Käes on aasta kõige pikemad päevad ja lühemad ööd. Eestis tähistatakse seda võidupüha-järgsete jaanilõkete, laulu ja koosviibimistega. Kirikukalendris on 24. juuni pühendatud aga Johannesele, kelle mugandatud nime see päev ka kannab.

24. juuni on Ristija Johannese sündimise püha. Erinevalt enamikust pühakutest, kelle puhul meenutame nende surmapäeva ehk taevast sünnipäeva, on Johannes üks vähestest (koos Neitsi Maarja ja Issanda Jeesuse endaga), kelle puhul kirik tähistab just tema maist sündi. Juba see asjaolu annab tunnistust tema erakordsest rollist Jumala päästeplaanis.

Kes oli Ristija Johannes?

Johannes oli viimane Vana Testamendi prohvetitest ja esimene Uue Testamendi tunnistajatest. Ta oli preester Sakariase ja Eliisabeti ime läbi sündinud poeg, kelle tulekust kuulutas ingel Gabriel. Ta oli kõrbes elav askeet, riietatud kaamelivillakuube ja nahkvöösse, toitudes rohutirtsudest ja metsmeest. Tema sõnum oli otsekohene ja raputav: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 3:2). Ta ristis Jordani jões inimesi meeleparanduseks, valmistades neid ette Selle tulekuks, kes on temast vägevam.

Johannese kutsumuse tuum oli olla Issanda eelkäija, see „hüüdja hääl kõrbes”, kellest kuulutas prohvet Jesaja (Js 40:3). Tema ülesanne ei olnud koguda järgijaid endale, vaid osutada Kristusele. See alandlikkus saavutab oma tipu hetkel, mil ta näeb Jeesust ja lausub need unustamatud sõnad: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!” (Jh 1:29). Johannes mõistis, et tema roll on ajutine; ta on vaid sõrm, mis osutab Kuule, mitte Kuu ise.

Pööripäeva vaimulik tähendus

Kirik on Ristija Johannese sünnipäeva paigutanud teadlikult suvise pööripäeva aega. See on hetk, mil looduses on valgust kõige rohkem, päike on oma teekonna tipus. Ja just siin peitub imeline vaimulik sümbolism, mis avaneb Johannese enda sõnade kaudu: „Tema [Kristus] peab kasvama, aga mina pean kahanema” (Jh 3:30).

Pärast 24. juunit hakkavad päevad lühemaks jääma. Valgus hakkab looduses justkui taanduma. Nii nagu Johannes, olles oma ülesande täitnud, taandub ja annab teed Kristusele, nii kahaneb ka päevavalgus pärast suve kõrgpunkti.

Vaadakem aga pool aastat edasi. Talvise pööripäeva paiku, aasta kõige pimedamal ajal, tähistame Jeesuse Kristuse sündi. Ja kohe pärast jõule hakkavad päevad taas pikenema, valgus hakkab kasvama. Kristus, kes on „maailma valgus” (Jh 8:12), tuleb meie keskele siis, kui pimedus on suurim, ja tema tulekuga hakkab valgus maailmas taas võimust võtma.

See on kaunis kosmiline harmoonia, mille kirikuisad on talletanud meie liturgilisse aastasse. Johannese sünd valguse tipus, misjärel valgus kahaneb. Jeesuse sünd pimeduse sügavuses, misjärel valgus kasvab. See peegeldab täiuslikult nende rolli päästeloos.

Mida see meile tähendab?

Ristija Johannese elu on meile eeskujuks ka täna, 21. sajandil. See kutsub meid üles:

1. Alandlikkusele: Meie elu eesmärk ei peaks olema koguda au ja kuulsust endale, vaid osutada Kristusele. Meie sõnad ja teod peaksid olema tunnistuseks temast.
2. Meeleparandusele: Johannese kutse meelt parandada ei ole aegunud. See on igapäevane vajadus pöörduda ära sellest, mis meid Jumalast lahutab, ja tulla tema valguse kätte.
3. Tunnistamisele: Iga kristlane on kutsutud olema omal moel „hüüdja hääl”, kes valmistab Issandale teed teiste inimeste südametesse.

Me palvetame: Jumal, taevane Isa, Sinu Poja tuleku ettevalmistaja Ristija Johannes puhastas teed meie Päästjale Jeesusele Kristusele ja kutsus inimesi meeleparandusele. Aita meil loobuda kõigest sellest, mis takistab meid elamast Sinu tahte järgi. Tee meist oma sõnumitoojad ja valguse tunnistajad. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

2