Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tartu Ülikooli koguduse lugu.

Maailmas on tavaline, et ülikoolipere arvestatava kogukonnana hoolitseb ka oma liikmete hinge eest. Laias laastus on ülikooli kogudusi kahte liiki. Ühed on õigupoolest ainult kirikuhooned nagu kabelid, kus oma kogudust ei ole. On küll ülikooli kaplan, kes hoolitseb pühapäevaste jumalateenistuste ja muude tegevuste eest, kuid inimesed, kes seal käivad, tulevad ja lähevad, kuuluvad kogudustesse, kust nad parasjagu ülikooli on tulnud või peagi jälle tagasi lähevad.

Teise lähenemise järgi võib kirikuhoone kuuluda küll ülikoolile, kuid selles tegutseb iseseisev kogudus. Nii oli ka Tartus. 

1802. aastal taasavati Tartu ülikool. Algusest peale kõneldi ka koguduse loomisest, kuid tegudeni jõuti ligi pool sajandit hiljem. 1847. aastal pandi ülikooli kaplani ametisse professor Theodosius Harnack ning 8 aastat hiljem, 1855. aastal asutati ka ülikooli kogudus. Jumalateenistusi peeti Jaani kirikus.

Theodosius Harnack erines paljudest ametivendadest selle poolest, et ta oma jutlustes käsitles vähe sotsiaalseid probleeme ja usuvahetusliikumise teemat, vaid kõneles usust endast.

9. septembril 1856. aastal pandi vana Maarja kiriku varemetele Tartu Ülikooli kiriku nurgakivi. Ehitus kestis üle kolme aasta. Kirik pühitseti 31. jaanuaril 1860. Selleks, et see sobiks tagasihoidlikult ülikooli peahoone ansamblisse, on kirik ilma tornita. Paraku ei tea nüüd paljud tartlasedki, et tegemist on endise kirikuhoonega. 

Üle poole sajandi võis kogudus elada rahulikult oma elu. Ajad muutusid, kui algas Esimene maailmasõda ning läksid päris hulluks, kui see lõppes. Tartule lähenesid Punaarmee üksused ja linn langes praktiliselt vastupanuta. Vaevalt olid 1918. aasta jõulupühad peetud kui Eesti töörahva kommuun kuulutas kõik kirikuõpetajad lindpriideks. Usk Jumalasse pidi lõppema. Kõik kirikud tuli sulgeda. Selline oli maailmaparandajate plaan. Ja seda plaani asusid nad kohe ka ellu viima püssikuulidega. 

Enne jõule, kui kõuepilved alles lähenesid, olid Tartu vaimulikud kahevahel – kas põgeneda või paigale jääda? Häid argumente leidus nii ühe kui teise valiku kasuks. Viimaks pidi igaüks ise otsuse langetama. Tartu Ülikooli koguduse õpetaja professor Traugott Hahn leidis, et karjane peab jääma oma karja juurde ja mitte sulase kombel jalga laskma, kui hundid tulevad. 

Ja hundid tulid. 3. jaanuaril 1919 Traugott Hahn vahistati. Ta sõi parajasti lõunat oma koguduse esimehe korteris. Koos Hahniga viidi vangi veel kolm inimest, samuti professor Stromberg, kes tänaval juhuslikult vastu tuli. Peagi kõlasid lasud, ja veri voolas. Tartu politseimajas ja krediidikassa keldris hoiti kinni mitusada inimest. Kui Kuperjanovi partisanid 14. jaanuaril linna sisenesid, läks punastel kiireks. Maha jõuti lasta 19 meest. Rohkemaks ei olnud enam aega. Kommunistid põgenesid. Enamik vange pääses vabadusse. Kuid vabanemise rõõmu varjutas kommunistide järjekordne veretöö. Ülikooli koguduse hingekarjane Traugott Hahn oli üks neist, kes pidi jätma oma elu. 

Nagu Tartu ülikool, nii oli ka Ülikooli kogudus saksakeelne. 1919. aastal sai Tartu ülikoolist Eesti ülikool ning ametlikus asjaajamises, samuti õppetöös mindi üle eesti keelele. Iseenesest mõista hakati ka Ülikooli kirikus pidama eestikeelseid jumalateenistusi. Tugevat toetust avaldasid selleks eesti üliõpilased. Eestikeelseid jumalateenistusi asus korraldama süstemaatilise usuteaduse dotsent Hugo Bernhard Rahamägi. Samas ei kadunud kuhugi ka saksakeelsed jumalateenistused. Kogudus jaotati kaheks osaks: saksa- ja eestikeelseks pihtkonnaks. Eesti pihtkonda asus teenima õpetaja Rahamägi. Kahe pihtkonna ühise nõukogu esimeheks valiti professor Peeter Põld, kes püsis selles ametis surmani ning tema järel oli nõukogu esimeheks õigusteadlane, professor Jüri Uluots. 

Kui Rahamägi piiskopiks valiti, jätkas tema tööd Johan Kõpp. Kui temastki piiskop sai, teenis kogudust õpetaja Jüri Kimmel. 

Pärast ’44. aastat andis Ülikooli kirik mõnda aega peavarju nii Tartu Pauluse kui Tartu Maarja kogudusele, kes mõlemad olid sõja ajal oma pühakojast ilma jäänud. Paraku jõudis järg ka Ülikooli kiriku endani. Tartu linna täitevkomitee likvideeris Ülikooli koguduse 12. märtsil 1948. Kiriku sisustus anti üle Peetri kogudusele, kes omakorda lubas selle Põltsamaale, kus sõja järel oli asutud kohe kirikut taastama. Tartu linna täitevkomitee ähvardas sisustuse hävitada, kui Põltsamaa kogudus seda kiiresti eest ära ei vii. Nii tulid mehed Põltsamaa kogudusest, võtsid kiriku sisustuse ettevaatlikult lahti ja sõidutasid 1948. aasta novembrikuus Põltsamaale nii Ülikooli kiriku kantsli, altari, pingid ja laelühtrid. Viimane koorem läks ’49. aasta jaanuarikuus. Nimetatud esemeid kasutatakse Põltsamaa kirikus ka praegu. 

Orelit Põltsamaale ei viidud. See võeti lahti ja pandi ootama oma aega. 1972. aastal kavatseti Ülikooli kiriku orel panna kokku Tartu Pauluse kirikus. Oreli osad seisid kaua aega Pauluse kiriku rõdul, kuid neist ei saanud asja ja mõte jäigi teostamata. 

Ülikooli kirikusse ehitati betoonist vahelaed ja sinna paigutati raamatukogu. 1981. aastal valmis ülikooli uus raamatukogu hoone Struve tänaval ja Ülikooli kirikusse toodi seni peahoones asunud ajaloo- ja keeleteaduskonna raamatukogu, mis hiljem nimetati ümber humanitaarraamatukoguks. 2006. aastal suleti ka see. Praegu tegutseb endises pühakojas kino, mis kannab nime Elektriteater. 

Koguduse taastamise võttis 1995. aastal käsile Toronto Peetri koguduse õpetaja Andres Taul. Aasta algusest saadik pidas ta jumalateenistusi, korraldas leerikooli ja laulatas esimese paari, kusjuures peigmeheks oli Allan Taruste, kellest sai taastatud koguduse esimene õpetaja. 1. oktoobril 1995 peeti koguduse asutamiskoosolek, kus juhatuse valiti ka üks liige sõjaeelse koguduse juhatusest, nimelt Elmar Karu. 

Ülikooli kogudusega liitus palju entusiastlikke noori. Ometi varjutas tulevikuplaane oma pühakoja puudumine. Kogudusele ei olnud võimalik midagi tagastada, sest Ülikooli kirik kuulus ka enne sõda Tartu ülikoolile. Pealegi leiti, et vahelagede eemaldamine oleks tehniliselt ebamõistlik ettevõtmine. 

Samal ajal kogus Tartus hoogu Jaani kiriku ehitus. Seal oli puudu kogudusest. See oli küll olemas, aga väga väike. Sellest lähtuvalt tundus mõistlik need kaks ühendada. 6. jaanuaril, aastal 2000 ordineeris piiskop Jaan Kiivit Tartu Pauluse kirikus diakoniks dr Urmas Petti. Oma kõnes meenutas peapiiskop, kuidas tema isa Jaan Kiivit vanem ordineeris raskel ajal algkooli haridusega mehi, kes ometi tegid ustavalt jumalariigi tööd. Urmas Petti oli aga esimene teoloogidoktor, keda on Eesti luterlikus kirikus diakoniks ordineeritud. 

Juba diakonina asus Urmas Petti teenima nii Tartu Ülikooli kui Jaani kogudust ning alates 1. jaanuarist 2001 need kogudused ka ametlikult ühendati. Nii tegutsebki täna Jaani kirikus EELK Tartu Ülikooli-Jaani kogudus. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1