Täna mälestame 15. surma-aastapäeval armastatud kirikujuhti Jaan Kiivit juuniori. Teda mäletatakse täielikult kirikule pühendunud, vaimulike haritust oluliseks pidava, tasakaaluka ja samas riskijulge vanema põlvkonna vaimulikuna, kelle ametiaeg peapiiskopina ei jäänud kiriku jaoks kergesse aega.

Kuigi Kiiviti elu väljapaistvamad aastad jäid viimasesse kümnendisse, mil ta juhtis peapiiskopina Eesti luteri kirikut, pidas mitu vaimulikku eriti oluliseks tema tegevust Püha Vaimu kiriku õpetajana. Koguduse liikmeks jäi ta ka peapiiskopina.

Oma karjasekirjades, jutlustes ja kõnedes rõhutas Kiivit rahvuslike ja usuliste juurte tähtsust, kutsus saama vaimselt täisealiseks, seadma kõrgeid eetilisi sihte ja toetuma kõiges Jumalale.

10. märtsil 2001 pidas Jaan Kiivit EELK peapiiskopina Esimesel Alliansskonverentsil 21. sajandil Balti Misjonikeskuses ettekande „Lapsiku ühiskonna ohud“*, mis mõjub aktuaalsena ka praegu, ligi 20 aastat hiljem.

„Me elame läbi inimkonna senise ajaloo kõige kiiremat, kõige saatustiinemat kultuurilist pööret, mille tagajärjed on ettearvamatud. Sellised mõisted nagu infotehnoloogia ja globaliseerumine on igaühe keelel.

Kuid küsimus on selles, kas me näeme asju läbi. Kui me peame silmas kõikesallivust, siis tundub mulle, et suurem osa kristlastest ei paista aru saavat, mis on tungimas meie argipäevaelu igasse valdkonda. Ja tundub, et kirikud ja rahvusvahelised kiriklikud organisatsioonid samuti mitte. Annaks Jumal, et ma eksin.

KÜSIMUSES ON NN UUES SALLIVUSES või uues tolerantsuses. Vanas mõttes tähendas sallivus, et teise inimese usku, tõekspidamisi, käitumist jne tuleb respekteerida. Inimest tuleb austada inimesena, ilma et peaks tema veendumusi jagama. See on olnud kristlik seisukoht. Uus sallivus esindab aga totaalset relativismi, kõige täielikku suhtelisust: tõde ei ole olemas, on olemas ainult suur hulk erinevaid, võrdväärseid tõdesid. Ja häda sulle, kui sa ei võta samasugust hoiakut ja sellest lähtuvat käitumist omaks. Sest siis sa oled süüdi selle uue moraalikoodeksi kõige hullemas pahes – sallimatuses. Sa diskrimineerid teisi. Kes peab näiteks homoseksuaalsust vääraks, on langetanud hukkamõistva otsuse ning tema vastu tuleb võidelda.

Tegelikult on uus sallivus agressiivne ideoloogia, mis võitleb kristluse vastu ja võtab oma kaitse alla ebajumalateenistuse. Seda ideoloogiat levitatakse massimeedia kõigi vahenditega, sellel on kaugeleulatuv negatiivne mõju hariduskorraldusele ja kultuurile. Alexander Seibel ütleb retsensioonis Josh McDowelli ja Bob Hostetleri raamatule “Uus tolerantsus”: “Uus sallivus alavääristab õppimissaavutusi, teeb tühjaks hariduse sisu, kirjutab ajalugu ümber, eirab tõsiasju, räägib musta valgeks, kitsendab inimeste vabadusi ja eitab vanemate õigusi.”

Ma peatun sellel vähkkasvajal üksnes lühidalt, kuigi see vääriks suuremat tähelepanu, et me mõistaksime, mis meie ümber on toimumas. Tahan osutada ainuvõimalikule teele, kuidas seda läbi näha ja sellele kristlasena reageerida. Mõtleme Jeesuse suhtumisele. Ta on inimesi tingimusteta armastanud, st neid täielikult sallinud ja omaks võtnud. Kuid ta ei ole nende käitumist heaks kiitnud, nagu uus sallivus nõuab. Ta nimetas pattu patuks ja sellepärast löödi ta risti.

Me elame lapsikus, alaealiseks jäänud maailmas ja kristlase kutsumus peaks olema inimesena kasvada ja küpseda täisealiseks Jumala silmis. Me ei ole ilmselt pööranud vajalikku tähelepanu kristlaste usulise, vaimse ja kõlbelise kasvamise ülesandele ja hädavajalikkusele.

LAPSIKU ÜHISKONNA MÕISTE OLEN MA LAENANUD Ameerika autorilt Robert Blylt, kes kirjeldab samanimelises teoses tendentsi “noorenemise” suunas elu paljudes valdkondades. Lühidalt: lapsikus ühiskonnas ei taha keegi olla täiskasvanud ja vanemate klassikalised ülesanded jäetakse täitmata. Ei võeta vastutust laste kasvatamise ja traditsioonide hoidmise eest, ei tunnistata ühishuvisid ja -kohustusi, naudinguprintsiip astub reaalsustunde asemele jne. Tahtmatus saada täiskasvanuks avaldub kõiges.

Paastuaja eelõhtul, Sexagesimae-pühapäeva tunnuslause kõlas (Hb 3:15): “Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!” Meditatsioonis selle pühakirja teksti üle tõdeb Sachsen-Anhalti liidumaa peaminister Reinhard Höppner, kirikuinimene, kellega mul on olnud au kohtuda, et see kutse ei jõua pärale ühiskonnas, mis igatseb tagasi minevikku või jumaldab rikkust. Egiptuse lihapottide taganutmine ja tants kuldvasika ümber on kehvad orientiirid, kehvad suunaviidad teel tulevikku, mida Jumal meie jaoks valmis hoiab.

Tarbimisühiskonna tants kuldvasika ümber on täies hoos. Seejuures kasvab keset tohutuid muudatusi, mille käes me oleme, igatsus suuna järele. Kuid isegi ikka ja jälle kostuv kutse kaotsiläinud väärtuste järele kõlab pigem igatseva kutsena kadumaläinud näiliselt terve maailma järele. Tulevikukutset, Jumala häält ei ole selles kuulda. Võib-olla ei sõltugi see nii väga kõvadest südametest, vaid palju enam sellest, et puuduvad need, kes sellele kuuldavalt oma hääle annavad.

Ma otsin – ka kiriku töötajate hulgas – selliseid inimesi, kes tõesti on selles veendunud, et piibli kuulutusega on neil asendamatu sõnum inimeste jaoks. Kus on need, kes tõeliselt selle all kannatavad, et sõnum ei jõua pärale? Kas ei ole liiga paljud kaotanud juba usu sellesse, et see sõnum on maailma jaoks tõeliselt tähtis? Kas asi on tõesti teiste kõvades südametes või hoopis käskjalgade, sõnumiviijate ebaselges, ammugi sügavalt ebakindlaks muutunud hääles?”

*Refereeritud ettekandest, mille autor pidas 10. märtsil Eesti Evangeelse Alliansi konverentsil “Evangelism 21. sajandil” (avaldatud Eesti Päevalehes 13.03.2001).