Täna Riigikogu konverentsisaalis toimunud emadepäeva konverentsil „Muidugi ma tahan emaks saada!“ rääkis Hedi Vilumaa kristlikest väärtustest meie noorte seas ja kultuuriruumis, mis on hoolimata ajaloo keerdkäikudest siiani vastu pidanud.

„Oma aega peegeldades ei vaadata ainult edasi, vaid ka tagasi. Minevikus on palju neid, kes on meile armsad: meie emad, esiemad. Ühelt poolt sirutame ettepoole, teisalt vaatame tagasi. Paneme kokku need kaks poolt ja mõtleme, kuidas elada emana, vanaemana, ristiemana, kasuemana, laste ja nende toetajana. Jäin mõtlema, et meil on üks ema veel – kirik,“ kõneles Vilumaa.

Kristlikud väärtused Eesti kultuuriruumis

„Minevikku vaadates tunnetan selgelt seda, et sealt tuleb midagi aegadeülest. Esivanemate tarkus ja õnnistus. Kui vaatame Eesti kultuuriruumi, kannavad meid vanad väärtused. Need on vorminud meid, need vormivad meid edasi. Kasvatuse kaudu võtame vastu ka vanad väärtused. Kandvad väärtused on usk, lootus, armastus, tarkus, õnnistus.“

Vilumaa tõi välja, et kõige rohkem teab ta Kõpu kiriku ja koguduse asju. „Seal teenis kunagi Harri Haamer, kes ei põlanud ära seda, et pidi Tarvastust Kõppu rattaga sõitma. Haamer räägib oma mälestustes palju sellest, kui raske tal Kõpus oli. Kõpus ei tahetud teda ei kuulda ega näha. Ta oli kirikus kellamehega kahekesi. 1970. aastate keskel kirjutab ta nõnda: kirikusse tuli noormees, kes küsis altarimaali kohta, kus Jeesus õnnistab lapsi. Harri Haamer rääkis noormehele sellest maalist. Siis ütles noormees, et me oleme väärt sellest rohkem kuulma. NSV Liidus oli noorsoo kristlik kasvatus keelatud.“

„Kõpu kiriku altarimaalil toovad emad lapsed Jeesuse ette jüngrite keelust hoolimata. Jeesus õnnistab neid lapsi ja võtab nad enda juurde. Oleme oma ühiskonnaga palju muutunud, aga inimese igatsus ja loomus on jäänud samaks – ikka on meil vaja usku, lootust ja armastust, et elu jätkuks vaimsel tasandil,“ rääkis Vilumaa.

Usu edasiandmine põlvest põlve

Vilumaa ütles, et EELK loodi 1917. aastal. Takistusi oli rohkesti, kuid ees seisid suured ülesanded – anda kristlikke väärtusi edasi noortele ja lastele. 1930. aastate lõpus oligi kuldaeg käes. Töövorme oli palju, töötasid pühapäevakoolid. Loodi võimalusi, et poleks ühtki last ega noort, kes poleks osa saanud jumalikest rikkustest. 1940. aastal keelustati kogu kristlik noorsootöö.

„Olen ise ka osa saanud nõukogulikest kasvatusviisidest,“ sõnas Vilumaa. „Kui kirikliku noorsootöö tegijad olid pärast Teist maailmasõda represseeritud, siis tagasi kodumaale pöördudes nende võitlusvaim ei raugenud. 1970. aastate lõpus räägiti juba avalikult sellest, et kristlik noortetöö peaks taastuma. 1980. aastate algus on juba laialdasemalt tuntud selle poolest, kuidas noored tegutsesid. 1986. aastal märgiti EELK aruannetes avalikult esimest korda, et terve nõukogude aja anti kodudes lastele salaja usuõpetust. 1991. aastal legaliseeriti kirikutöö koos Eesti taasiseseisvumisega. Siis jõuti kõigi näitajate poolest 1938. aasta tulemusteni. Kristlike väärtuste edasiandmine põlvest põlve on toimunud kogu aeg.“

Emadepäeva konverents toimus 5. mail Riigikogu konverentsisaalis ning seal astusid ettekannetega üles arst ja ettevõtja Evelin Ilves, psühholoog Eleri Viinalass, perekeskuse Monte Lapsed asutaja Cornelia Popel, laulja Helen Adamson, ooperilaulja Helen Lokuta, EELK Viljandi praost Hedi Vilumaa, muusik Oleg Pissarenko koos abikaasa Carmen Pissarenkoga ning Haridus- ja Teadusministeeriumi noortepoliitika osakonna juhataja Heili Griffith. Päeva modereerisid Hannes Hermaküla ja Karmen Maikalu.

Konverentsi korraldas SA Väärtustades Elu, kelle eestvedamisel toimuvad emadepäeva- ja isadepäevakonverentsid alates 2012. aastast. Konverentsi toetas Eesti Kirikute Nõukogu.

Vaata ka:

• Konverentsi videosalvestus Postimehes

1