Einar Soone: “Miks me ikkagi palvetame nii, et vaatame oma kinganinasid?”

Intervjuu 4. osa

*Piiskop emeeritus Einar Soone (Foto: EELK arhiiv)*

“Mulle meeldis poisikesena vaadata, kuidas pilved liiguvad. Mis seal taga on. Mis see lõpmatus on,” meenutab Einar Soone. Oma teekonda kirikusse ja usu juurde kirjeldab ta siiski konarliku ja käänulisena.

Kuidas Jumal tulevase vaimuliku siiski kätte sai? “Küllap läbi arengu, inimeste, ka suhtlemise,” kõlab vastus.

Elu paradoksid: teejuhiks kirikusse oli ateistlik kirjandus

Einar Soone teekond kiriku juurde algas lapsepõlvekodust. “Minu vanemad olid kirikuinimesed. Nii õed kui vennad olid ristitud ja leeris käinud.” Ta lisab: “Isa suri, kui olin 3-aastane.”

Koolipõlves tekkis poisil usu suhtes aga tõrge, milles tagantjärele hinnates oli oma osa nii koolil kui kodul: “Ühest küljest on vist päris loomulik, et tekivad küsimused religiooni kohta. Ka vanem eesti kirjandus ju eriti ei soosinud usku, kui meenutada kasvõi Tootsi lugusid, jutustusi ristirüütlitest – kirikut kujutati klišeelikult, halvustavalt. Võib-olla mõjutas mind ka see, et vanemate ja teiste tuttavate kaudu liikusin pietistlikus ringkonnas, kus valitses teatud vaimsus, mis mulle ei sobinud – mitte range, küll aga kitsarinnaline lähenemine usuküsimustele.”

Kokkupuude vaimu avardava kirjandusega siiski muutis suhtumist: “Sattusin usuteaduse instituudi raamatukokku. See oli huvitav, sest lugeda sain mitte ainult religioosset, vaid ka filosoofilist ja populaarteaduslikku kirjandust ning paljusid ennesõjaaegseid teoseid, mis mind köitsid. Nägin, kui palju on maailmas seletamatut. Võib-olla ei olnud see esialgu just usk Jumalase, kuid tunnetasin, et mina inimesena olen väga väike.”

Filosoofilised teosed viisid tulevase vaimuliku juba väga lähedale religiooniteemadele. Edasi tuli ka kokkupuude vaimulike mentoritega: “Kui esimese sammu usuteaduse instituuti tegin, siis olid seal õppejõududeks korüfeed nagu Salumaa, Saag, Jaan Kiivit vanem. Neid kuulates ei jäänud enam kahtlust, et tahan sellest asjast rohkem teada. Nii läks see õppimine – ja siin ma olen. Hiljem ei ole tagasilööke enam olnud.”

Üks muigamapanev seik meenub Einar Soonele ajast, mil ta oli juba võtnud nõuks kirikuõpetajaks saada. Selleks tuli saada luba usuasjade volinikult. Soone kirjeldab: “Ametnik nentis, et “rikute oma elu ära” ja päris: “Kuidas te üldse sattusite kirikusse?” Vastasin talle, et läbi ateistliku kirjanduse: lugesin kõik läbi ja vaatasin, et seal tõde ei ole. Siis ma hakkasin Piiblit lugema ja siiamaani see ei ole mind petnud.” Volinik ütles, et “eks meil ole jah puudujääke ateistlikus kasvatuses.”

Usukindluse allikas: aja- ning kultuurilugu

Luterliku kiriku piiskopina ei leia Einar Soone ometi, et luterlikku joont oleks põhjust kuidagi eriliselt rõhutada: “Oleme küll luterlik maa, aga siiski ainult üks tordilõik kristlikust tervikust ja hoopis väike osa maailma religioonidest.”

Vaid oma konfessiooni traditsioonidele toetudes on kirikul oht liialt endasse kapselduda, leiab vaimulik ja toob näite: “Kiriku sisemised väärtused on sõna ja sakrament, jumalateenistuse pidamine, kuid selle kõrval on ka väline väärtus – misjonitöö, kui sa lähed maailma. Aga maailmas sa pead suhtlema ju kuningate ja kerjustega, haigete ja tervetega. Suhtlemisoskustes on meil kloostritarkusest, kunagistelt kerjusmunkadelt palju õppida.”

Einar Soone märgib, et usumaastiku kirevust on aidanud paljuski mõista töö kirikute nõukogus ja oikumeeniliste suhete vallas. Näiteks üllatas teda omal ajal, et hoolimata sügavast stagnaajast olid Leedus ikka kirikud rahvast täis. “Miks seal on nii ja miks meil ei ole – kas see on lihtsalt kultuuri küsimus või on asi religiooni rõhuasetuses?,” juurdles ta. Üks võimalik vastus võib tema sõnul olla see, et preestrid ei ole katoliku kirikus niivõrd õpetajad kui vaimulikud isad. “Meil on keskmes õpetamine, mis praegusel ajal võib-olla enam nii ei tööta,” leiab ta. Vaimuliku roll on muutunud: “Koguduseliikmed võivad olla õpetajast haritumadki, laia silmaringiga, rohkem maailmas ringi käinud – Ja kirevat kristlikku praktikat näinud. Küll aga saame vaimulikena kuulutada Jumala sõna ja vahendada Jumala armu.”

Huvitav on ka jälgida ja võrrelda ka palvetamispraktikaid erinevates kirikutes, jätkab Soone. “Miks me ikkagi palvetame nii, et vaatame oma kinganinasid?,” on talle siinne vagaduslaad seniajani kohati mõistmatuks jäänud. Võrdluseks toob ta Gruusia ja Armeenia rõõmsailmelised kirikud: “Gruusia kirikus on jumalateenistus särav, võimas. Ja armeenlaste kohta öeldakse, et nad kõik on ristiinimesed. Kas see just lõpuni tõde on, kuid rahvuslikku meelelaadi iseloomustab see küll.”

“Mulle meeldib uurida ajalugu,” ütleb Soone. Vaimuliku sõnul on on hästi näha, mis jookseb erinevates sündmustes punase niidina läbi ja jääb püsima ning mis on harud – need kärbuvad või lõigatakse maha. Vaimulik võtab kokku: “Kui vaadata kirikut dogmaatika seisukohalt, siis püsima on jäänud kõik dogmad, mitte ühtki ei ole ajaloos muudetud. Juba esimestest sajanditest peale on vaieldud, kuid seda, et Kristus on ühtaegu täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, ei ole muudetud siiamaani.”

Kolm küsimust

Milline on Teid enim kõnetanud kirjakoht Piiblis?

Need on erinevatel aegadel olnud erinevad. Vanemaks saades olen üha enam hakanud tagasi vaatama ja küsima: “Kas kõigest on ka kasu?” ning nentima: “Ei ole midagi uut siin päikese all.”

Mis on Piibli sõnum?

“Piibli sõnumi saab kokku võtta ühe sõnaga ja see on Armastus. “Usk, Lootus, Armastus, aga suurim neist on Armastus” – see on täiuslikkus, see on lõpmatus, see on absoluut.”

Mida kujutab Teie piiskopivapp?

“Minu vapil on piiskopi atribuudina mitra, karjasesau ja selle juures malta rist. Olen Püha Laatsaruse Ordu Eesti haru liige (Jeruusalemma Püha Laatsaruse Sõja- ja Hospidalivendade Ordu Eesti Delegatsioon MTÜ – toim), millele see rist viitab. Värvid on Harjumaa värvid. Vapil on ka juhtmõte “Ora et labora” – “Palveta ja tee tööd””.

***

Mõtteid piiskop Einar Soonelt:

“Kui me kutsume inimesi kirikusse, siis peame endale aru andma, mida me seal kirikus ikkagi teeme. Jumalateenistuse puhul on äärmiselt oluline, et seda peetaks korralikult – see algab õigel ajal ja ei ole väga lohisev. Jutluse pool tuleb ette valmistada professionaalselt, muusika peab olema kõrvale kuulatav, kirikus peab olema hea olla. Kui inimene jääkülmas kirikus peab kannatama, siis ta järgmine kord ei tule. Olen seminarides tulevastele vaimulikele soovitanud, et minge istuge kirikus, kuulake ja vaadake!”

“Jumalateenistusel on kindel ülesehitus: patutunnistuse palve, siis armulaua seadmine, kus lauldakse: “Püha! Püha! Püha!” ning kõik taevased väehulgad, keerubid ja seeravid laulavad kaasa. Kirikus ühinevad altari juures nähtav ja nähtamatu pool – see on võimas asi. Kui inimene läheb kirikust ära, siis peavad hüüdma fanfaarid. Kui sa lähed maailma, peab ta lahkuma jõudu saanuna, mitte tundega, et “oh ma vaene patune inimene!””

“Kiriku kõige olulisem ülesanne on vahendada Jumala armu Sõna ja sakramendi kaudu. Selleks on jumalateenistused, palved, pühitsemised, õnnistamised – kogu see vaimulik tegevus, mida mujalt ei saa. Kui sul on vaja saia, siis sa lähed saiapoodi, kui on vaja kingi, siis kingapoodi. Kui vajad õnnistust, siis sa lähed kirikusse.”

“Vaimuliku ametil on kolm tahku. Üks neist on õpetamise amet, millest tuleb ka nimetus “kirikuõpetaja”; teine on karjase amet, kus tuleb esile hoolekanne, teise inimese ärakuulamine ja palveelu ja kolmas on ameti liturgiline osa, kus vaimulik vahendab Jumala armu eestpalvetega ja armulaua seadmisega. Vaimulik on nii õpetaja, karjane kui preester.”

“Piibli sõnum on kokku võetud ühe sõnaga ja see on Armastus. Usk, lootus, armastus, aga suurim neist on armastus – see on täiuslikkus, see on lõpmatus, see on absoluut.”

Regina Hansen