Martin Kopp
Artikkel ilmus 2016. aastal EELK Usuteaduse Instituudi väljaandes “Jumala armu poolt vabastatud”. Avaldame selle siinkohal taas seoses käimasoleva looduhoiukuuga.

Hinga sügavalt sisse. Mõtlen seda tõsiselt – tee seda enne, kui edasi loed. Tundsid, kuidas õhk kopse täidab ja siis tagasi atmosfääri puhuti. Võimalik, et maailmas pole ühtki teist nii üldlevinud kogemust. Hingamine on sedavõrd tavaline, et tavaliselt sellele isegi ei mõelda. Inimesed unustavad, et nad hingavad – see on nii argine.

Ometi juhtus ühe minuti eest midagi erakordset. Sa võib-olla ei tea seda, aga sa kuulud esimesse inimpõlvkonda, kes hingab iga hingetõmbega sisse 400 miljondik-osa (ppm) süsihappegaasi. See tähendab, et 400 igast miljonist sinu kopsudesse sisenenud molekulist on süsihappegaasi molekulid. See on inimkonna ajaloos esmakordne olukord. Alates homo sapiensi tekkest on see kontsentratsioon varem kogu aeg kõikunud 180 ja 280 vahel.

See ei ole sedalaadi esmakordne sündmus, mille üle oleks põhjust rõõmustada. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) värskeimas raportis rõhutatakse, et kliimamuutuste toimumine on „väljaspool kahtlust”. Selles öeldakse, et 95–100-protsendilise tõenäosusega on inimtegevus alates 20. sajandi keskpaigast kasvuhoonegaaside (KHG) heite plahvatusliku kasvu tõttu põhiline kliimamuutusi põhjustav tegur. Inimühiskond tekitab kasvuhoonegaase põhiliselt fossiilsete kütuste põletamisega. Tegemist on põhimõtteliselt süsinikuga, mis on ladestunud maapinna alla või vähemalt oli seda, kuni inimesed hakkasid seda autodesse, elektrijaamadesse, lennukitesse jne tankima ja tagasi atmosfääri paiskama. 

See ei ole kõrvalise tähtsusega info. Atmosfääri kasvuhoonegaaside koguse suurendamine tugevdab kasvuhooneefekti. On tõsi, et see efekt on tavaolukorras väga kasulik: see võimaldab eksisteerida elul nii, nagu me seda tunneme. Seda võib võrrelda planeedi peale pandud tekiga, ilma milleta oleks maapinna keskmine temperatuur –18 °C, mitte +15 °C. Probleem seisneb selles, et me teeme seda tekki suuremaks. Atmosfäär on juba soojenenud 0,85 °C võrra ja kui meil ei õnnestu käesoleva sajandi keskpaigaks üle minna vähese CO₂-heitega ühiskonnale, võib maapinna temperatuur kergesti tõusta veel 4–8 °C.

See ei ole ohutu. Sellisel suurenemisel oleksid tohutud tagajärjed, sealhulgas äärmuslike kliimasündmuste (kuumalained, üleujutused, põuad, orkaanid, keeristormid, kulutuli) ägeduse ja sageduse suurenemine, merepinna tõus, ookeanide hapestumine, sadememustrite muutumine, bioloogilise mitmekesisuse kadumine. Teisiti öeldes tähendaks see meie ökosüsteemide täielikku segipaiskamist, mille tagajärjeks oleks elatusallikate (hooned, põllud, kariloomad) häving, näljahädad, veepuudus, suured majanduskriisid ja rahaline kulu, tuhanded, kui mitte miljonid hukkunud, suured rändevood ning ühiskondlikud ja rahvusvahelised konfliktid. Kliimamuutus võib olla kõige tõsisem tänapäeval inimühiskonda ähvardav oht.

Sellegipoolest võib küsida, kuidas on kliima seotud „õiglusega” ja miks kristlased peaksid selle pärast muret tundma. Kas on olemas tugev teoloogiline alus, mis sunniks usklikke ja kirikuid tegutsema? Kui jah, siis kuidas saavad nad kliimaõigluse eest võidelda? 

Kliimamuutused: õigluse küsimus 

Kliimamuutused on õiglusega seotud kolmel viisil: need puudutavad rahvusvahelist, põlvkondadevahelist ja sotsiaalset õiglust. Vaatleme neid kolme tahku lähemalt.

Rahvusvaheline õiglus

IPCC raporti teises osas käsitletakse kliimamuutuste mõju inimühiskonnale, vajalikku kohanemist ja nende mõjul ilmsiks tulevaid nõrkusi. IPCC värskeimas raportis rõhutatakse, et kuigi kliimamuutused mõjutavad kõiki riike, kannatavad kõige suuremat kahju tõenäoliselt nn arengumaad ja vähim arenenud riigid.

Ajalooliselt on kõige rohkem kasvuhoonegaase tekitanud arenenud riigid. Sellepärast ongi kliimamuutused rahvusvahelise õigluse küsimus: kõige vähem süsihappegaasi õhku paisanud riigid kannatavad kõige rohkem. See tekitab ilmselgelt küsimusi riikidevahelise jaotava ja taastava õigluse ehk mitte ainult ökoloogilise, vaid ka majandusliku õigluse kohta. Näiteks ei tohiks unustada, et mõned riigid võivad täielikult vee alla kaduda. Maldiivide president Mohamed Nasheed otsib juba maad, mida oma riigi elanikkonna jaoks osta.

Tuleb siiski märkida, et maakera lõunapoolkeral asuvates riikides alates 1850. aastast tekkinud kasvuhoonegaaside hulk hakkab jõudma põhjapoolkera riikide heite tasemele. 2010. aastal langes lõunapoolkera riikide arvele 48 protsenti koguheitest ja aastaks 2020 jõuab see arv eeldatavasti 51 protsendini. Näiteks Hiinast on saanud maailma suurim heitetekitaja.

Siit tuleneb küsimus, kas see lahendab rahvusvahelise õigluse probleemi. Ma ei arva, et see on nii, sest esiteks on lõunapoolkera riikide seas ka palju selliseid, mille heide on väike, aga mis kannatavad kliimamuutuste tagajärjel kõige rohkem. Teine ja veel olulisem aspekt on see, et märkimisväärne osa lõunariikide toodangust tarbitakse põhjariikides – saastet tekitavad tööstusharud on lihtsalt sealt ära kolitud. Näib, et küsimus tuleb peagi ümber sõnastada: enam ei ole tegemist „arenenud” ja „arenevate” riikide või põhja- ja lõunariikide vastandamisega, vaid pigem vastanduvad heitetekitajad ja ohvrid.

Põlvkondadevaheline õiglus

Siin on andmed päevselged: meile eelnenud ja praegused põlvkonnad on õhku paisanud suures koguses kasvuhoonegaase ning kõige rohkem kannatavad selle tagajärjel tulevased põlvkonnad. Kuigi enamasti lõpevad tulevikumudelid ja stsenaariumid aastaga 2100, märgib Andrew Dessler, et „paljud stsenaariumid sisaldavad märkimisväärseid heitkoguseid ja soojenemist, mis ulatub 22. sajandisse ja sealt veel palju edasi”. Kui meie põlvkond heitkoguseid õigel ajal ei vähenda, kestavad inimeste tekitatud kliimamuutused sajandeid ja mõjutavad paljude tulevaste põlvkondade elu. Meie praegune fossiilsete kütuste ja maa kasutamine tekitab tõsiseid küsimusi põlvkondadevahelise õigluse osas.

Sotsiaalne õiglus

Kliimamuutused tekitavad sotsiaalse õiglusega seotud küsimusi: esimesena ja kõige rohkem kannatavad meie seast kõige vaesemad ja haavatavamad, näiteks töötud, rändajad, naised, lapsed, eakad ja puuetega inimesed, kellel enamasti pole olnud isegi võimalust tegeleda kasvuhoonegaaside heidet põhjustavate tegevustega.

See on tingitud kahest asjaolust. Nagu öeldud, asuvad ühelt poolt just arengumaad ja vähim arenenud riigid neis geograafilistes piirkondades, kus kliimamuutuste tagajärjed on kõige rängemad. Teiselt poolt on lihtne mõista, et vaestel riikidel ja inimestel on vähem võimalusi kliimamuutuste tõttu tekkinud raskuste ületamiseks. Näiteks Holland on piisavalt jõukas, et kaitsta oma rannikut merepinna tõusu eest. Sama ei saa öelda Bangladeshi kohta, kus tõusev merepind sunniks miljoneid inimesi kodust lahkuma, muutes nad „kliimapagulasteks”.

Kuigi see olukord on ilmselge lõunapoolkera riikides, kehtib sama üldiselt igal pool. Kui orkaanid Rita ja Katrina tabasid New Orleansi ehk maailma ühe kõige rikkama riigi linna, kannatasid selle tõttu enim kõige vaesemad inimesed. Jõukad inimesed ei elanud neis piirkondades, mille üleujutamise tõenäosus oli suurem, neil oli piisavalt raha katastroofipiirkonnast lahkumiseks ja vajalikud ressursid, et mujal uuesti alustada. Vaesed inimesed nägid, kuidas nende majad hävisid, ning pidid jääma mahajäetud linna, suutmata maksta uue kodu eest. Ma töötasin Ameerika Luterliku Katastroofiabi vahendusel New Orleansis sealse evangeelse luterliku kiriku juures. Meie kahekümne viiest liikmest koosneval prantsuse noorterühmal kulus kolme maja puhastamiseks kaks nädalat. Mäletan väga selgelt, et perekond, keda me abistasime, oli elanud juba kuid väikeses haagissuvilas, mis oli pargitud nende kõduneva maja kõrvale aeda. See kogemus on mulle mällu sööbinud tõendina, et haavatavad võivad olla ka need riigid, mida me üldiselt peame liiga rikasteks, et mitte hakkama saada. Me ei tohi unustada nende rahvastiku seas esinevat ebavõrdsust.

Tänapäeval ei ole enam võimalik sotsiaalse ja ökoloogilise õigluse valdkonda üksteisest lahutada. Oli väga asjakohane, et IPCC 20. aastapäeval nimetas ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon just kliimamuutusi tõsiseks ohuks aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele.

Roheline ja õiglane: teoloogiline alus kliimamuutuste käsitlemisele

Teoloogiliselt toetub kristlik seisukoht kliimamuutuste küsimuses kahele sambale: suhe looduga ja õigluse ülim tähtsus. Mõlemad aspektid võib paigutada teadvustamise, armu ja armastuse avaramasse vaimsesse kliimasse.

Uuendatud käsitlus loomisteoloogiast

Viimastel aastakümnetel on teadlased kõige tuntumad piiblitekstid uuesti läbi töötanud ning pannud aluse uuendatud loomisteoloogiale. Samuti on teoloogid avastanud reformaatorite teoloogia rikkuse ning usu ja loodusteaduste vahelise dialoogi alahinnatud traditsiooni.

Maailm on Jumala loodu (1 Mo 1:1–2:25). Apostliku usutunnistuse esimeses artiklis tunnistatakse: „Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.” Tunnistuse järgi on kõik eluvormid loodud. Me ei ole jumalad. Me ei saa rajada oma suhet muu looduga hoiakule, otsekui me oleksime selle omanikud. Jumal on loodu tegelik omanik. Selle loodu kohta tunnistatakse, et see on „väga hea” (1 Mo 1: 31).

Me vastutame Jumala loodu eest. Meie suhet muude loodutega määratlevad neli 1 Moosese raamatu 1. ja 2. peatükis esinevat tegusõna: „alistama” ja „valitsema” (1 Mo 1:28), „harima” ja „hoidma” (1 Mo 2:15). Esimest kahte sõna on vääralt tõlgendatud kui käsku loodust ekspluateerida. Näiteks Prantsuse filosoof René Descartes on rääkinud inimesest kui looduse isandast ja omanikust.Artiklis „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured” on ajaloolane Lynn White Jr. nimetanud läänemaist judeokristlikku traditsiooni koguni üheks praeguse ökoloogilise kriisi peamiseks allikaks. Sageli unustatakse aga see, et oma artikli lõpus osutab ta ka selle traditsiooni nendele ressurssidele, mis aitaksid meil valitsemise mudelist üle saada.

Rääkides 1. Moosese raamatus meie ja teiste loodute vahelise suhte kohta kasutatud sõnadest, oleme tänaseks mõistnud, et need sõnad väljendavad tegelikult meie vastutust loodu käekäigu eest. Tegusõna „alistama” kasutatakse heebrea keeles kuninga ja tema alamate suhte kohta ning Vana Testamendi käsitlus rõhutab vastutustundlikku hoolt. Kaks ülejäänud tegusõna väljendavad selgelt, et me peame Jumala loodut hästi hoidma.

Seega on Piiblis esitatud selline antropotsentrism, mida valgustab ja piirab teiste loodute väärikus. See ei anna võimalust täielikuks vabaduseks, vaid pigem vastutuseks.

Õigluse teoloogia

Õigluse teema läbib kogu Pühakirja alates käsuseadusest kuni evangeeliumi tuumani. See on Jumala silmis äärmiselt oluline. Guillermo Kerber tsiteerib oma artiklis „La justice climatique” mõnda olulist kirjakohta. Vana Testamendi maailmas sümboliseerivad lesk, orb ja võõras haavatavat isikut, kellele langeb osaks Jumala eriline armastus ja hool: „Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja” (Ps 146:9). Tõeline ja püsiv rahu on saavutatav ainult õiglusega:

Ustavus võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast. Issand annab head ja meie maa annab oma lõikuse. Õigus käib tema eel ja järgib tema samme. (Ps 85:12–14) 

Uues Testamendis mõistetakse Jeesuse Kristuse ülesannet õigluse saavutamisena. Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus mäejutluse alguses: „Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga (Mt 5:6). Oma tegevuse lõpu eel rääkis Jeesus tähendamissõna, mille eesmärk on kutsuda tegudele selle maailma haavatavate nimel (Mt 25:31–46).

Teadvustamisest armu ja armastuseni

Seoses kliimamuutustega tuleneb nendest teoloogilistest kaalutlustest selge eetiline hoiak. Kliimamuutused on tingitud inimeste riknenud suhtest kogu loodu, sealhulgas kaasinimestega. Kui loodut nähakse vaid ressursivaramuna, mida tühjendada, ekspluateerida ja põletada kuni viimase kättesaadava molekulini, olenemata selle hinnast inimestele ja loodule, on vähemus seadnud ennast patu olukorda. Martin Lutheri metafoori kasutades võiks öelda, et suured heitetekitajad on iseendasse pöördunud (incurvatus in se). Igaüks, kes on püüdnud linnas kõndida ainult oma naba vaadates, teab, et iseendasse pöördumine lõpeb paratamatult kellegagi kokku põrkamisega: me ei näe teisi inimesi ega ümbritsevat keskkonda, keda ja mida me saatuslikult kahjustame. LMLi endine president Mark S. Hanson kasutas karme sõnu, kui ta rääkis sellest üldisest olukorrast kui vaimsest jumalateotusest.

Selline antropoloogiline hoiak on ohtlik, kui mitte surmav. Paljud õed ja vennad on juba hukkunud äärmuslike ilmastikunähtuste tagajärjel ja igapäevase elu tulevik on ohus. See kehtib ka paljude looma- ja taimeliikide kohta. Bioloogiline mitmekesisus väheneb järjepidevalt ja Robert Barbault märgib, et arvatavasti seisab meil ees kuues suur liikide väljasuremine, mis on paljuski tingitud kliimamuutustest. 

Kristlastena me teame, kui oluline on oma pattu tunnistada ja kahetseda. See aitab meil pühenduda: Jumal andestab ja kui me oleme Jumala armu poolt vabastatud, saame pöörduda maailma poole ja alustada julget tegutsemist. Lutheri käsitlus kristlase pühendumusest käib otseselt meie kohta. See kehtib ka tänapäeval ning meie teod kasvavad välja Jumala armulise halastuse tulemusena sündinud lepitusest ja rahust.

Kardan siiski, et sellest ei piisa suure CO₂-heitega ühiskondade ja eluviiside toomiseks kestlikule teele. Need meie seast, kes elavad nn arenenud riikides, peavad muutma oma senist arusaama maailmast, ja muude piirkondade elanikud peaksid olema ettevaatlikud, et mitte võtta üle läänelikke ühiskondlikke kujutelmi. Peaksime õppima aega maha võtma, järele mõtlema, olema tänulik meile antu eest ja armastama. Jah, me peame loodut, kaasa arvatud ligimest, armastama. Me kaitseme seda, mida armastame, ja jätame hooletusse selle, mille suhtes oleme ükskõiksed. Kui loodu taandub vaid lameekraanil näidatavateks videoteks või Maailma Looduse Fondi aruandes esitatud arvudeks, ei saa toimuda tegelikku pöördumist ning järelikult ei teki ka toimivat muutust isikute tegevuses ja avalikus poliitikas. Kuid armastus vajab aega. Ma usun, et saaksime teha olulisi edusamme, kui veedaksime rohkem aega väljas, vahetus kontaktis Jumala hea looduga, seda imetledes – see on seda olulisem, mida rohkem inimkond kolib elama linnapiirkondadesse. Meil on vaja tegelikku suhet looduga. See muutus oleks eelduseks, mis aitaks nihutada meie majanduslikku paradigmat kokkuhoidliku ja loodetavasti õiglase ühiskonna poole. Siin jõuame küsimuse tuumani: seoses kliimamuutustega tuleb meil üle vaadata oma väärtushinnangud ja maailmavaated. 

Loodu pole müügiks?

Kahjuks tunnistab valdav ühiskondlik kujutelm üksnes hinnas väljendatud väärtust. Kliimamuutuste vastu võitlemisel näivad kõige paremini toimivat majanduslikud stiimulid. Tänapäeval on raha muutunud kõige tähtsamaks hüveks. Seda tõestab asjaolu, et üks peamisi poliitilisi kliimamuutustega võitlemise vahendeid on piiramise ja kauplemise süsteemis CO₂ heitkoguste hinna määramine. Majanduse ülemvõimu näitab ka see, et kodanikuühiskond tegeleb praegu oma kaitsekõne sisu muutmisega. Seni rõhutati heitetekitajate moraalseid kohustusi nende ees, kes heite tagajärjel kannatavad. See strateegia ei andnud tulemusi. Praegune suundumus on käsitlusviisi muuta ning öelda riikidele ja ettevõtetele, et kliimamuutuste vastu võitlemine on nende majanduslikes huvides – on teada, et sama strateegia toimib üksikisikute puhul. Näiteks soojustavad inimesed oma maju palju meelsamini, kui seda põhjendada väiksemate küttearvetega, mitte sellega, et see hoiab ära mõne kauges kohas või tulevikus elava inimese sundrände.

Kas siis loodu pole müügiks? Ent võib-olla oleks kõige parem viis säästa loodust suurtest kliimamuutustest ja nende mõjust, kui me rõhutaksime selles valdkonnas julge tegutsemisega kaasnevaid majanduslikke eeliseid. Kas me kristlastena peaksime kasutama majanduslikku argumenti, et panna inimesi ja valitsusi tegema moraalselt õiget valikut? Kas see oleks sobilik meie identiteedile kirikute osaduskonnana? See on raske küsimus. Nende ridade kirjutamise ajal ei ole seda LMLis arutatud ja ma ise ei ole veel kindlale otsusele jõudnud. Sellegipoolest tuleb seda küsimust arutada, kuna kodanikuühiskond juba muudab oma käsitlusviisi ja LML peab kujundama oma seisukoha.

Ma mõistan isiklikult, et ühelt poolt on aega väga vähe: uue kliimakokkuleppe sõlmimise aeg oli 2015. aasta ja prognooside kohaselt saavutavad maailma heitkogused tipptaseme aastal 2020, pöördudes seejärel langusesse, mis peaks vähendama maailma heitkoguseid 2050. aastaks 80–95 protsendi võrra. See on väga ambitsioonikas eesmärk. Tõhususe argumendi kasuks võiks rääkida nii tegutsemisvajaduse kiireloomulisus kui ka kontrollimatute kliimamuutuste teadaolevad katastroofilised tagajärjed: meil ei ole aega ühiskondlikke kujutelmi ümber pöörata, et neid kujundaksid majanduslike argumentide asemel rohkem moraalsed argumendid – kui see üldse on võimalik. Sellepärast peaksime kasutama kõiki vahendeid, mis meie sihtrühma praegusel ajal veenda suudavad. 

Teisalt mõistan selgelt, et rahalistel stiimulitel põhinev kristlik õigluse eest võitlemine võib jätta vastuolulise mulje. Kas me ei kasuta sel juhul abivahendina täpselt sama asja, mis on meie praeguse kriisi põhjustanud? Kas kirikute osaduskond saab võtta appi majandusliku argumendi, kui Jeesus ise rääkis karmide sõnadega jõukusest ja oli ise vähenõudliku eluviisi eeskuju? Kas osaduskond, mille ülesanne on olla hääletute, vaeste ja haavatavate eestkõneleja, võib kasutada liikumapaneva jõuna inimeste egoismi?

Käesolevas osas läksime selgelt edasi küsimusest, miks me peaksime kliimamuutustest rääkima, selle juurde, kuidas peaksime tõhusama tegevuse toetuseks sõna võtma. Sellega kaasnes üks keeruline üldist laadi küsimus. Üks praeguse aja õigluse eest võitlemise algatusi on kliima nimel paastumine, mida LML täielikult toetab.  Pärast Varssavis toimunud ÜRO kliimakonverentsi COP19 otsustasid tuhanded inimesed üle maailma iga kuu esimesel päeval paastuda, et väljendada solidaarsust kliimamuutuste ohvritega ning avaldada valitsustele survet, et nad sõlmiksid 2015. aasta lõpus Pariisis ambitsioonika kliimakokkuleppe. 

Paastumine on muutnud minu maailmapilti. Kuna ma elan „arenenud” riigis, ei ole ma kunagi näljasena magama läinud; nüüd teen ma seda kord kuus. Ma mõistan, et sadade miljonite inimeste jaoks on see igapäevane tegelikkus, mille põhjuseks võivad olla äärmuslikud ilmastikunähtused või aastakümnete jooksul muutunud kliimamustrid. Paastumine muutis kliimamuutused minu jaoks tõelisuseks, avas mu silmad ja lähendas mind ligimestele. See on üks põhjustest, miks kord kuus paastumine on huvitav algatus: meie kui põhjapoolkera rikkamate riikide elanike jaoks on kliimamuutused midagi, mis asuvad nii ruumis kui ka ajas meist kaugel. Konkreetne näljatunne aitab vähendada vahemaad minu ja ohvrite vahel. Tühja kõhu tõttu mõtlen ma nendele kogu päeva jooksul ja kogen tegelikku kaastunnet.

Ent tulles tagasi majandusliku küsimuse ja meie õigluse eest võitlemiseks valitava lähenemisviisi juurde, võib öelda, et paastumine on sümboolne mõõdukust väljendav žest. Meie nn arenenud riikide ühiskonnad vajavad edasiminekuks majanduskasvu. Nende ühiskondade aluseks on tootmise ja tarbimise pidev suurenemine. Paastumisega näitame sümboolselt, et kestliku ja õiglase tuleviku saavutamine eeldab meilt ühiskondliku paradigma muutmist – tuntud hüüdlause sõnadega: „Muuta tuleb süsteemi, mitte kliimat!”. Lühidalt võib öelda Gandhi väga tabavate sõnadega: me peame õppima lihtsamalt elama, et teistel oleks lihtsalt võimalik elada. Maa peal on piisavalt kõike iga inimese vajaduste jaoks, aga mitte igaühe ahnuse rahuldamiseks.

Küsimused

• Kas Sinu riigis on juba tunda kliimamuutuste tagajärgi?
• Kas Sinu kirik on pühendunud selle probleemiga tegelemisele? Mida saaks seal veel kliimamuutuste probleemi suhtes ette võtta?
• Milline on Sinu seisukoht viimases osas tõstatatud küsimuses? Kas Sa kasutaksid luterlasena valitsuse ja ettevõtjate esindajatega kohtudes pigem majanduslikke või moraalseid argumente?