Loodu, mille osa me oleme, on antud inimese meelevalla, täpsemalt vastutuse alla hetkest, kui Jumal oma loomistöö lõpetas. Inimese ülesandeks sai fauna enesele „alistada“ ning seda „valitseda“ (1Ms 1:28), floorat aga „harida“ ja „hoida“ (1Ms 2:15). Me oleme peaaegu kõik ühel meelel, et inimene on neid sõnu aegade jooksul valesti tõlgendanud ning sellest lähtuvalt loodust halastamatult ekspluateerinud. Harimine ja hoidmine tähendab Issanda ustava teenrina olla hea majapidaja, mitte meie kätte usaldatud ressursside viimseni ärakasutamist ja loodu kurnamist.