Koguduse lugu: Vormsi

Koguduse lugu: Vormsi

Palvelised Vormsi kirikus (foto: koguduse koduleht)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Vormsi koguduse lugu.

Aastal 1206 saatis Lundi peapiiskop Anders Sunesen Vormsi saarele 40 perekonda Ölandilt. Kui nii, siis on rannarootsi püsiasustus alguse saanud just Vormsi saarelt.

Esimene kirik ehitati siin puust ning see asus praeguse pikihoone kohal. Tõenäoliselt samal ajal kui Haapsalus püstitati toomkirik ehk 1270. aasta paiku ehitati Vormsi puukiriku külge kivist altariruum kaunite võlvidega. Vormsi võlvimaalingud on Eestis ainulaadsed ja need võivad viidata sidemetele Ojamaa ehk Gotlandiga. Altariruumi lõunaseinas on väike aken, nn piiluava ehk hagioskoop. Selle kaudu said missast osa need, kes kirikusse ei tohtinud siseneda – nakkushaiged, näiteks pidalitõbised, või need, kes olid kogudusest välja heidetud. Kui kirik oli suletud, said selle kaudu sisse vaadata ka palverändurid. 

Liivi sõja ajal, 1575. aasta talvel tuli Moskva tsaari sõjavägi üle jäätunud mere Vormsi saart rüüstama. Maha põles Vormsi kiriku vana palkidest pikihoone ja tõenäoliselt tapeti ka kirikuõpetaja. Kivist altariruum rüüstati, kuid jäi alles. Pärast sõda ja katku kulus pool sajandit enne kui suuremaid ehitustöid suudeti ette võtta. 

Praegune pikihoone valmis 1632. aastal. Kuna pikihoone müürid laoti õhemad kui altariruumi ehitajad olid kunagi mõelnud, jäi osa pikihoone müüri sidumiseks mõeldud kive kiriku välisseinast välja ning on nähtavad tänaseni. Sarnaselt Noarootsi kirikuga ei ehitatud Vormsi kirikule võlve, vaid pikihoone talalage kannavad kolm paari saledaid puuposte. Torni pole Vormsi kirikul kunagi olnud – kella helistatakse ukse kohal kõrge katuseharja all olevas müüriõõnes. 

1660. a. kinkisid Söderbi mõisnik Hartman Weber ja tema naine Catharina von Kurseln Vormsi kirikule kantsli, mille valmistas Tallinna meister Elert Thiele. Kantsli külgedel oli kujutatud Kristust, Moosest, Peetrust, Johannest ja Matteust. 1667. a. kinkisid Vormsi Suuremõisa omanik Magnus Gabriel De la Gardie ja tema naine, Pfalzi krahvinna Maria Eufrosyne von Zweibrücken Vormsi kirikule kõrgbarokkstiilis altari. Selle valmistas Rootsi meister George Baselaque. 

Aastal 1710 põgenes Vormsi koguduse õpetaja Laurentius Malm koos suure osa koguduse liikmetega Vene võimu eest ära Rootsi. Laurentius Malm on Eesti ajaloos ainus kirikuõpetaja, kes on neli korda leseks jäänud ja sel põhjusel viis korda abiellunud. 

Lühikest aega teenis Vormsi rahvast Johann Nygreen. Sobimatute elukommete tõttu oli tal pahandusi, kuid ta suri enne, kui teda oleks jõutud ametist tagandada. Mõni kuu hiljem tuli saarele Tallinna toomkiriku viimane rootsi koguduse õpetaja Laurentius Naezenius. Ta pühendas oma viimased eluaastad Vormsi kogudusele. Sedasama tegi ka Matthias Hysing, endine Rootsi sõjaväe vaimulik, kes Põhjasõja ajal venelaste kätte vangi langes ning siis hulk aastaid vangide hingehoidjana tegutses. 

Andreas Hollming pühitseti Vormsi koguduse õpetajaks Tallinna toomkirikus 15. septembril 1736. a. ehk samal päeval, kui krahv Zinzendorf seal jutlustas. Hollming osales aktiivselt vennastekoguduse liikumises, organiseeris ka Vormsi saarel vennaste hulgakese ja tõlkis vennastekoguduse laule rootsi keelde. Tema muusikaandelise tütre poegadest kasvasid kuulsad muusikud Lithanderid Turus ja Stockholmis. Õpetaja Hollmingu neli väimeest olid kirikuõpetajad. 

Koolitööd alustati Vormsi saarel 1742. aastal novembris ning see kestis jõuludeni. Jõuluõhtul olid kirikus kõik lapsed, nii pisikesed kui suured. Õpetaja Hollming pidas kõne, seejärel lugesid lapsed salme, mida nad olid kahe kuu jooksul õppinud. Kirikuõpetaja juhatas tüdrukute- ja tema abiline Michael Petersen poistekoori. Õpetaja Hollmingu piiblitunnid, mida ta lastele pidas, olid ka aastaid hiljem väga populaarsed. Hollmingu abilised palvetundide korraldamisel olid Vormsi saarele tulnud Herrnhutist. Ka mandrilt Hiiumaale reisivad usukaaslased peatusid sageli Vormsil. Pastoraadi juures oli vennastekoguduse palvetuba, mis 1763. aastal suuremaks ehitati. 

Vormsi surnuaias asub maailma suurim rõngasristide kogu. Säilinud on üle 330 pae- või liivakivist rõngasristi, mida ei tellitud meistritelt, vaid need kõik on talupoegade endi tahutud. Ristid on igaüks ise nägu ja nendele kirjutatud laused pole just alati keeleliselt korrektsed. Vanim säilinud rõngasrist pärineb aastast 1743. 

Arusaadavalt on rootsikeelset Vormsi kogudust teeninud rootsi päritolu vaimulikud. Läbi ajaloo on teada vaid kuus Vormsi kirikuõpetajat, kes on sündinud Eestis ja neistki vähemalt neli olid rootslased. Ainsana on Norras sündinud Johann Matthias Orning. Ta õppis Bergenis ja Kopenhaagenis, läks Saksamaale ja kuulas seal krahv Zinzendorfi jutlusi. Liivimaale tuli ta koduõpetajaks, aga kutsuti seejärel Vormsi kogudust teenima. Ta jätkas rahva äratamist vennastekoguduse vaimus ning oli ka perekondlikult seotud selle liikumisega – Orningu äi oli Rannu koguduse õpetaja Johann Caspar Meder ja ämma vend Kambja koguduse õpetaja Heinrich Johann Frost. 1772. a. ehitati Vormsi kiriku põhjaküljele tugipiilar. 

Õpetaja Nicolaus Malmgren teenis varem Ruhnu kogudust. Vormsil aitas ta kaasa rannarootslaste võitlusele oma vaba seisuse eest. Tema ametiaja lõpul, 1829. aastal tehti kiriku aknad suuremaks ja teravkaarseteks. Sellest ajast on säilinud meistrite nimed ja aastaarvud aknalengidel. 

Pärast Malmgreni teenis Vormsi kogudust William Alexander Nordgren ja mõni aeg hiljem tema poeg Julius Alexander Nordgren. Suviti armastas õpetaja Nordgren puhata Pasilaiul, kus ta elas heinaküünis robinsonina. 

1873. aastal saatis Rootsi misjoniselts Vormsi saarele Lars Johan Österblomi, kes rajas siin saare esimese talurahvakooli. Seni olid vormsilased valdavalt kirjaoskamatud. Vormsi viimase mõisahärra Otto von Stackelbergi heakskiidul hakkas Österblom ka palvetunde pidama. Taevaminemispühal 1876 algas Vormsil usuline ärkamine, mis haaras kiiresti kaasa kogu saare rahva. Ühtlasi pidas Österblom visa võitlust mustuse vastu. Tema nõudmisel pesti kodudes puhtaks põrandad, leivakünad ja pajad ning majadele hakati korstnaid ehitama. Peaaegu täielikult kadusid Vormsil joomine ja suitsetamine, vandumine ja varastamine. Üheskoos ja avalikult maeti maha piibud ja suleti kõik Vormsi 13 kõrtsi. Veel aastaid hiljemgi kehtis kogu saarel alkoholi müügi keeld. Ärganud hakkasid ise palvetunde pidama, patte andeks paluma ja Jumala lapseks saamist rõõmuhüpete ja käteplaksutamisega tähistama. Vormsilt levis ärkamine Hiiumaale, Märjamaale ja Ridalasse. Tihe läbikäimine oli Noarootsi usklikega. 

1886. a. algas Vormsi rahva üleminek vene õigeusku. Järgmisel aastal saatsid riigivõimu esindajad Österblomi tagasi Rootsi ja 1887. aasta augustis suri tema toetajast mõisahärra von Stackelberg. Pärijad müüsid saare Vene riigile, kes siia 1890. aastal õigeusu kiriku ehitas. Nii Stackelbergile kui Österblomile on Vormsi saarel mälestuskivid. Vormsi ärkamine elavnes taas nii 1894. kui 1914. aastal. Ärkamise tulemusena rajati Vormsil baptistikogudus. 

Pastor Nordgreni väimees Immanuel Melin teenis Vormsi Püha Olavi kogudust kuni 1917. aastani, mil ta ärevatel aegadel Ahvenamaale siirdus. Sedasama pidi 1944. aastal tegema ka kohalike rannarootsi juurtega kirikuõpetaja Hjalmar Pöhl, kes koos kõigi saare elanikega põgenes Nõukogude võimu eest Rootsi. Muuhulgas võtsid nad kaasa kiriku kantsli, mille üks külg koos Peetruse kujuga kaotsi läks. 

Sõja lõppedes asusid Vormsile elama eestlased, kes soovisid jätkata koguduse tegevust, aga Nõukogude okupatsioonivõim ei lubanud jumalateenistusi pidada. Kirik rüüstati, altar lõhuti ja pastoraat hävis sootuks. Kolhoos kasutas kirikut aeg-ajalt vilja-, heina- ja kartulilaona. 

1988. aasta suvel asusid Vormsi kristlased kirikut taastama. Järgmisel aastal registreeriti kogudus. Vormsil sündinud Johannes Hammerman valmistas vana kantsli koopia. Peapiiskop Kuno Pajula pühitses kiriku 29. juulil 1990. a. Ants Rajando seati Vormsi diakoni ametisse kiriku noortepäevade ajal 19. juunil 1992. a. Haapsalu linnuse õues. Rajando, kes on tänaseks koguduse õpetaja, on ühtlasi esimene eesti rahvusest vaimulik Vormsi saarel.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.


Vaata ka:

Lisa kommentaar