukoht, et olukord, kus vaid 1% õpilastest saab usundiõpetust koolides, on „vabadus olla harimatu“.“ Ainus poliitik, kes toona otsis väärtuste tõlgendust ilmalikest alustest (Homerose „Iliasest“ ja Aristotelese „Nikomachose eetikast“), oli Kilbi meenutusel Enn Eesmaa Keskerakonnast.

Kilp tõdeb aga, et kirik on viimastel aastatel muutunud poliitikas aktiivsemaks. Kui 2014 puudutas kirikute poliitiline osalus ühte kooseluseadus eelnõu, siis alates 2019. aasta valimistest on Eesti Kirikute Nõukogu esitanud omad ootused riigikokku kandideerivatele erakondadele. Seejuures on väärtusküsimuste ring laienenud, mistõttu nähakse poliitikute poolt ka kirikute rolli varasemast erinevalt: „Nii võivad tänase valitsuskoalitsiooni vaatest olla kirikud ka olulised mängijad poliitikamaastikul. Kirikust kaugenevad või „ka kirikutes“ ja kirikujuhtides vastast tajuvad erakonnad triivivad usulaadsel progressiivsete väärtuste ärkamislainel.“

Kilp pakub seetõttu, et abieluvõrdsus pole progressiivse koalitsiooni „püha ürituse“ lõpp. Pigem avab see uued võimalused ühiskondlike väärtuste edasiarendamiseks. Selline laiem poliitiline kontekst püsib suuresti muutumatuna kuni Ameerika Ühendriikide presidendi ja Euroopa Parlamendi valimisteni järgmisel aastal. „Siis võib „tähtede seis“ muutuda,“ ütleb politoloog.

Alar Kilp “Kirik valitsuse väärtuspoliitikas”, Eesti Kirik 31.05.2023