Juuniküüditamise 85. aastapäeva mälestamisel rõhutas piiskop Ove Sander, et mineviku kannatuste meenutamine ei tähenda üksnes tragöödia meenutamist, vaid ka nende inimeste elu tervikuna pühitsemist. Oma kõnes kutsus ta üles hoidma elus tänulikkust eelkäijate vastu, kandma edasi lootust ning palvetama rahu eest Eestis, Ukrainas, Lähis-Idas ja kogu maailmas.

Kõne keskmes on mälestamise tähendus, kristlik lootus ülestõusmisele ning palve Eesti rahva ja maailma rahu eest. Piiskop Sander meenutab, et küüditamised puudutasid peaaegu iga Eesti perekonda, ning jagab ka isiklikku seost nende sündmustega, sest küüditatute seas oli tema vanaisa.

Kõne juuniküüditamise mälestuspäeval

Austatud Eesti Vabariigi president.
Austatud ekstsellentsid ja eminentsid.
Austatud represseeritud ja teie lähedased.
Armsad sõbrad, õed ja vennad Kristuses.

Taas oleme koos siin Maarjamäe memoriaalis, Eesti rahva jaoks ühes pühamas paigas. Olen väga tänulik, et tuleme siia tihti. Tuleme igal aastal 25. märtsil, 14. juunil ja 23. augustil, aga küllap tuleme aeg-ajalt teistelgi päevadel. Tuleme pereliikmete ja sõpradega ning toome kaasa oma külalisi kaugemalt ja lähedamalt. Tuleme selleks, et peatuda ja mälestada, tänada ja mõtiskleda, palvetada ja loota.

Tänagi oleme tulnud siia rohkearvuliselt ning meie südametes ja meenutustes on eriliselt 1941. aasta juuniküüditatud. Ka minu vanaisa oli üks nende 10 000 seast, kes ära viidi. Kui siia lisada 1949. aasta küüditatud, siis on õigustatult öeldud, et vaevalt leidub Eestis pere või suguvõsa, keda need traagilised sündmused ei oleks puudutanud.

Armsad sõbrad, oleme tulnud täna selleks, et mälestada. Mälestamine tähendab esmalt meenutamist. Olen vahel öelnud, et selline tagasivaade ei pea olema seotud kitsalt ainult inimese kogetud traagikaga, vaid võime meenutada nende meie kallite inimeste elu tervikuna. Raskuste, traagika ja surma kõrval ka rõõmu, õnne ja õnnistust. Nagu me vahel ütleme, oleme tulnud, et pühitseda inimeste elu.

Selline elu pühitsemine tähendab esmalt meie tänulikkust nende inimeste eest. Nii neile antu kui nende kaudu meile kingitu eest. Rõõmude eest, mida Issand neile andis, samuti Tema abi ja tröösti eest, mis toetas neid ristiteel ning viimaks surmas. Surmas, mis aga ei ole ristiinimese jaoks kunagi lõplik reaalsus, vaid millekski, millest on võimalik läbi astuda kui uksest ja väravast, mis juhatab meid igavesse ellu. Kristus ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama.“ (Jh 14:19)

Seepärast ei tähenda inimelu selline pühitsemine ainult tänulikku tagasivaadet, vaid samuti tänust täidetud ja usujulget edasivaadet. Jeesus ütleb: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (Jh 14:1–3)

See on see paik, kuhu me usume, et needki meie pereliikmed ja lähedased, keda me täna mälestame, on jõudnud. See on see paik, kuhu meiegi Jumala armu toel igaüks omal viisil ja teel, kuid siiski sellel ainsal teel, milleks on Jeesus Kristus, oleme teel.

Viimaks oleme igal küüditamise mälestuspäeval palunud Jumalat oma maa ja rahva pärast. Palume, et rahutaevas võiks jääda meie üle. Teeme seda tänagi, paludes, et kõige selle kõrval, mida me Eestis koos oma liitlaste ja sõpradega rahu hoidmiseks teeme, oleks meie üle ka Jumala õnnistus ja hoidmine.

Meie palvetes on jätkuvalt Ukraina, Pühamaa, Pärsia lahe piirkond ning sõjakolded üle maailma, et rahu ja leppimine võiks saabuda. Viimaks vajame sedasama rahu oma peredesse ja kodudesse, tööpaikadesse ja koolidesse, eelkõige aga omaenda südamesse. Püha laulik palub: „Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!“ (Ps 139:24)

Palvetagem üheskoos Jeesuse, surmavõitja ja igavese elu tooja sõnadega: „Meie Isa …“

2