Kristuse taevaminemise püha

Kristuse taevaminemise püha

ToimetusTeemaviited:

Kristus ütleb: „Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!“ (Jh 12:32)

Kristuse taevaminemispüha tähistame nelikümmend päeva pärast ülestõusmispüha, sest just neljakümnendal päeval pärast surnuist ülestõusmist võeti Issand Jeesus Kristus ihulikult üles taevasse. Nõnda lõpetab ta oma maise ilmumise aja ning astub Isa kirkusesse, kust ta valitseb igavese Kuningana.

Taevaminemispüha ei tähenda, et Kristus oleks maailmast eemaldunud või oma rahva maha jätnud. Vastupidi – ta läheb Isa juurde, et olla meie eestkostja ning avada ka meile tee taevasesse kodusse. Nagu prohvet Taaniel kuulutas: „Vaata, taeva pilvedega tuli keegi Inimese Poja sarnane … ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik“ (Tn 7:13–14). Kristuse taevaminemine on tema kuninglik trooniletõusmine: ülestõusnud Issand istub nüüd Jumala paremal käel ning temale on antud kogu meelevald taevas ja maa peal.

Taevaminemissündmusest kõnelevad Markuse ja Luuka evangeeliumi lõpp ning Apostlite tegude raamatu algus. Apostel Luukas kirjutab: „Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse“ (Lk 24:51). Apostlite tegude raamatus lisatakse, et jüngrite silme eest võttis ta pilv ning inglid kuulutasid: „See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal viisil tagasi“ (Ap 1:9–11). Kristuse taevaminemine suunab seega Kiriku pilgu ühtaegu ülespoole ja edasi – lootuses tema taastulemisele.

Taevas ei ole meist kaugel

Kristuse taevasse võtmine on kirjas kõigis vanakiriklikes usutunnistustes. „Taeva“ all ei pea Kirik silmas üksnes kohta kusagil üleval pilvede taga, vaid Jumala kirkuse ja igavese elu olemissfääri – seda reaalsust, kus Jumala riik on täielikult ilmne. Kristus läks taevasse oma ülestõusnud ihuga, et ka meie inimlik loomus võiks temas osa saada taevasest kirkusest.

Seepärast ei ole taevaminemispüha kurb lahkumispüha, vaid rõõmu ja lootuse püha. Jüngrid ei jäänud pärast Issanda lahkumist masendusse, vaid „pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades“ (Lk 24:52–53). Nad mõistsid, et Kristus ei ole neist lahkunud, vaid viibib nüüd nende keskel uuel viisil – oma Sõnas, sakramentides ja Püha Vaimu väes.

Issand Jeesus jääb oma Kirikule ligi. Palves võime pöörduda tema poole, evangeeliumis kuuleme teda meid kõnetamas ning pühas armulauas saame teda tõeliselt vastu võtta ja temaga osaduses olla. Oma ülempreesterlikus palves ütleb Jeesus: „Isa, ma tahan, et ka need, kelle sina mulle oled andnud, oleksid koos minuga seal, kus olen mina“ (Jh 17:24). Taevaminemispüha tuletab meile meelde, et kristlase lõplik kutsumus ei ole üksnes parem maa peal elamine, vaid igavene osadus Jumalaga.

Kristlikus traditsioonis on arvul nelikümmend sügav tähendus – see tähistab ettevalmistuse ja täitumise aega. Nii meenutatakse ka lahkunuid sageli neljakümnendal päeval pärast surma, usaldades nad Jumala armu hoolde ning paludes, et Issand võtaks nad vastu oma taevasesse kuningriiki. Kristuse taevaminemine kinnitab meile, et surm ei ole viimne sõna. Kristuses on inimesele avatud tee taevasesse kodusse, kus Issand pühib ära kõik pisarad ning tema ustavad näevad teda palgest palgesse.

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sa võtsid oma Poja Jeesuse Kristuse taevasse. Kingi meile kindlat lootust, et ka meie oleme kutsutud sellesse kirkusse, kuhu Kristus on meie eel läinud. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

Vaata ka:

Meeldib

Samal teemal