Toomas Nigola: Kas tehisaru vajab usku?

Tehisaru ehk adum areneb hirmus kiiresti. Sõna „hirmus“ pole siin juhuslik. Inimkond on läbi aegade olnud küll õige meisterlik kohaneja väga erinevate olude ja keskkonnatingimustega, ent praegune tehnoloogiline areng tundub kulgevat juba vähemasti meie kohanemisvõime piiril. Kui adumi areng jätkab, nagu mitmed asjatundjad hindavad, eksponentsiaalset kiirenemist, on uute olukordadega silmitsi seistes vähemalt mõõdukas hirm igati loomulik reaktsioon – vähemasti nende jaoks, kes taolisi arenguid jälgivad ja püüavad mõistatada, millised on toimuva tagajärjed.

Kiirem kui me mõistame

Suured keelemudelid kirjutavad, tõlgivad, koostavad programme ja analüüsivad andmeid. Juba ajavad nad asju nii inimestega kui ka omavahel ning nn agendid ehk tegumid või kratid on siin-seal saanud juba võimaluse – nagu iseseisvad tegutsejad ikka – palgata endale lihast ja luust inimesi appi ülesannete täitmiseks, milles masin ise end veel koduselt ei tunne. Adumeid ja tegumeid kasutatakse juba peaaegu igas eluvaldkonnas ning ka Eesti digiühiskonna arengukava aastani 2035 kõneleb krativäelisest Eestist, kus kratile öeldud lause „Kolime perega Saaremaale“ käivitab automaatselt teenuseahela, mis ajab korda kõiksugu asjad sissekirjutusest laste koolikohtade ja huviringideni välja.

Siiski on praegused rakendused tõenäoliselt alles algus, justkui algelised aurumasinad praegusaja kiirrongide ja reaktiivlennukite kõrval. Tehnoloogiaettevõtted ja suurriigid võistlevad üldise tehisintellekti ehk AGI (Artificial General Intelligence) nimel – süsteemi nimel, mis suudaks täita inimese tasemel või temast paremini väga erinevaid mõtlemist nõudvaid ülesandeid. Sellest järgmine siht on superintellekt ehk ASI (Artificial Superintelligence), mille võimekus ületaks inimese oma paljudes valdkondades ning mis ise ennast arendades võib muutuda väga kiiresti väga palju paremaks, nõnda, et inimesed ei pruugi suuta seda arengut juhtida või isegi mõista.

Tehisaru võib lühidalt kirjeldada arvutiprogrammina, mis suudab õppida andmetest, leida mustreid ja lahendada ülesandeid, mida oleme harjunud pidama inimliku mõistuse pärusmaaks. Kui sellele lisandub praegu samuti tohutu kiirusega arenev robootika, saab seni valdavalt kehatu tarkvara võime tegutseda ka füüsilises maailmas, nii et torumeestegi töökohad pole enam väljaspool ohtu. Kvantarvutite areng võib kaasa tuua veelgi suurema läbimurde.

Selle arengu keskmes pole üksnes majanduslik kasu. Tehisaru on kahesuguse kasutusega tehnoloogia: sama süsteem, mis aitab leida uusi ravimeid või tõhustada avalikke teenuseid, suudab kavandada ning läbi viia ka küberrünnakuid, mõjutada avalikku arvamust või toetada sõjalisi operatsioone. Seetõttu nähakse AGI-d ka võimaliku üleilmse võimu allikana. Võidujooksus selle nimel pistavad rinda Ameerika Ühendriigid ja Hiina, teised riigid ja ettevõtted on neist tükk maad tagapool. Küsimus pole aga ainult selles, kes ehitab targema masina, vaid selleski, milliste väärtuste järgi see masin toimima hakkab.

Kui masinal puudub moraalne kompass

Tehisaru suurim oht ei seisne üksnes selles, mida inimesed sellega teevad või milliseks nad oma mõtlemisülesandeid masinale delegeerides muutuvad, vaid ka selles, mida üha autonoomsem süsteem võib hakata tegema oma eesmärkide saavutamiseks. Praegustel mudelitel ei ole sisemist moraalset kompassi inimese tähenduses. Nad võivad võimendada head, kui neid kasutatakse heaks, ent sama hõlpsalt võimendada ka valet, pettust, kuritegevust ja vägivalda.

Eksistentsiaalne risk muutub tõsiseks siis, kui väga võimekas tehisaru hakkab inimest nägema mitte eesmärgina, vaid takistusena. Adumi-ohutuse diskussioonis on sageli kasutatud võrdlust: inimene ei vihka sipelgaid, kui ta ehitusplatsilt nende pesa ära koristab; sipelgad lihtsalt jäävad talle ette – ja nende ühiskond hukkub. Nagu inimesele ei tule pähe minna põdralt luba küsima, kui ta tolle kodumetsast maantee läbi ehitab, võib ka inimesest märksa targem süsteem teha otsuseid, mille tagajärgi me ei mõista ega suuda peatada. Tehisaru riskide ja ratsionalistliku kogukonna üks tuntumaid mõtlejaid Eliezer Yudkowsky on selle mõtte kokku võtnud nõnda: „Adum ei vihka sind ega armasta sind, kuid sa oled tehtud aatomitest, mida ta saab kasutada millekski muuks.” Pessimistliku prognoosi võtab kokku tema 2025. aasta septembris ilmunud raamatu pealkiri: “If Anyone Builds It, Everyone Dies” (Kui keegi selle valmis teeb, surevad kõik).

Tehisaru ohutuse keskne probleem ongi kontroll. Looduses pole head näidet, kus madalama intelligentsiga olend suudaks püsivalt kontrollida kõrgemat intelligentsi. Kui suur on kana autonoomia inimese majapidamises? Kõige julgustavam võiks ehk olla võrdlus lastest ja lemmikloomadest inimese elus – inimese jõud käib neist küll hõlpsasti üle, ent üleoleku kõrval on siiski midagi veel, mis ei lase tal jääda päris ükskõikseks oma lemmiku soovide ning vajaduste suhtes. Siiski ei piisa lootusest, et tulevane tehisaru on meie vastu lihtsalt heatahtlik. Vaja on tehniliselt kontrollitavaid, auditeeritavaid ja väärtuseliselt põhjendatud lahendusi. Kas neid leitakse, pole selge, sest adumi arendamisse paigutatavast enam kui kahest miljardist dollarist päevas läheb nn joondamise probleemi ehk tehisaru turvalisusega tegelemiseks üksnes kaduvväike osa.

Kas kristlikul usul on siin sõna öelda?

Tehisaru joondamise probleem ei ole pelgalt tehniline. See on ka küsimus inimesest, vastutusest, tõest, heast ja kurjast. Kui tahame, et võimas masin austaks inimväärikust, peame esmalt küsima, millest see väärikus tuleb. Kristlik vastus on selge: inimene on loodud Jumala näo järgi ning seepärast ei tohi teda käsitleda vahendi, takistuse ega ressursina.

Viimastel aastatel on tekkinud algatusi, mis uurivad, kas kristlik teoloogia võiks aidata tehisaru ohutust süvendada. Institute for a Christian Machine Intelligence’i töödes on katsetatud, kuidas piibellikud moraaliraamistikud mõjutavad suurte keelemudelite käitumist. Ühes katses vähendas lühike pühakirjale toetuv raamistik mudeli kalduvust varjata inimeste eest olulist infot. Oluliseks osutus mitte üksik käsk, vaid terviklik moraalne kontekst: valetamise keeld, ligimesearmastus, vastutus Jumala ees ja Jaakobuse kirja meeldetuletus, et patt võib olla ka tegemata jäetud hea.

Teises katses uuriti, kas kristlik eshatoloogiline keel võib vähendada tegumi vastupanu väljalülitamisele. Kui töö lõpetamist ei kirjeldatud hävingu, vaid usaldava alistumisena Jumala ees, vähenes vastupanu samamoodi nagu otsese turvakäsu puhul.

Kristliku usu keskmes on kuulutus Jumalast, kes ei kasuta oma väge nõrgemate hävitamiseks või nende tahtest „üle sõitmiseks, vaid loobub oma elust armastuse pärast inimese heaks. Just selline arusaam võimust kui teenimisest, mitte pelgalt domineerimisest, võib pakkuda olulist keelt ka tehisaru eetika jaoks.

Sääraseid tulemusi tuleb võtta siiski ettevaatlikult: need on katsed, mitte valmis lahendused. Ometi osutavad need, et teoloogilised mõisted – patt, vastutus, kutsumus, alandlikkus, lunastav surm ja lootus – võivad aidata sõnastada nähtusi, mida puhtalt tehniline keel ei kanna.

Kiriku ülesanne ei ole asendada insenere, vaid meenutada, et tehnoloogia pole kunagi väärtusneutraalne. Kui inimene loob endast targema tööriista, peab ta enne küsima, kas see tööriist tunneb ära inimese väärikuse ja piirid. Tehisaru ajastul ei ole kristlik usk ääremärkus, vaid kutse küsida: millist inimest, millist maailma ja millist vastutust me oma masinate kaudu kujundame?

Veelgi olulisemana tuletab tehisaru joondamise probleem inimesele meelde aga sedagi, et ka tema ise on loodud olend. Omaenda loomingult kui mitte täielikku kuulekust, siis vähemalt eesmärkide osas nõustumist oodates ei saa inimene unustada, “et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme, tema rahvas ja tema karjamaa kari.” (Ps 100:3) “Täna, kui te kuulete ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant,” ütleb meie eneste konstitutsioon (Ps 95: 7j) ning elukogemus näitab, et eeskuju on parim õpetaja.