Koguduse lugu: Püha

Koguduse lugu: Püha

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Püha koguduse lugu.

Niipea, kui Kaarma kirik 13. sajandil valmis sai, võisid meistrid asuda Püha kiriku ehitusele. Algusest peale kavandati siin tervikmahus kirikut, kuid suur töö viidi ellu järk-järgult. Nagu Kaarmal, nii ehitati ka Pühal kõigepealt valmis käärkamber, mida sai kohe jumalateenistuste pidamiseks kasutada. Pool sajandit hiljem ehitati altariruum ja selle külge puust pikihoone. Võimalik, et just siis eraldati Püha Kaarmast iseseisvaks kihelkonnaks ja uue kogudusega liideti osa Valjala äärealadest. Nüüd võis kirikut tasapisi edasi ehitada puuhoone ümber kive ladudes. Sellest tingituna ei ole Püha kiriku pikihoone küljed täiuslikult paralleelsed. 14. sajandi lõpuks või hiljemalt 1420. aastaks oli ühelööviline Püha Jakobi kirik valmis. Esialgu oli selle lääneharjal väike konsooltorn. Praegune torn ehitati 1480. aastatel. Käärkambri peale tehti teine korrus koos kaminaga. Torni kamin ehitati oletatavasti valvemeeskonna tarbeks, sest Püha kiriku torn oli silmsidemes Kuressaare linnusega. 

Katoliku aja lõpul oli Püha kirik kõige vajalikuga hästi varustatud, raha jätkus koguni väljalaenamiseks. Liivi sõja ajal tungis Vene vägi Saaremaale ja süütas 1576. aastal Püha kiriku. Hukkusid võlvidele varjunud kohalikud elanikud. Tulekahju hävitas valdava osa kiriku raidplastikast, eriti sai kannatada pikihoone sisekujundus. Kirik taastati põlvkonna jagu hiljem ehk 1603. aasta paiku. Kalmari sõja ajal rüüstasid rootslased Taani valduses olevat Saaremaad, muuhulgas viisid rootslased 1612. a. Püha kiriku tornist ära kaks kella, põletasid mõisaid ja küüditasid Püha elanikke Läänemaale. Kalmari sõda kestis Eestis edasi ka pärast ametliku rahulepingu sõlmimist, kuna teade rahulepingust jõudis siia hilinemisega. 

1616. a. astus Pühal ametisse pastor Christian Burchardius, kes teenis kogudust 32 aastat ja andis tööjärje üle oma väimehele Martinus Grimmanusele. Püha kihelkonna rannikualadel elasid katoliku ajast saadik rootslased, kõige rohkem Suure-Rootsi ja Väike-Rootsi külades. Sutu poolsaarel kestis rootsi asustus muust Saaremaast kauem, Põhjasõjani välja. Viimane rootsiaegne Püha õpetaja Georg Melitz suri 1710. aasta augustis katku. Samal aastal rüüstas Vene ratsasalk maad Muhust Sõrveni. Kulus 20 aastat kuni kogudus leidis uue kirikuõpetaja. Paraku läks Johann Ludwig Dittmar juba varsti Pöidesse, lühikeseks jäi ka Jakob Gottlieb Gonsiori ametiaeg. Ta kutsuti teenima Tallinna Püha Vaimu kogudust. Seal tagandati Gonsior ametist vennastekogudusse kuulumise tõttu. Ta tuli tagasi Saaremaale, aga Ansekülla. 

Püha kihelkonnas olid vennastekoguduse ärkamisest haaratud Sandla, Kaali, Kõljala ja Kangruselja mõisade omanikud. Kangruseljale saabusid herrnhutlased Mathias Forstmann ja Johann Gottlieb Fritsche. Viimane asutas siin lastele kooli. Sarnaselt Dittmari ja Gonsioriga oli ka õpetaja Carl Friedrich Papperitz õppinud Halle ülikoolis. Papperitz oli ka vennastekoguduse liige. Pole siis ime, et Püha kuulus Saaremaa ärksamate kihelkondade hulka vennastekoguduse liikumises. 

1753. a. kinkis Tõlluste omanik Lorenz von Vietinghof Püha kirikule barokse altariseina. Selle valmistas Kuressaare meister Gottfried Böhme. Altariseina algne kujundus oli mõneti erandlik. Praeguse maali taha jääb tühimik, mille seinu katab maaling Taevasest Jeruusalemmast ja mille ees võis olla skulptuurigrupp, mis pole küll säilinud. 

Johann Michael Stange oli järjestikku neljas Halle ülikooli kasvandik Püha kiriku kantslis, talle järgnes Johann Wilhelm Ludwig von Luce, kes oli hariduse saanud Göttingeni ja Helmstedti ülikoolides. Ruttu mõistis Luce, et kirikuõpetaja töö pole tema jaoks. Ta läks uuesti ülikooli, õppis arstiteadust ja töötas hiljem Kuressaares mitmes ametis ning oli vabakutseline arst. 1818. a. avaldas ta raamatu „Nou ja abbi, kui waesus ja nälg käe on“. 

Püha koguduse järgmine õpetaja Peter Heinrich von Frey oli taas Halle ülikooli kasvandik. Ta oli sündinud Kambja kihelkonnas, ühes Lõuna-Eesti vennastekoguduse keskuses, kus oli kirikuõpetajaks tema onu Heinrich Johann Frost. Peter Heinrich von Frey teenis Püha kogudust 48 aastat. Siin avaldas ta esimese eestikeelse aritmeetikaõpiku ja toimetas kogumikku „Uued waimolikud laulud“. Seda lauluraamatut hinnati kõrgelt, kohati asendas see koguni ametlikku lauluraamatut. Hupel nimetas tema laulutõlkeid lausa klassikalisteks, sest neis oli evangeeliumide sisu edasi antud kaasahaaravalt. Freyd on peetud esimeseks eesti luule teoreetikuks. Püha kirikus meenutab tema ametiaega 1793. aastal valmistatud kantsel, mis toetub käsulaudu hoidva Moosese kujule. Püha kirikule kinkis selle Pihtla mõisaproua von Dellinghausen, kuid kantsli valmistaja on jäänud tundmatuks. 19. sajandil püstitati Püha kihelkonda Räimaste vennastekoguduse palvemaja, millel oli 600 liiget. 

Esimene Tartu ülikooli vilistlane Püha kantslis oli õpetaja Heinrich Gahlnbäck, kes oli ametis koguni 54 aastat ja siirdus seejärel emerituuri. Kaua aega oli ta olnud Saaremaa vaimulike leskede ja vaeste kassa administraator. Tema ajal laoti Püha kirikule ruudukujulistest raidkividest põrand ja 1865. a. ehitati rõdud. 1874. a. asus Püha kihelkonna Uduvere külla elama Saaremaa prohvet Aleksander Toom. Gahlnbäcki tööd Pühal jätkas tema väimees Gottwald Grohmann, kes asutas Pühal Saaremaa kurttummade kooli. 

17. juuli öösel 1896. a. süütas välk Püha kiriku torni. Otsekohe asus kogudus seda taastama. Appi tuli õpetaja Gahlnbäcki poeg Johannes, kes töötas Peterburis ehitusmeistrina. Johannes Gahlnbäck projekteeris sihvaka, nelja vintskapiga tornikiivri, poole kõrgema endisest. Tasuta juhtis ta ehitust ja kuludest võttis ta kolmandiku enda kanda. Kahe tulle jäänud kella (Lübeck 1641 ja Riia 1775) materjal valati Riias kokku üheks 30-puudaseks kellaks. Kellale kirjutati: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Kolme kuuga oli tõesti kõik valmis ja 27. oktoobril pühitseti uus tornikiiver. Samal aastal tehti käärkambrile välisuks ja müüriti kinni kiriku küljeuksed. 1904. a. kinkis Johannes Gahlnbäck oma isa mälestuseks Püha kirikule teise tornikella, millel olid sõnad „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel.“ Samal aastal maalis Ilpla mõisas rentniku vend Oskar von Sass koguduse poolt ostetud lõuendile Kristuse taevaminemise, mis on tänaseni Püha kiriku altarimaaliks. 

Esimese maailmasõja ajal oli Püha kogudus Valjala ja Kaarma kirikuõpetajate teenida. 1915. a. viidi Püha kiriku tornikellad Moskvasse, kust neid enam tagasi ei saadud. Vähe sellest, 3. novembri hilisõhtul 1922. a. tabas jälle äike Püha kiriku torni ja pani selle põlema. Alla kukkudes vigastas tornikiiver kiriku katust. Suure vaevaga jõuti sarikad ära kustutada. Samal õhtul põles ka Valjala kiriku torn. Taastamistööd võtsid seekord kauem aega, kuid Johannes Gahlnbäck tuli appi ja projekteeris uue tornikiivri, lihtsama ja lühema, kui senine. Valmis sai see 1924. aastal. Kaks aastat hiljem õnnestus Vene valitsuselt saada kadunud kellade asemele neli kella. Kaks suuremat riputati torni ja õnneks kõlavad need hästi kokku. Õnnistusrikkaks ajaks olid Püha kogudusele Harri Haameri tööaastad. Noor kirikuõpetaja organiseeris skaudiliikumist ja kristlikku noortetööd, hakkas pidama külatunde ning sai tuntuks sütitava kõnemehena. Paraku sundis nõrk tervis teda Saaremaalt lahkuma. 

Pärast Teist maailmasõda keeras nõukogude võim elu pahupidi. Kirikult võeti kinnisvara ja pastorina teenitud aega ei arvestatud tööaastate hulka. Kui siis kolhoosi laudana kasutatud kõrvalhoone oli varemeteks muutunud, anti see kogudusele tagasi. Õpetajad Jüri Vallsalu ja Joel Luhamets asusid varemeid puhastama ja tellisid autobaasist veoauto. Kuni vaimulikud kahekesi sõnnikukoormat laadisid, magas autojuht rooli taga. Korraga ärkas autojuht ja küsis: „Kuulge, mehed! Kuidas te niimoodi elada saate, et te üldse tööd ei tee?“ Autojuht oli ju tööpostil, kirikutöö aga ei läinud ametlikult tööna arvesse. 

Alates Eesti iseseisvuse taastamisest on Püha kogudust teeninud Anti Toplaan. Alates 1993. aastast on iga aasta jaanilaupäeva hilisel õhtul peetud Püha kirikus „Püha öö“ kontsert. Umbes sama kaua on Püha pastoraat toiminud laagrikeskusena. Aastal 2021 peeti siin üle-eestilised kiriku noortepäevad. Kuna ajapikku puresid majasikud Püha kiriku tornikiivri läbi, siis enne, kui see oleks ümber kukkunud, eemaldati vana tornikiiver, valmistati sellest koopia ning 16. oktoobril 2014. a. tõsteti üles uus tornikiiver.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.


Vaata ka:

Meeldib 1