Peapiiskop Urmas Viilma kõne riigilipu heiskamisel Toompeal 24.02.2025
Armsad sõbrad!
Üks vaimulikest, kes luges 24. veebruaril 1918. aastal Tallinnas kiriku kantslist ette iseseisvusmanifesti oli Aleksander Mohrfeldt (Mäevälja) (1857–1938).
Rahvuslikult meelestatud vaimulikuna oli tema ka üks lipu idee loojatest. Ta oli ka üks üliõpilasseltsi värvide väljavalimise, sinimustvalge lipu sünni, selle valmimise ja õnnistamise juures viibijatest.
Ta on meenutanud lipuvärvide välja valimist 1881. aastal nõnda:
„Värvid pidid:
1) kajastama meie rahva iseloomu ja aateid,
2) mõjustatud olema meie rahvariietuse värvidest,
3) peegeldama kodumaa ilmastikku ja loodust selle talvise valge lumekattega ja suvise sinise taevavõlviga, sünge sügisega ja rõõmul sätendava kevadega,
4) omavahel kooskõlas olema.“
Täna siin Pika Hermanni jalamil seistes võime üsna enesekindlalt nentida, et lipule õigete värvide välja valimine õnnestus 144. aasta eest hästi.
Täna seome Eesti lipuvärve nii oma rahvusliku identiteedi, Eesti kauni looduse, meie paljukannatanud rahva saatuse, aga ka lugematu arvu rõõmsaks tegevate saavutuste, nagu ka helge ja lootusrikka tulevikuga.
Ei leidu ilmselt eestlast, kes ei peaks meie lipuvärve maailma kaunimateks.
Jäägu see nii aegade lõpuni, et oma lippu mastitippu tõmmates, heiskame selle värvikombinatsiooni endiselt ka oma südames.
Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.
Urmas Viilma
EELK peapiiskop
24. veebruar 2025
Toompea
Vaata ka:
