“Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal” (Ps 139:13,15-16; Js 43:1-3)

Täna on juuniküüditamise 85. aastapäev, et meenutada ja mälestada kõiki 14. juunil 1941 Siberisse küüditatuid. Rahvuslipud heisatakse täna leinalippudena ja Siberisse jäänuid mälestatakse meie kirikutes toimuvatel jumalateenistustel.
Küüditamine on olnud läbi ajaloo üks viis etnilise puhastuse läbiviimiseks ja ebamugava või üleliigse rahvagrupi likvideerimiseks.

1940. aasta juunis okupeeritud Eestist voogas kümne aasta jooskul üle viis küüditamislainet. Nende käigus viidi Nõukogude Liidu kaugetesse ja vähearenenud piirkondadesse umbes kolmkümmend viis tuhat inimest. Kodumaale tagasi jõudsid neist hiljem vähesed. Suurem osa neist puhkab kaugetes haudades.

Küüditamistel nuheldi inimesi, valdavalt naisi, lapsi ja vanureid mitte selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid.

1941. aastal küüditati meie vaimne eliit, kokku kümme tuhat inimest: iseseisva Eesti riigi loojad, poliitikud, haritlased, riigiametnikud, rikkam rahvas – kõik koos perekondadega. Küüditati ka rikkamaid juute ja Eestis elavaid venelasi, kellel kahtlustati valgekaartlikke juuri. Küüditatute seas oli üle 5000 naise ja üle 2500 alla 16-aastase lapse.

1945. aastal küüditati kõik Eestisse jäänud saksa soost inimesed.

1949. aastal küüditati üle kahekümne tuhande inimese, peamiselt varem arreteeritud meeste perekondi ja talurahvast, et kaotada metsavendade toetamise tagamaad ja murda vastupanu kolhooside loomisele. Ette oli nähtud küüditada kolmkümmend tuhat, kuid ligi kümme tuhat pääses pakku ja hakkas end varjama.

1950. aastal toimus “väike järelküüditamine”.

1951. aastal küüditati usklikud Jehoova tunnistajad.

Täna, 14. juunil mälestavad oma ohvreid ka Läti, Leedu, Moldova, Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene. Kokku küüditati Stalini käsul 13 rahvust.

Need kõik on numbrid ja statistika. Kuid meie ülesanne on näha numbrite taga inimesi. Ja mitte ainult küüditatute puhul, vaid ka siis, kui räägime terrori- ja sõjaohvritest, tule- ja liiklusohvritest, surnult sündinutest või sündimata jäänutest, enesetapjatest, üledooside ohvritest, aidsi-, infarkti- ja vähiohvritest, näljasurmadest, jne… Kas kõigist neis jääb järele vaid number statistikas, või suudame näha numbrite rägastikus ligimesena ligimest. Kui me seda suudame, erineme, Jumalale tänu, kõigist neist, kes teisi numbritena loomavagunites või exceli tabelites kohtlevad.

Doris Kareva küsib:

Mis on inimene?
Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Igaüks meist on pill,
läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia,
küll siis hoitakse sind

Laulik ütleb 139. laulus: “Sest sina, Issand valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud.”

2