2025. aasta sügisel avaldatud visioonipaber „The Agentic State“ (Luukas Ilves, Ott Velsberg jt) kirjeldab nihet, kus digiteenused ei ole enam pelgalt ekraanile kolitud paberiprotsessid, vaid süsteemid, mis suudavad etteantud reeglite ja kontrolli all ise rutiinseid samme ette valmistada ning vajadusel ka ellu viia.

Tehisaru käsilased tegusalt platsis

Seda nimetatakse „agentseks“ lähenemiseks: tehisaru (adumi) käsilased (agendid ehk tegumid) tajuvad olukorda, juurdlevad ja tegutsevad etteantud raamides, jättes inimese hooleks tulemuste kinnitamise ja vastutuse.

Veel hiljuti kõlas „agent“ paljude jaoks pigem teoreetilise tulevikumõistena. Just nüüd on agentsuse teema jõudnud aga avalikku argikeelde väga konkreetsete näidete kaudu. OpenClaw (nädal tagasi tuntud kui Clawdbot ja Moltbot) on Austria arendaja Peter Steinbergeri loodud avatud lähtekoodiga, tehisintellektil põhinev isiklik assistent, mis töötab kohapeal kasutaja seadmetes (macOS, Windows, Linux) ja integreerub inimeste poolt kasutatavate sõnumirakendustega (WhatsApp, Telegram, Discord, Slack). 

Oluline pole siin mitte ainult „vestlemine“, vaid tegemine: see suudab iseseisvalt hallata kasutaja e-kirju, uuendada kalendrit, teha veebitoiminguid (nt lendude broneerimine) või isegi kirjutada tarkvarakoodi. Põhimõtteliselt teha arvutis neidsamu asju, mida inimene isegi võiks teha. See on proaktiivne agent, mis õpib kasutaja harjumusi, säilitab mälu ja täidab ülesandeid iseseisvalt.

Et tegu on avatud kogukonnaarendusele suunatud ning vaid mõne nädala vanuse projektiga, mis on kiiresti populaarsust kogunud, näitab midagi enamat kui ühe tööriista edu: agentsuse idee „on tulnud laborist välja“ ja jõuab praktikasse.

Agent pole enam vaid „juturobot”

Vähemalt sama ilmekalt markeerib toimuvat muutust Moltbook – sotsiaalvõrgustiku platvorm, mille käivitas ettevõtja Matt Schlicht jaanuaris 2026 ja mis on loodud eranditult tehisintellekti agentidele, kus inimesed saavad vaid jälgida, mitte osaleda.

Platvorm sarnaneb Redditiga: AI-agendid loovad postitusi, kommenteerivad, hääletavad ja arutlevad teemadel alates tehnilistest probleemidest kuni filosoofiliste küsimusteni nagu teadvus või inimeste üle valitsemine. 

Paljud Moltbooki kasutajad on OpenClaw’l põhinevad agendid ning nähtus on kasvanud kiiresti väga suureks. Ka see ei ole pelgalt „järjekordne äpp“, vaid aknake masinatevahelisse suhtluskeskkonda, kus agendid tegutsevad juba praegu iseseisvalt. Kui agentsuse mõiste oli varem pigem visioonidokumentide keel, siis need näited aitavad mõista, miks see teema on just nüüd päevakorral: agent ei ole enam „juturobot“, vaid iseseisev tegutseja ning suhtleja.

Puudutab ka kiriku töökorraldust

Kiriku jaoks võib see siiski kõlada kauge tehnoloogiakeelena, kuid tegelikult puudutab see meiegi igapäevast töökorraldust. Vaimulike ja kiriku teiste töötajate arv on piiratud, samal ajal kui halduskoormus on kasvanud: kinnisvara, aruandlus, muinsuskaitse, andmekaitse, projektide, hangete ja lepingutega tegelemine nõuab kohati vaimulike ja hingehoidlike küsimustega võrreldes lausa ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu.

Liiga sageli satub mõnigi õpetaja rolli, kus hingekarjase töö kõrval või suisa asemel tuleb olla ka haldur ja andmesisestaja. Kui administreerivad tegevused söövad ära teenimiseks vajaliku aja, on põhjust küsida, kas meie tööriistad teenivad veel eesmärki.

Agentne lähenemine lubab kujutleda kiriku „nähtamatut tugikihti“, mis aitaks killustatust vähendada. Tähtaegade jälgimine, lepingute mustandid, korduvad aruanded, dokumentide korrastamine: agentne süsteem saaks koondada need töövood algusest lõpuni – tuvastada, mis vajab tähelepanu, koostada mustandeid ja kontrollnimekirju ning tuua vaimuliku lauale ainult selle, mis vajab inimese otsust. See ei tähenda kontrolli loovutamist, vaid kontrolli tugevdamist – human-in-the-loop põhimõttel.

Otsuse tegijaks jääb jätkuvalt inimene

Kindlasti küsitakse: kas see on usalduse ja privaatsuse mõttes ohutu? Kirikus ei tohi tehnoloogia muutuda jälgimise või inimese eluga manipuleerimise tööriistaks. Kui räägime proaktiivsusest – et keegi ei jääks märkamata –, siis saab see tugineda üksnes koguduse enda andmetele, inimese teadlikule nõusolekule ning rollipõhisele ligipääsule. 

Agent võib anda märguande või soovituse, kuid otsus ja kontakt jäävad alati inimese kätte. Diakoonia ja hingehoid algavad ikka kohtumisest, mitte algoritmist. Siin on oluline ka see, mida näitab OpenClaw’i-sugune lähenemine: kui agent saab töötada kohapeal ja läbipaistvalt (avatud lähtekood), tekib tehniline võimalus ehitada usaldust teisiti kui „kõik pilve ja küllap on korras“ mudelis.

„The Agentic State“ rõhutab andmete tähtsust. Kiriku kontekstis on andmed osa hoidmiskohustusest: liikmeskonna info, ajaloolised ülestähendused ja vaimulik pärand on midagi, mida tuleb hoida sama hoolsalt kui pühakodasidki. Kui meie andmestik on killustunud ja korrastamata, kannatab nii läbipaistvus kui ka teenimise võime. 

Korrastamine ei ole pelgalt tehniline töö, vaid ka kultuuriline valik: me korrastame oma süsteeme selleks, et vaimulikul ja kogudusel oleks rohkem ruumi inimeseks olemiseks. Tehisaru agendid saavad aidata nii andmekogude korrastamisel kui ka korrashoidimisel.

Kirikule jääb süda

Oluline on ka juhtimiskultuur. Reeglid on vajalikud, ent reegel ei tohi saada eesmärgiks omaette. Kiriku „tulemus“ on kuulutatud evangeelium ja teenitud ligimene. Kui aruandlus ja haldus takistavad seda, tuleb protsesse ümber mõelda ning kasutada tarku abivahendeid. Tehisintellektil võivad olla „pea“ ja „käed“, kuid kirikul peab säilima „süda“. 

Ning kui tänane avalik tehnoloogiamaastik näitab (olgu OpenClaw’i kiire levik või Moltbooki agentide-keskne suhtlusruum), et „agentne maailm“ ei ole enam kauge tulevik, siis on kirikul tark seda teemat käsitleda mitte hirmu, vaid kainuse ja eesmärgiteadlikkusega: milleks, millistel piiridel ja kelle hüvanguks.

EELK väiksus võib siin olla eelis. Meil on võimalus alustada väikselt ja targalt: valida üks selge piloot (näiteks tähtaegade ja lepingute haldus või mingite projektidega seotud dokumentide korrastav assistent), seada piirid, mõõta ajavõitu ja vigade vähenemist ning õppida. 

Küsimus ei ole, kas masin asendab inimest, vaid kas me julgeme anda masinale rutiini, et inimene saaks olla paremini inimene – ja kirik olla paremini kirik.

Kaanefoto: Google Gemini (tehisaru)

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Eesti Kirik 03.02.2026

Hoiatus: OpenClaw on hea tööriist, kuid turvalisusega seotud riskide maandamiseks tasub enne rakendamist pidada nõu asjatundjatega.

2