Eile, 30. jaanuaril 2026 toimus Rakveres Ukuaru keskuse õnnistamistalitus, mille viisid läbi EELK peapiiskop Urmas Viilma ja praost Tauno Toompuu. Tegemist on Arvo Pärdile pühendatud muusikamajaga, mille õnnistamisele järgnes hoone avamine koos kõnede, tänusõnade ning kontserdiga.

Peapiiskop Urmas Viilma jagas sotsiaalmeedias, et õnnistamise järel toimunud kontserdil esinesid Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspar Mänd, viiuldaja Hans Christian Aavik ja bandooniumimängija Kaspar Uljas.

Õnnistamistalituse kõnes lähtus peapiiskop 150. psalmist, kutsudes kiitma Jumalat „pasuna helidega“, „naabli ja kandlega“, „trummide ja ringtantsudega“ ning „helisevate simblitega“, lõpetades sõnadega: „Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat! Halleluuja!“ (Ps 150).

Peapiiskop tõi esile paiga pika ajaloo, märkides, et selles hoones on enam kui 80 aasta jooksul leidnud aset nii vaimulikud kui argised tegevused: siin on loetud Pühakirja, palvetatud ja vaikitud, kuid kõlanud on ka spordisammud ja kaasaelajate hüüded. „Selles hoones on olnud koht pühale ja argisele, pakutud kosutust inimese ihule ja hingele,“ ütles Viilma.

Ajaloolise taustana meenutas peapiiskop, et piiskop Johan Kõpp pühitses Rakvere Pauluse kiriku 16. juunil 1940kohalike inimeste soovil Vabadusekirikuks – nimeks, mis muutus sümboliks juba järgmisel päeval alanud okupatsiooni kontekstis. Viilma osutas, et tähendus, mis paigale antakse, võib püsida ka väliste olude kiuste.

Ukuaru keskuse taasavamise puhul väljendas peapiiskop lootust, et õnnistusega saab sellest paik, kuhu tulles võib inimene „tõusta oma meele- ja hingeseisundis argisest kõrgemale“, ning kus saab teoks Arvo Pärdi mõte: „Kurjus ise hävib, kohtudes armastusega.“ Viilma sõnul võiks sellest muusikamajast kujuneda paik, „kus sõna ja muusika kiidavad Loojat ja teenivad inimhinge“ ning kus minevik on pigem vundament tänulikult ehitatavale tulevikule.

Ukuaru keskus on Rakveres asuv Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja, mille sisseõnnistamist viisid 30. jaanuaril 2026 läbi EELK peapiiskop Urmas Viilma ja praost Tauno Toompuu. Õnnistamistalitusele järgnes hoone pidulik avamine ning kontsert Tallinna Kammerorkestri, dirigent Kaspar Männi, viiuldaja Hans Christian Aaviku ja bandooniumimängija Kaspar Uljase osalusel.

Peapiiskopi kõne muusikamaja õnnistamisel

Halleluuja!
Kiitke Jumalat tema pühamus! 
Kiitke teda tema võimsas taevalaotuses!
Kiitke teda tema vägevate tegude pärast! 
Kiitke teda tema määratut suurust mööda!
Kiitke teda pasuna helidega! 
Kiitke teda naabli ja kandlega!
Kiitke teda trummide ja ringtantsudega! 
Kiitke teda keelpillide ja viledega!
Kiitke teda helisevate simblitega! 
Kiitke teda kumisevate simblitega!
Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat! Halleluuja! 
(Ps 150)

Siin, selles paigas on enam kui 80 aasta kestel juhtunud palju: siin on pühalikkusele inimeste hinges leidnud ruumi Pühakirja lugemine, palved ja vaikus, siin on helisenud orelihelid. Siin on kaikunud ka sportlikud sammud ja rõkanud kaasaelajate hüüded, siin on mängitud palli, tegeletud raskejõustikuga, maadeldud ja harrastatud erinevaid spordialasid. Selles hoones on olnud koht pühale ja argisele, pakutud kosutust inimese ihule ja hingele. 
See hoone on hinganud kaasa meie maa ja rahva saatusega ja Rakvere linna elurütmiga. 

Piiskop Johan Kõpp pühitses Rakvere Pauluse kiriku 16. juunil 1940 kohalike inimeste soovil Vabadusekirikuks. See nimi muutus sümboliks juba järgmisel päeval, mil algas nõukogude okupatsioon ning meie riik kaotas oma vabaduse. Kui anname millelegi tähenduse, jääb see püsima välistest mõjutajatest hoolimata. Sellest hoonest kui Vabadusekirikust sosistati Rakveres läbi okupatsiooniaja. 

Piiskop Johan Kõpp küsis Rakvere Pauluse kiriku pühistemisel kokkutulnutelt: “Mida see paik, kus viibime, tähendab ja peab tähendama?” Kõpp vastas ise oma küsimusele öeldes muuhulgas: “Olgu see koda kõgile püha paik, kuhu astudes jäävad maha maised mured ja himud”. 

Peaaegu samade sõnadega saame vastata selle hoone taasavamisel ja sellele õnnistust paludes ka täna – 86 aastat hiljem: “Olgu see koda paik, kuhu astudes jäävad maha maised mured ja hirmud”. 

See hoone on teinud läbi uuestisünni. Täna palume Jumalalt õnnistust, et sellest hoonest saaks paik, kuhu tulles võib inimene tõusta oma meele- ja hingeseisundis argisest kõrgemale. Et siin oleks koht, kus saab teoks see, mida kord Arvo Pärt on öeldnud: “Kurjus ise hävib, kohtudes armastusega.” 

Usun ja loodan, et see muuskamaja saab paigaks, kus sõna ja muusika kiidavad Loojat ja teenivad inimhinge, kus rõhuv minevik ei ole enam painavaks koormaks, vaid vundamendiks, mille peale ehitame tänulikult meie hingekultuuri ilusa tuleviku.

Kaanefoto: Urmas Viilma

2